1. Miks võib öelda, et me kõik vajame vahel juhatust?

 MEIL kõigil jääb vahel tarkusest vajaka. Mõnikord pöördume ise nõu saamiseks kellegi targema poole. Teinekord võib mõni küps vend märgata, et oleme sattumas eksiteele, ning meid selle eest hoiatada. (Gal. 6:1.) Ja kui oleme teinud mõne tõsise väärsammu, võime saada noomida. Igal juhul tasub juhatust kuulda võtta. See tuleb meile ainult kasuks ja sellest võib sõltuda koguni elu. (Õpet. 6:23.)

2. Miks tuleks nõu kuulda võtta teksti Õpetussõnad 12:15 järgi?

² Artikli juhttekst ergutab meid kuulama tarkade sõnu. (Õpet. 22:17.) Ükski inimene ei tea kõigest kõike; alati leidub keegi, kellel on rohkem teadmisi või kogemusi. (Loe Õpetussõnad 12:15.) Seega on nõu kuuldavõtmine märk alandlikkusest: see näitab, et tunnustame oma piire ja mõistame, et vajame oma sihtide saavutamiseks teiste abi. Tark kuningas Saalomon kirjutas: „Nõu pidamata nurjuvad kavatsused.” (Õpet. 15:22.)

3. Millisel kahel moel me nõuandeid ja manitsusi saame?

³ Laias laastus saame nõuandeid ja manitsusi kahel moel. Näiteks võime piiblit või meie väljaandeid lugedes märgata midagi, mis paneb meid mõtlema ja oma elus muudatusi tegema. (Heebr. 4:12.) Vahel aga võib kogudusevanem või mõni teine küps vend juhtida meie tähelepanu millelegi, milles meil on veel arenguruumi. Kui keegi võtab vaevaks meid piibli põhjal manitseda, näitab see, et ta hoolib meist. Meil tuleks ta tänulikult ära kuulata ja kuuldu järgi ka toimida.

4. Millisest suhtumisest tuleks teksti Koguja 7:9 järgi hoiduda?

 ⁴ Kui keegi teeb meile isikliku märkuse, ei pruugi olla kerge teda kuulda võtta. Me võime koguni haavuda. Üldiselt on muidugi lihtne nõustuda, et me kõik oleme ebatäiuslikud, aga hoopis teine lugu on siis, kui keegi osutab mingile meie konkreetsele puudusele. (Loe Koguja 7:9.) Me võime hakata end õigustama ja ütleja motiivid kahtluse alla seada. Meid võib pahandada see, kuidas ta meiega rääkis, ja me võime hakata temas endas vigu otsima, mõeldes: „Mis õigusega tema mind õpetama tuleb? Vaadaku, milline ta ise on!” Kui kuuldu meile ei istu, võime seda ignoreerida või küsida kellegi teise arvamust, kes ütleb seda, mida me kuulda tahame.

5. Millest selles artiklis juttu tuleb?

⁵ Selles artiklis tuleb juttu kahest piiblitegelasest, kes nõu ja manitsust kuulda ei võtnud, ja kahest, kes seda tegid. Samuti vaatame, mis aitab tarkade sõnu kuulda võtta.

6. Mida me õpime Rehabeami näite varal?

⁶ Kui Rehabeam oli saanud Iisraeli kuningaks, palus rahvas temalt, et ta kergendaks koormat, mille tema isa Saalomon nende peale oli pannud. Rehabeami kiituseks peab ütlema, et ta küsis enne rahvale vastamist vanematelt meestelt nõu. Nemad soovitasid tal rahvale vastu tulla ja ütlesid, et nii tagab ta rahva toetuse. (1. Kun. 12:3–7.) Rehabeamile see nõuanne ei meeldinud ja ta küsis ka nende meeste arvamust, kellega koos ta oli üles kasvanud. Need mehed olid ilmselt neljakümnendates, seega oli neil küllaltki palju elukogemust. (2. Ajar. 12:13.) Kuid seekord andsid nad talle halba nõu: nad soovitasid rahva koorma veelgi raskemaks teha. (1. Kun. 12:8–11.) Nüüd oleks Rehabeam võinud küsida Jehoova arvamust selle kohta, kumba nõuannet järgida. Tema aga võttis kuulda nooremaid mehi, kelle nõu oli talle meeltmööda. See sai saatuslikuks nii talle endale kui kogu Iisraeli rahvale. Meilegi võidakse anda nõu, mis meile eriti ei meeldi. Ent kui nõuanne põhineb piiblil, tuleks seda kuulda võtta.

