1., 2. Millise õppetunni sai üks kogudusevanem?

 HULK aastaid tagasi külastasid kaks kogudusevanemat üht õde, kes oli tükk aega koosolekutelt puudunud. Vanem, kes seda vestlust juhtis, luges koosolekutel käimise kohta terve rea piiblitekste. Talle tundus, et külastus läks hästi korda. Aga kui nad olid lahkumas, ütles õde: „Teil pole õrna aimugi, mis mu elus toimub.” Kuna vennad polnud end õe probleemide ja oludega kurssi viinud, ei täitnud see külastus oma eesmärki.

² Tagasi vaadates ütleb see kogudusevanem: „Tookord mõtlesin, et õde on lugupidamatu. Aga hiljem sain aru, et mul oli küll varuks palju häid piiblitekste, kuid mul oleks pidanud olema varuks hoopis palju häid küsimusi, nagu näiteks, kuidas sul on läinud ja kuidas me saaksime aidata. See külastus oli sellele vanemale heaks õppetunniks. Nüüd on ta palju mõistvam ja parem karjane.

3. Kellel meist tuleb nõu anda ja manitseda?

 ³ Kogudusevanematel on kohustus usukaaslastele nõu anda ja neid vajaduse korral ka manitseda. Kuid aeg-ajalt tuleb teistelgi, kes on koguduses, seda teha. Nii vennad kui õed võivad anda piiblil põhinevat nõu mõnele sõbrale. (Laul 141:5; Õpet. 25:12.) Vanemad  õed võivad juhendada nooremaid näiteks sellistes asjades, mida mainitakse tekstis Tiitusele 2:3–5. Ja muidugi tuleb lapsevanematel lapsi manitseda ja õpetada. Seega, kuigi see artikkel on mõeldud eeskätt kogudusevanematele, on meil kõigil hea läbi mõelda, kuidas anda nõu ja manitseda nii, et see tooks kasu, tiivustaks ja ka rõõmustaks südant. (Õpet. 27:9.)

4. Mida me selles artiklis arutame?

⁴ Selles artiklis käsitleme järgmisi küsimusi: millisel ajendil tuleks nõu anda ja manitseda; kuidas teha kindlaks, kas on üldse vaja seda teha; kes peaks seda tegema ja mis aitab seda teha?

5. Miks on oluline, et kogudusevanem tegutseks õigel ajendil? (1. Korintlastele 13:4, 7.)

⁵ Kogudusevanemad armastavad oma vendi-õdesid. Seepärast, kui keegi sattub eksiteele, püüavad nad „parandada sellist inimest tasase meelega”. (Gal. 6:1.) Enne temaga rääkimist tuleks vanemal mõelda Pauluse sõnadele „Armastus on kannatlik ja lahke. … See talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõiges”. (Loe 1. Korintlastele 13:4, 7.) See aitab tal end analüüsida ja tegutseda õigel ajendil. Kui eksinu tajub, et kogudusevanem tõesti hoolib temast, võtab ta tõenäolisemalt abi vastu. (Rooml. 12:10.)

6. Mida võib õppida Pauluse eeskujust?

⁶ Paulus ise oli tubli kogudusevanem. Kui Tessaloonika kristlased vajasid nõu ja manitsust, ei hoidnud ta end tagasi. Kuid kõigepealt mainis ta oma kirjades nende ustavaid tegusid, seda, millist vaeva nad on armastusest näinud, ja kuidas nad on vastu pidanud. Ta kirjutas ka, et teab nende raskusi ja seda, et neil tuleb taluda tagakiusamist. (1. Tess. 1:3; 2. Tess. 1:4.) Samuti ütles ta, et nad on teistele kristlastele eeskujuks. (1. Tess. 1:8, 9.) Pole kahtlustki, et Pauluse sõnad rõõmustasid Tessaloonika kristlaste südant. Nad said aru, et Paulus tõesti armastab neid ja seepärast polnud neil raske teda kuulda võtta. (1. Tess. 4:1, 3–5, 11; 2. Tess. 3:11, 12.)

