1., 2. Mille poolest erinesid Ahab ja Manasse ning mis küsimusi me arutama hakkame?

 MÕTLEME muistsel ajal elanud kahe kuninga peale. Üks neist valitses kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi, teine kahest suguharust koosneva Juuda kuningriigi üle. Kuigi nad elasid erineval ajal, oli neil palju ühist. Nad mõlemad mässasid Jehoova vastu ja avaldasid rahvale halba mõju. Nad kummardasid ebajumalaid ja nende hingel lasus veresüü. Ometi erinesid nad teineteisest teatud mõttes väga palju. Üks neist tegi kurja kuni oma elu lõpuni, ent teine kahetses oma kohutavaid tegusid ja talle andestati.

² Need kuningad olid Ahab ja Manasse. Nende kahe mehe elukäik õpetab meile midagi väga tähtsat kahetsuse kohta. (Ap. t. 17:30; Rooml. 3:23.) Me võime õppida seda, mis on siiras kahetsus ja millest see ilmneb. Seda on tähtis teada, kui soovime, et Jehoova meile andestaks. Vaatame siis kõigepealt, mida me nende kahe kuninga elust õppida võime. Seejärel uurime, mida rääkis kahetsuse kohta Jeesus.

3. Milline kuningas oli Ahab?

³ Ahab oli kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi seitsmes kuningas. Ta abiellus jõuka Siidoni kuninga tütre Iisebeliga. See abielu võis olla majanduslikult tulus kogu Iisraelile. Samas mõjus see väga halvasti iisraellaste suhetele Jehoovaga. Iisebel oli  Baali kummardaja ja ta ärgitas ka Ahabit edendama seda põlastusväärset religiooni, millega kaasnes templiprostitutsioon ja isegi laste ohverdamine. Iisebeli võimu all oli kõigi Jehoova prohvetite elu ohus. Ta lasi paljud neist surmata. (1. Kun. 18:13.) Ahabi kohta öeldakse piiblis, et ta „tegi Jehoova silmis rohkem kurja kui kõik need, kes olid olnud enne teda”. (1. Kun. 16:30.) Loomulikult nägi Jehoova kõiki Ahabi ja Iisebeli tegusid. Ent ta oli halastav ning saatis prohvet Eelija neid ja rahvast hoiatama, et nad muudaksid oma teguviisi. Ahab ja Iisebel aga ei võtnud neid kuulda.

4. Mida lasi Jehoova Ahabile teatada ja kuidas too reageeris?

⁴ Lõpuks Jehoova kannatus katkes. Ta saatis Eelija Ahabile ja Iisebelile ütlema, et kogu nende sugu pühitakse maa pealt minema. Eelija sõnad puudutasid Ahabit valusalt. Võib tunduda üllatav, kuid see ülbe mees alandus Jehoova ees. (1. Kun. 21:19–29.)

5., 6. Mis näitab, et Ahabi kahetsus polnud siiras?

⁵ Kuigi Ahab sel korral alandus, näitasid tema hilisemad teod, et tema kahetsus polnud siiras. Ta ei püüdnud Baali kummardamist kõrvaldada, samuti ei edendanud ta Jehoova teenimist. See, et Ahabi kahetsus polnud siiras, ilmnes ka muul moel.

⁶ Kui ta kutsus Juuda kuninga Joosafati koos endaga Süüria vastu sõdima, soovitas see jumalakartlik kuningas nõu küsida prohvetilt, kes esindab Jehoovat. Algul keeldus Ahab seda tegemast, öeldes: „On veel üks mees, kelle kaudu saaks Jehoovalt nõu küsida, aga ma vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle kunagi head, vaid üksnes halba.” Sellegipoolest pidasid nad prohvet Miikajaga nõu. Ahabil oli õigus. See prohvet kuulutas talle halbu uudiseid. Selle asemel et Jehoovalt andestust paluda, lasi Ahab Miikaja vanglasse heita. (1. Kun. 22:7–9, 23, 27.) Ent ta ei saanud takistada Jehoova ennustuse täitumist. Ahab sai järgmises lahingus surma. (1. Kun. 22:34–38.)

