Harvey oli neljast vennast vanim. Tema pere oli õppinud tõde Lääne-Austraalia linnakeses nimega Midland Junction. Austraalias oli tol ajal, 1930. aastatel, raske majanduslik olukord. Harvey õppis Jehoovat armastama ja lasi end 14-aastaselt ristida. Peagi sai talle selgeks, et kõik teokraatlikud ülesanded tasub vastu võtta. Kord noorukina oli tal palutud koosolekul Vahitorni lugeda, kuid ta keeldus, arvates, et ta ei saa sellega piisavalt hästi hakkama. Ent see vend, kellega Harvey rääkis, ütles talle: „Kui keegi Jehoova organisatsioonis palub sul midagi teha, siis peab ta sind selleks kõlblikuks.” (2. Kor. 3:5.)

Mina õppisin piibli tõde Inglismaal koos oma ema ja vanema õega. Minu isa oli sellele esialgu vastu, kuid hiljem sai ka temast Jehoova tunnistaja. Lasin end ristida, kui olin alles 9-aastane, kuigi isale see ei meeldinud. Seadsin endale sihiks alustada pioneerteenistust ja saada misjonäriks. Ent isa ütles mulle, et ta ei luba mul alustada pioneeritööd enne, kui saan 21-aastaseks. Nii kaua ma aga ei kavatsenud oodata. Kui sain 16 lubas isa mul kolida Austraaliasse  mu vanema õe juurde. 18-aastaselt alustasin pioneerteenistust.

Austraalias sain tuttavaks Harveyga. Meil mõlemal oli soov saada misjonäriks. Abiellusime aastal 1951. Kui olime kaks aastat koos pioneerid olnud, paluti meil alustada ringkonnatööd. Meie ringkond oli suur maa-ala Lääne-Austraalias, nii et meil tuli tihti läbida tohutuid vahemaid läbi põuase ja inimtühja piirkonna.

Aastal 1954 kutsuti meid Gileadi kooli 25. kursusele. Meie unistus saada misjonärideks oli täitumas. Sõitsime laevaga New Yorki ja hakkasime süvitsi piiblit uurima. Õppekavas oli ka hispaania keel, mis valmistas Harveyle suuri raskusi, sest ta ei suutnud r-tähte õigesti hääldada.

Õpingute ajal teatas üks õpetaja, et need, kes soovivad minna teenima Jaapanisse, võivad end kirja panna jaapani keele kursusele. Otsustasime, et laseme pigem Jehoova organisatsioonil määrata, kuhu me teenima läheme. Albert Schroeder, üks Gileadi kooli õpetajatest, sai peagi teada, et me pole oma nimesid jaapani keele kursusele kirja pannud. Ta ütles meile: „Mõelge veel selle peale.” Kui me ikkagi kõhklesime, sõnas ta: „Tegelikult me panime teid juba kirja. Eks näis, kuidas teil jaapani keelega läheb.” Selle keelega sai Harvey hästi hakkama.

Harvey oli 26 ja mina 24, kui aastal 1955 Jaapanisse jõudsime. Tol ajal oli tervel maal kõigest 500 kuulutajat. Meid määrati Kobesse, mis on sadamalinn. Teenisime seal neli aastat. Seejärel paluti meil taas hakata tegema ringkonnatööd. Olime rõõmuga nõus. Hakkasime teenima Nagoya linna lähedal. Meile meeldis seal kõik: vennad-õed, toit ja loodus. Peagi aga andis Jehoova meile uue ülesande ja võtsime sellegi vastu.

Pärast kolme aastat ringkonnatööd palus Jaapani harubüroo, kas me oleksime valmis minema Taiwanisse, et olla toeks amise rahvusest Jehoova teenijatele. Taiwanis oli palju usust taganenuid.  Seal vajati venda, kes valdaks jaapani keelt ja aitaks olukorda lahendada. * Meile meeldis väga meie töö Jaapanis ja seepärast oli meil sealt raske lahkuda. Ent Harvey oli õppinud, et kõik ülesanded tasub vastu võtta. Seega olime nõus minema.

