Selle töö tegemiseks oli piibliuurijatel vaja julgust. Neil polnud vaja kuulutada mitte ainult head sõnumit alandlikele, vaid ka kättemaksu jumalakartmatutele.

Vend John Henry Hoskin, kes elas Kanadas, tegi kartmatult kuulutustööd hoolimata vastupanust. 1921. aasta kevadel kohtus ta ühe metodisti vaimulikuga. Vend Hoskin ütles üsnagi vestluse alguses: „Me peaksime rääkima piibliteemadel rahumeelselt ja isegi kui oleme mõnes asjas eriarvamusel, saame sellega sõbralikult leppida.” Nii aga ei läinud. Vend Hoskin meenutas: „Olime vaid mõne minuti rääkinud, kui ta virutas uksele sellise hoobi, et ma kartsin, et ukseklaas läheb puruks.”

„Miks sa paganatele seda juttu ei räägi?!” karjus vaimulik. Vend Hoskin hoidis keelt hammaste taga, kuid lahkudes mõtles endamisi: „Mulle tundub, et ma rääkisingi just ühe sellisega.”

Kui see vaimulik pidas järgmisel päeval oma jutlust, halvustas ta vend Hoskinit. Vend Hoskin meenutas: „Ta hoiatas oma kogudust minu eest ja ütles, et ma olen suurim petis, kes nende linna kunagi on sattunud, ja et mind tuleks maha lasta.” Meie venda ei kõigutanud see aga üldse. Ta jätkas kuulutustööd ja sel olid head tulemused. Vend Hoskin ütles: „Mul pole kuulutustööl kunagi nii tore olnud. Mõned inimesed teatasid, et ma olen õige jumalamees ja nad aitasid mind igati.”

Et aidata huvilistel edeneda, avaldati Kuldses Ajas * piibliuurimiskavasid. Rubriigis „Noorte piiblitund” olid küsimused, mida lapsevanemad said kasutada aruteludes oma lastega. Vanematel tuli need küsimused lastele esitada ja aidata neil piiblist vastused leida. Oli faktiküsimusi, näiteks „Kui paljudest raamatutest koosneb piibel?”. Teised küsimused, nagu „Kas  iga kristlane võib sattuda tagakiusamise ohvriks?”, valmistasid lapsi ette saama kartmatuteks kuulutajateks.

Õppematerjal „Jumalik aegade kava” oli mõeldud küpsetele piibliuurijatele. See koosnes mõtlemapanevatest küsimustest, mis põhinesid raamatusarja „Kirjauurimused” esimesel köitel. Tuhanded lugejad kasutasid neid materjale piiblit uurides, kuid 1921. aasta 21. detsembri Kuldses Ajas teatati, et need mõlemad rubriigid lõppevad. Millest selline ootamatu muudatus?

Vastutavad vennad mõistsid, et uued piibliuurijad peaksid õppima põhilisi piiblitõdesid süsteemsemalt. Seepärast anti 1921. aasta novembris välja raamat „Jumala kannel”. Huvilised, kes raamatu vastu võtsid, hakkasid selle abil ise piiblit uurima. Selline kursus aitas inimestel mõista, millised igavesed õnnistused Jumalal inimkonnale varuks on. Kuidas see kursus välja nägi?

Kui inimene võttis raamatu vastu, anti talle kaardikesel kaasa ka lugemisülesanne. Järgmisel nädalal sai ta uue kaardi, kus olid küsimused selle lugemisosa kohta ja uus lugemisosa tulevaseks nädalaks.

Iga nädal sai huviline posti teel kohalikult koguduselt uue kaardikese. Nii kestis see 12 nädalat. Tihtipeale saatsid neid kaarte eakamad kristlased või need, kelle liikumisvõimalused olid piiratud. Näiteks õde Anna Gardner Pennsylvania osariigist meenutas: „Kui „Jumala kannel” välja tuli, andis see minu puudega õele Thayle’ile rohkesti tegevust, sest ta saatis iga nädal huvilistele küsimustekaarte.” Pärast selle kursuse lõppu külastati huvilist ja pakuti talle võimalust piiblit edasi uurida.

Aasta lõpus saatis vend Rutherford kõigile kogudustele kirja. Ta märkis, et „sel aastal on antud kuningriigi kohta rohkem tunnistust kui kunagi varem sel lõikusajal”. Vend Rutherford lisas: „Palju tööd on veel ootamas. Innustagem siis teisigi liituma selle õnnistatud tööga!” On ilmselge, et piibliuurijad võtsid seda üleskutset kuulda. Aastal 1922 kuulutasid nad Jumala kuningriiki kartmatumalt ja laialdasemalt kui kunagi varem.