7. Mida Ussija lugu meile õpetab?

⁷ Kuningas Ussija läks templiossa, kuhu vaid preestritel oli õigus minna, ja tahtis suitsutusaltaril suitsutusrohtu põletada. Preestrid ütlesid talle: „Sinul, Ussija, pole õigust Jehoovale suitsutusrohtu põletada. Üksnes preestrid tohivad seda teha.” Kui Ussija oleks neid kuulda võtnud ja templist kohe lahkunud, oleks Jehoova talle võib-olla andestanud. Ussija läks aga hoopis raevu. Vahest mõtles ta, et kuningana on tal õigus teha, mida iganes tahab. Jehoova aga nii ei arvanud. Niisuguse jultumuse eest lõi ta Ussijat pidalitõvega, mida too põdes elu lõpuni. (2. Ajar. 26:16–21.) See lugu õpetab, et ükskõik kes me ka poleks, tuleb  meil piiblil põhinevat manitsust kuulda võtta, muidu rikume oma suhted Jehoovaga.

8. Kuidas Iiob noomimisele reageeris?

⁸ Iiob oli jumalakartlik mees, aga temalgi olid omad vead. Suure surve all tuli välja, et tema mõtteviis vajab korrigeerimist. Seepärast sai ta noomida nii Eliihult kui ka Jehoovalt endalt. Kuidas Iiob sellele reageeris? Ta ütles: „Ma rääkisin tõesti arutult ... Seepärast võtan ma oma sõnad tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.” Kuna Iiob oli alandlik ja võttis noomimisest õppust, õnnistas Jehoova teda. (Iiob 42:3–6, 12–17.)

9. Milles on Mooses heaks eeskujuks?

⁹ Ka Mooses on hea näide inimesest, kes noomimist kuulda võttis. Ta tegi tõsise vea, kui kaotas enesevalitsuse ega austanud Jehoovat. Seetõttu jäi ta ilma võimalusest minna tõotatud maale. (4. Moos. 20:1–13.) Kui ta palus, et Jehoova oma otsust muudaks, ütles Jehoova talle: „Ära mulle sellest enam räägi.” (5. Moos. 3:23–27.) Mooses ei kibestunud. Ta leppis Jehoova otsusega ja Jehoova lubas tal Iisraeli rahvast edasi juhtida. (5. Moos. 4:1.) Iiob ja Mooses on mõlemad meile heaks eeskujuks. Iiob muutis oma mõtteviisi ega hakanud end õigustama, kui teda noomiti. Mooses teenis Jehoovat ustavalt ka pärast seda, kui oli jäänud ilma võimalusest, mida ta väga kalliks pidas.

10. a) Millised tulemused on manitsuse kuuldavõtmisel? (Õpetussõnad 4:10–13.) b) Milline on õige suhtumine manitsusse? Too näide.

¹⁰ Kui võtame manitsust kuulda, on sel head tulemused. (Loe Õpetussõnad 4:10–13.) Emmanuel, kes elab Kongo DV-s, ütleb: „Küpsed vennad mu kogudusest märkasid, et minu usulaev hakkab karidele jooksma, ja tõttasid mulle appi. Võtsin nende abi vastu ja tänu sellele säästsin end paljudest probleemidest.” Pioneerist õde Megan Kanadast ütleb: „Kuigi manitsemist pole olnud alati lihtne kuulda, on see olnud see, mida mul on vaja kuulda.” Ja Marko Horvaatiast ütleb: „Jäin küll ilma ülesandest, mida väga armastasin, kuid tagasi vaadates mõistan, et tol korral saadud noomitus ja nõuanded aitasid mul tasakaalu tagasi saada.” *

11. Millise õppetunni sai Karl Klein?

¹¹ Karl Klein, kes teenis Jehoova tunnistajate juhtivas kogus, räägib oma eluloos ühest olulisest õppetunnist, mille ta sai. Tema hea sõber Joseph Rutherford tegi talle kord otsekohese märkuse. Karl aga solvus selle peale. Ta räägib: „Järgmine kord, kui vend Rutherford mind nägi, tervitas ta mind heatujuliselt: „Tere, Karl!” Kuna mind näris ikka veel pahameel, pomisesin vaid mokaotsast tere. Vend Rutherford ütles: „Karl, vaata ette! Kurat on su kannul.” Tundsin piinlikust ja vastasin: „Ah, pole midagi, vend Rutherford.” Kuid tema nägi  mind läbi ja kordas: „Olgu peale, aga lihtsalt vaata ette! Kurat on su kannul.” Tal oli tuline õigus. Kui haume oma venna vastu vaenulikke mõtteid, eriti kui ta on öelnud midagi, mida tal oli ... õigus öelda, oleme Kuradile kerge saak.” * (Efesl. 4:25–27.) Vend Klein võttiski vend Rutherfordi kuulda ja nende soojad suhted säilisid.