Jõudsime Taiwanisse novembris aastal 1962. Tol ajal oli selles riigis 2271 kuulutajat, enamik neist sealse põlisrahva liikmed amised. Esmalt aga tuli meil õppida hiina keelt. Meil oli vaid üks hiina keele õpik ja õpetaja, kes ei osanud inglise keelt, kuid saime hakkama.

Peagi määrati Harvey Taiwani harubüroo sulaseks. Harubüroo oli väike, nii et Harvey sai lisaks sealsetele kohustustele töötada ka koos amise vendadega, iga kuu umbes kolm nädalat. Aeg-ajalt teenis ta piirkonnaülevaatajana, mis tähendas ka seda, et tal tuli kokkutulekutel kõnesid esitada. Harvey oleks saanud rääkida jaapani keeles ja amise vennad oleksid sellest aru saanud. Ent valitsus käskis usukoosolekuid pidada vaid hiina keeles. Nii et Harvey, kelle hiina keel oli veel üsna konarlik, pidi selles keeles kõnesid esitama ja tõlk tõlkis need amise keelde.

Taiwanis oli sel ajal sõjaolukord ja vennad pidid kokkutulekute pidamiseks luba küsima. Seda polnud sugugi lihtne saada ja politsei sageli viivitas loa andmisega. Kui nädal enne kokkutulekut polnud luba saadud, istus Harvey lihtsalt politseijaoskonnas niikaua, kuni selle kätte sai. Kuna politseinikel oli piinlik, kui mõni välismaalane pidi jaoskonnas ootama, siis see taktika töötas.

Nendel nädalatel, kui olime koos kohalike vendadega, tuli meil tavaliselt käia mitmeid tunde järjest, ületada mägesid ja läbida jõgesid. Ma mäletan oma esimest mägedesse minekut. Pärast kiiret hommikusööki läksime poole kuuesele bussile, et sõita ühte kaugesse külla. Seejärel kahlasime läbi laia jõe ja ronisime mööda mäenõlva üles. Mägi oli niivõrd järsk, et minu ees oleva venna jalad olid otse mu silmade kõrgusel.

Sel hommikul kuulutas Harvey koos kohalike vendadega. Ja mina vestlesin ühes väikeses külas jaapani keelt kõnelevate inimestega. Umbes kell üks tundsin, et mul hakkab silme ees mustaks minema, sest ma polnud mitu tundi midagi söönud. Kui ma lõpuks Harveyga kokku sain, olid kohalikud vennad juba ära läinud. Harvey oli vahetanud mõned ajakirjad kolme kanamuna vastu. Ta näitas mulle, et muna söömiseks tuleb mõlemasse otsa auk teha ja siis imeda. Kuigi see polnud väga isuäratav, tegin proovi. Kes sai aga kolmanda muna? Mina, sest Harvey arvas, et ta ei suuda mind  mööda mäenõlva alla kanda, kui ma näljast kokku kukun.

Ühe ringkonnakokkutuleku ajal sattusin kentsakasse olukorda. Me ööbisime ühe venna majas otse kuningriigisaali kõrval. Kuna amistele on pesemine väga tähtis, tegi ringkonnaülevaataja naine ettevalmistusi, et saaksime end pesta. Harveyl oli väga kiire ja ta palus mul esimesena minna. Seal oli kolm anumat: külma veega pang, kuuma veega pang ja tühi kauss. Minu üllatuseks oli see õde seadnud pesemisvahendid maja ette, nii et olin kuningriigisaalis ettevalmistusi tegevate vendade vaateväljas. Küsisin, kas saaksin midagi ette riputada. Seepeale tõi õde mulle ühe läbipaistva kile! Tahtsin minna maja taha, kuid seal oli nii vähe ruumi, et aia taga olevad haned kippusid mind naksama. Mõtlesin endamisi, et loodetavasti on vennad liiga hõivatud, et panna tähele, kui ma pesen. Ja kui ma end ei pese, võivad kohalikud solvuda. Nii et tegin selle ära.