7. Mida ütles Jehoova Ahabi kohta pärast tema surma?

⁷ Pärast Ahabi surma andis Jehoova teada, kuidas ta temasse suhtus. Kui kuningas Joosafat lahingust eluga naasis, saatis Jehoova prohvet Jehu teda noomima selle pärast, et Joosafat oli koos Ahabiga sõdima läinud. Jehu ütles Joosafatile: „Kas sa tohid aidata jumalatuid ja armastada neid, kes vihkavad Jehoovat?” (2. Ajar. 19:1, 2.) Kui Ahabi kahetsus oleks olnud siiras, poleks Jehoova kindlasti lasknud tema kohta öelda, et ta oli jumalatu, kes vihkas Jehoovat. Ahab küll kahetses, aga mitte südamest.

8. Mida me õpime Ahabi elust kahetsemise kohta?

⁸ Mida me Ahabi elust õpime? Kui Eelija teatas Ahabile Jehoova kohtuotsuse, siis Ahab alandus. Ent tema hilisemad teod näitasid, et see kahetsus polnud siiras. Seega, kahetsemine hõlmab midagi enamat kui vaid kurbuse väljendamist.

9. Milline kuningas oli Manasse?

⁹ Umbes kaks sajandit hiljem sai Juuda kuningriigi kuningaks Manasse. Tema teod olid ilmselt veel hullemad  kui Ahabi omad. Piiblis öeldakse tema kohta: „Ta tegi Jehoova silmis väga palju kurja, solvates teda sellega.” (2. Ajar. 33:1–9.) Manasse ehitas altareid ebajumalatele. Ta püstitas ühe rõveda ebajumalakuju koguni Jehoova kotta. Ta tegeles maagia, ennustamise ja nõidumisega. Samuti valas ta väga palju süütut verd. Ta mõrvas palju inimesi ja heitis koguni oma poegi tulle, et neid ebajumalatele ohverdada. (2. Kun. 21:6, 7, 10, 11, 16.)

10. Kuidas karistas Jehoova Manasset ja kuidas too reageeris?

¹⁰ Nagu Ahab, ignoreeris ka Manasse kangekaelselt hoiatusi, mida Jehoova talle oma prohvetite kaudu andis. Lõpuks „Jehoova lasi tulla nende [Manasse ja tema rahva] kallale Assüüria kuninga väepealikel, kes võtsid Manasse kinni, panid talle konksud külge, sidusid ta vaskahelaisse ja viisid Babüloni”. Võõral maal vangis olles hakkas Manasse ilmselt tõsiselt asjade üle järele mõtlema. Piibel ütleb tema kohta, et ta oli „väga alandlik oma esiisade Jumala ees”. Ent ta tegi veel midagi. Hädas olles „anus ta oma Jumalalt Jehoovalt halastust ... Ta muudkui palus Jumalat”. Manasse oli tõesti muutunud. Ta hakkas mõistma, et Jehoova on tema Jumal ja ta ei lakanud Jehoova poole palvetamast. (2. Ajar. 33:10–13.)

11. Millest ilmnes, et Manasse kahetsus oli siiras? (Vt 2. Ajar. 33:15, 16.)

¹¹ Mõne aja pärast vastas Jehoova Manasse palvetele. Neist ilmnes, et ta on tõesti muutunud. Jehoova andestas talle ja andis talle kuningavõimu tagasi. Manasse kasutas seda võimalust, et näidata, kui sügavalt ta oma tegusid kahetseb. Ta tegi seda, mida Ahab ei teinud kunagi: ta muutis oma eluviisi. Manasse võitles otsustavalt ebajumalakummardamise vastu ja käskis Juuda rahval teenida Jehoovat. (Loe 2. Ajaraamat 33:15, 16.) Kahtlemata nõudis see Manasselt usku ja julgust, sest ta ise oli pikka aega andnud halba eeskuju oma perele, õukondlastele ja kogu rahvale. Oma elu lõpu poole püüdis ta kõik varasema heaks teha. Ilmselt oli ta sellega eeskujuks oma pojapojale Joosijale, kellest hiljem sai Jumalale kuulekas kuningas. (2. Kun. 22:1, 2.)