12. Miks on meil vaja alandlikkust? (Laul 141:5.)

¹² Meil on kergem nõuandeid ja manitsusi kuulda võtta, kui oleme alandlikud ning peame meeles, et oleme ebatäiuslikud ja võime vahel ikka üsna rumalasti käituda. Iiob oli alandlik. Nagu nägime, oli tema mõtteviis vildakas, kuid ta muutis end ja Jehoova õnnistas teda. Eriti hästi on Iiobi alandlikkust näha sellest, et ta võttis kuulda endast palju nooremat meest Eliihut. (Iiob 32:6, 7.) Meilgi on vaja alandlikkust, et nõu või manitsust kuulda võtta, eriti kui tundub, et see on põhjendamatu, või kui see tuleb kelleltki nooremalt. Üks kogudusevanem Kanadast ütleb: „Kuna me ei näe end kõrvalt, on vaja, et keegi teine meile nõu annaks, muidu ei saa me areneda.” Kas pole nii, et vaimu vilja ilmutamises ja kuulutustöös on meil kõigil veel arenguruumi? (Loe Laul 141:5.)

13. Kuidas tuleks manitsusse suhtuda?

¹³ Manitsus on tõend Jumala armastusest. Jehoova soovib meile parimat. (Õpet. 4:20–22.) Kui ta manitseb meid kas siis piibli, mõne väljaande või küpse usukaaslase kaudu, tuleks võtta seda kui tõendit tema armastusest. „Jumal teeb seda meie hüvanguks,” ütleb Heebrealastele 12:9, 10.

14. Millele meil tuleks keskenduda?

¹⁴ Loeb sisu, mitte vorm. Muidugi tuleks nõu anda ja manitseda võimalikult leebelt ja lahkelt. * (Gal. 6:1.) Alati ei pruugi see aga õnnestuda. Kui siis meid häirib, kuidas mingi märkus tehti, oleks tark keskenduda selle sisule, mitte vormile. Abiks on järgmised küsimused. Kuigi väljendusviis jättis soovida, kas öeldus endas on  siiski oma iva? Kas võiksin sõnumitooja vigadest mööda vaadata ja keskenduda sõnumile? Tark oleks igast manitsusest midagi kõrva taha panna. (Õpet. 15:31.)

15. Miks oleks tark ka omal algatusel nõu küsida?

¹⁵ Piibel ergutab meid ka omal algatusel nõu küsima. Õpetussõnad 13:10 ütleb: „Kes juhatust otsivad, on targad.” Tõepoolest, need, kel on kombeks nõu küsida, langetavad tavaliselt targemaid otsuseid ja on küpsemad kui need, kes seda kunagi ei tee. Ära siis kõhkle nõu küsimast.

16. Millistes olukordades hea nõu ära kulub?

¹⁶ Mõtleme mõnele olukorrale, kus hea nõu ära kulub. Õde kutsub piibliuurimisele kaasa kogenud kuulutaja ja küsib talt pärast, mida ta võiks õpetajana paremini teha. Noor vallaline õde küsib küpsema õe arvamust pükste kohta, mida ta soovib osta. Vend, kes hakkab pidama oma esimest avalikku kõnet, palub kogenud kõnepidajat, et see annaks talle pärast selle kuulamist ausat tagasisidet. Sedasama võib teha ka vend, kes on juba aastaid kõnesid pidanud.

17. Mida teha, et hea nõu ja manitsus mööda külgi maha ei jookseks?

¹⁷ Keegi meist pole loomuldasa tark. Seepärast vajame kõik aeg-ajalt nõu ja ka manitsust. Ole siis alandlik, keskendu öeldu sisule, mitte vormile ja võta tarkade sõnu kuulda. Nagu piibel ütleb, „kuula nõu ja võta vastu manitsus, et oleksid tulevikus targem”. (Õpet. 19:20.)