Harvey mõistis, et amise vendadel on raske vaimselt edeneda, sest paljud neist on kirjaoskamatud ja neil polegi omakeelset kirjandust. Amise kirjakeel oli alles hiljuti loodud ja seda kirjutati ladina tähtedega. Tundus, et oleks mõistlik õpetada vennad oma keeles lugema. See oli tohutu ettevõtmine, kuid lõpuks suutsid vennad iseseisvalt piiblit uurida. Amisekeelne kirjandus hakkas ilmuma 1960. aastate lõpus ja aastal 1968 hakati välja andma Vahitorni.

Valitsus püüdis aga piirata nende väljaannete levitamist, mis polnud hiina keeles. Seepärast anti mõnda aega välja kakskeelset Vahitorni, mis oli nii mandariini kui ka amise keeles. Kui mõnel inimesel tekkis kahtlusi, siis püüdsime jätta mulje, et õpetame nende ajakirjadega kohalikele hiina keelt. Nüüdseks on Jehoova organisatsioon andnud välja palju amisekeelset kirjandust, et aidata sellel rahval õppida piibli tõdesid. (Ap. t. 10:34, 35.)

1960. ja 70. aastatel ei elanud paljud amise vennad kooskõlas Jumala seadustega. Kuna nad ei mõistnud täielikult piibli põhimõtteid, elasid mõned ebamoraalset elu, purjutasid, tarvitasid tubakat ja närisid beetlipähklit. Harvey külastas paljusid kogudusi, et aidata vendadel mõista, mis on Jehoova seisukoht nendes asjades. Ühel sellisel reisil juhtuski lugu, mida mainisin artikli alguses.

Alandlikud vennad olid valmis end muutma, kuid kahjuks paljud teised polnud valmis seda tegema. 20 aastaga langes Taiwani kuulutajate arv 2450-lt 900-le. See oli äärmiselt masendav. Me teadsime, et Jehoova ei õnnista kunagi ebapuhast kogudust. Viimaks said kogudused puhtaks. Jehoova õnnistusel on nüüd Taiwanis rohkem kui 11 000 kuulutajat.

Amisekeelsetes kogudustes hakkas olukord paranema 1980. aastatel. Tänu sellele sai Harvey rohkem aega olla koos hiina kogudustega. Ta aitas paljude õdede uskmatutel abikaasadel Jehoova tunnistajaks saada. Mäletan, kui õnnelik ta oli, kui rääkis, kuidas üks selline mees esimest korda Jehoova poole palvetas. Ka mina sain aidata paljudel inimestel Jehoovaga lähedaseks saada. Samuti oli mul rõõm teenida Taiwani harubüroos koos ühe mu piibliõpilase poja ja tütrega.

Nüüdseks on mu armas kaasa suikunud surmaunne. Harvey suri esimesel jaanuaril 2010 pärast võitlust vähiga. Olime abielus peaaegu 59 aastat. Harvey oli täisajalises teenistuses ligi kuus aastakümmet. Ma igatsen teda väga. Ent olen õnnelik, et sain olla tema kõrval kahes põnevas riigis ajal, mil kuulutustöö seal käima läks. Me õppisime rääkima ja Harvey ka kirjutama kahte rasket aasia keelt.

Mõned aastad hiljem otsustas juhtiv kogu, et oma kõrge ea tõttu oleks mul parem minna tagasi Austraaliasse. Mu esimene mõte oli, et ma ei taha Taiwanist lahkuda. Ent Harvey oli mulle õpetanud, et alati tasub järgida Jehoova organisatsiooni juhendeid. Hiljem mõistsin, et see on tark otsus.

Praegu ma elan Australaasia harubüroos. Nädalavahetusel teen koostööd kohaliku kogudusega. Peetelis saan teha jaapani- ja hiinakeelseid ekskursioone. Igatsen väga seda päeva, mil näen taas Harveyt, kes oli õppinud Jehoovalt kõik ülesande vastu võtma. Ma tean, et ta on praegu turvalises paigas, Jehoova mälus. (Joh. 5:28, 29.)