12. Mida me õpime Manasse elust kahetsemise kohta?

¹² Mida me Manasse elust õpime? Ta alandus Jehoova ees ja ka tegutses. Ta anus Jehoovalt halastust ning muutis oma eluviisi. Manasse nägi kõvasti vaeva, et heastada kogu kahju, mille ta oli põhjustanud. Ta hakkas teenima Jehoovat  ja aitas ka teistel seda teha. Manasse lugu võib anda lootust isegi neile, kes on teinud väga ränki patte. See on võimas tõend selle kohta, et Jehoova on hea ja valmis andestama neile, kes siiralt kahetsevad. (Laul 86:5.)

13. Too näide, mis aitab mõista kahetsuse olemust.

¹³ Manasse oli kurb, et ta patustas, kuid ta võttis ka midagi ette. See õpetab meile kahetsuse kohta midagi tähtsat. Mõelgem ühele näitele. Oletame, et sa lähed pagaripoodi ja soovid osta kooki. Koogi asemel aga annab müüja sulle ainult muna. Oleksid sa rahul? Kindlasti mitte. Kas oleks abiks see, kui müüja selgitab sulle, et muna on koogi valmistamisel oluline koostisosa? Muidugi mitte. See näide aitab mõista, et Jehoova ootab patustanult lisaks kurbusele veel midagi. Kui patustanu on tehtu pärast kurb, siis on see hea. Kurbus on kahetsuse oluline koostisosa, kuid sellest ei piisa. Mida veel on vaja? Ühest Jeesuse mõistujutust on selle kohta nii mõndagi õppida.

14. Millised olid esimesed märgid, et kadunud poeg kahetseb oma tegusid?

¹⁴ Jeesus rääkis südamliku loo kadunud pojast, mis on kirjas tekstis Luuka 15:11–32. Üks mässumeelne noor mees lahkus kodunt ja rändas kaugele maale. Seal elas ta amoraalset ja pillavat elu. Ent kui saabusid rasked ajad, hakkas ta asjade üle tõsiselt järele mõtlema. Ta mõistis, kui hea elu oli tal olnud oma isa kodus. Noor mees tuli mõistusele, otsustas koju tagasi minna ja paluda oma isalt andestust. See oli väga oluline, et ta mõistis, kui madalale ta oli langenud. Ent kas sellest piisas? Ei, tal tuli midagi ette võtta.

15. Millest ilmneb, et kadunud poeg kahetses südamest?

¹⁵ Kadunud poeg tõendas oma tegudega, et tema kahetsus on siiras. Ta võttis jalge alla pika kodutee ja ütles kohale jõudes isale: „Ma olen teinud pattu taeva Jumala ja sinu vastu. Ma pole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks.” (Luuka 15:21.) Need sõnad näitasid, et ta kahetseb südamest ja tahab oma suhted Jehoovaga korda seada. Ta mõistis ka, kui suurt valu oli ta isale põhjustanud. Isa soosingu tagasi saamiseks oli ta valmis tegema mistahes tööd, olema oma isa juures lausa sulaseks. (Luuka 15:19.) See mõistujutt pole pelgalt liigutav lookene, vaid selles peituvad õpetlikud põhimõtted. Need on abiks kogudusevanematele, kes püüavad aru saada,  kas rängalt patustanu kahetsus on siiras.

16. Miks võib kogudusevanematel olla raske aru saada, kas kahetsus on siiras?

¹⁶ Kogudusevanematel pole lihtne aru saada, kas rängalt patustanu kahetseb siiralt. Miks see on nii? Nad ei näe inimese südamesse. Seega on neil vaid väliste tõendite järgi võimalik näha, kuidas ta oma tegudesse suhtub. Mõnikord võib patustamine olla nii tõsine ja pikaaegne, et kogudusevanematel on raske veenduda kahetsuse siiruses.

17. a) Mis näitab, et vaid kurbus ei tõenda kahetsuse siirust? b) Mida patustanult oodatakse, nagu ilmneb tekstist 2. Korintlastele 7:11?

¹⁷ Toome ühe näite. Üks vend on aastate jooksul korduvalt abielu rikkunud. Selle asemel et abi otsida, on ta oma tegusid varjanud nii oma naise, sõprade kui ka kogudusevanemate eest. Lõpuks aga tuleb kõik päevavalgele. Kogudusevanematega vesteldes ei salga ta, mida ta on teinud, ja paistab, et ta on tehtu pärast väga kurb. On see piisav? Ilmselgelt on kogudusevanematel tarvis näha enamat kui vaid patustanu kurbust. Tegemist pole hetke ajel tehtud ühekordse patuga, vaid väärtegudega, mis on kestnud aastaid. Samuti ei tulnud patustanu oma tegusid ise üles tunnistama. Kogudusevanematel on vaja näha, et patustanu mõtteviis, tunded ja käitumine on tõepoolest muutunud. (Loe 2. Korintlastele 7:11.) Selliste muudatuste tegemine võib võtta kaua aega. Vägagi tõenäoliselt eemaldatakse see patustanu kogudusest, kuni ta tõendab oma kahetsuse siirust. (1. Kor. 5:11–13; 6:9, 10.)

18. Kuidas saab patustanu näidata, et tema kahetsus on siiras, ja mis on selle tulemus?

¹⁸ Et näidata oma siirast kahetsust, on eemaldatul vaja käia korrapäraselt koguduse koosolekutel. Samuti on tal tarvis järgida kogudusevanemate nõuandeid, mis nad annavad seoses palvetamise ja iseseisva uurimisega. Lisaks peab ta hoolega vältima olukordi, mis võivad panna teda uuesti patustama. Kui ta näeb kõvasti vaeva, et oma suhted Jehoovaga korda seada, võib ta olla kindel, et Jehoova andestab talle ja et ta võetakse kogudusse tagasi. Muidugi püüavad kogudusevanemad võtta iga juhtumi puhul arvesse kõiki asjaolusid ega esita ebamõistlikke nõudmisi.

19. Mida tõeline kahetsus hõlmab? (Vt Hes. 33:14–16.)

¹⁹ Me oleme näinud, et tõelist kahetsust  ei näita vaid kurbus tehtud patu pärast. See hõlmab ka põhjalikku meelemuutust, mis väljendub tegudes. Patustanul tuleb pöörduda valelt teelt tagasi Jehoova juurde. (Loe Hesekiel 33:14–16.) Tema peamine eesmärk peaks olema parandada rikutud suhted Jehoovaga.

20., 21. Kuidas me saame aidata kedagi, kes on teinud ränga patu?

²⁰ Ühe oma olulisema ülesande maa peal võttis Jeesus kokku järgmiste sõnadega: „Ma pole tulnud kutsuma kahetsusele õigeid, vaid patuseid.” (Luuka 5:32.) See peaks olema ka meie soov. Oletame, et su sõber on teinud ränga patu ja sa saad sellest teada. Mida sa peaksid tegema?

²¹ Kui aitaksid tal pattu varjata, teeksid sellega talle ainult kahju. Varjamisel pole mõtet, sest Jehoova näeb ju kõike. (Õpet. 5:21, 22; 28:13.) Sa aitad oma sõpra hoopis siis, kui ergutad teda kogudusevanematelt abi otsima. Kui su sõber keeldub, peaksid sina neile sellest rääkima. Nii sa näitad, et soovid tõesti oma sõpra aidata. Kaalul on tema suhted Jehoovaga.

22. Mida me arutame järgmises artiklis?

²² Aga mis siis, kui patustaja on läinud nii kaugele, et kogudusevanemad otsustavad ta eemaldada? Kas see tähendab, et kogudusevanemad pole temaga halastavad? Järgmises artiklis vaatame lähemalt, kuidas väljendub Jehoova distsiplineerimises halastus ja kuidas me saame temast eeskuju võtta.