7. Mis põhjusel vahel nõuannet kuulda ei võeta?

⁷ Mis võib aga juhtuda, kui nõu ei anta õigel ajendil? Üks kogenud kogudusevanem ütleb: „Mõned ei võta nõu kuulda mitte sellepärast, et nõuanne ise oleks halb, vaid sellepärast, kuidas seda anti.” Seega on nõuannet kergem vastu võtta, kui seda antakse armastuse, mitte ärrituse ajel.

8. Kuidas saab kogudusevanem kindlaks teha, kas on üldse vaja midagi öelda?

⁸ Kogudusevanem ei tohiks olla „kärmas sõna võtma”. (Õpet. 29:20.) Enne kui ta hakkab kellelegi nõu andma või kedagi manitsema võiks ta mõelda järgmistele küsimustele. Kas ma pean üldse midagi ütlema? Kas on kindel, et see inimene teeb midagi valesti? Kas ta astub üle mõnest piibli käsust või keelust või kas see on lihtsalt  isikliku eelistuse küsimus? Kui kogudusevanem on nendes küsimustes kahevahel, võiks ta arutada asja teise kogudusevanemaga. Koos võiksid nad teha kindlaks, kas piibli valguses on midagi tegelikult korrast ära. (2. Tim. 3:16, 17.)

9. Mida me õpime sellest, kuidas Paulus käsitles riietuse ja välimuse küsimust? (1. Timoteosele 2:9, 10.)

⁹ Võtame ühe näite. Oletame, et kogudusevanemat häirib midagi usukaaslase riietuse või välimuse juures. Vanem võiks kõigepealt mõelda, kas piibli järgi on alust midagi öelda. Et olla objektiivne võiks ta küsida teise kogudusevanema või mõne küpse kristlase arvamust. Nad võivad koos üle vaadata, mida Paulus sel teemal kirjutas. (Loe 1. Timoteosele 2:9, 10.) Paulus andis üsna üldised põhimõtted. Ta mainis, et kristlane peaks riietuma sündsalt, tagasihoidlikult ja kaine mõistusega. Ta ei kehtestanud pikka nimekirja reegleid, vaid mõistis, et igal kristlasel on õigus piibli põhimõtete raames isiklikku maitset väljendada. Seega peaksid kogudusevanemad enne venna või õega rääkimist kaaluma, kas tema välimus peegeldab tagasihoidlikkust ja kainet mõistust.

10. Mida ei tohiks seoses isiklike otsustega unustada?

¹⁰ Ei tohi unustada, et kaks küpset kristlast võivad teha ühes ja samas küsimuses erineva otsuse, millest kumbki on õige. Keegi ei peaks usukaaslasele peale suruma enda arusaama sellest, mis on õige ja mis väär. (Rooml. 14:10.)

11., 12. Millele peaks kogudusevanem mõtlema, kui on selge, et kellegi mõtteviis vajab korrigeerimist, ja miks?

¹¹ Kui on selge, et kellegi mõtteviis vajab korrigeerimist, on järgmine küsimus, kes peaks seda tegema. Enne kui kogudusevanem räägib abielus õe või alaealisega võiks ta pidada nõu perepeaga, kes eelistab ehk selle asja eest ise hoolt kanda. * Või siis soovib perepea olla kohal, kui vanem tema naise või lapsega räägib. Ja nagu mainiti  kolmandas lõigus, on teatud olukorras parem, kui noore õega räägib mõni vanem õde.

 ¹² Kogudusevanem võiks mõelda, kas tema on õige inimene selle asjaga tegelema või oleks parem, kui seda teeks keegi teine. Näiteks kui inimesel on madal enesehinnang, on tal ehk kergem kuulda võtta vanemat, kes on ka ise selle probleemiga maadelnud. Selline kogudusevanem on tõenäoliselt empaatilisem ja oskab inimest paremini aidata. Lõppkokkuvõttes on aga kõigil kogudusevanematel vastutus julgustada ja motiveerida vendi-õdesid tegema enda juures mistahes muudatusi, et Jehoovale meeldida. Seega, kui kellegi mõtteviis vajab parandamist, ei tohiks seda mingil juhul tegemata jätta.

13., 14. Miks peaks kogudusevanem olema valmis kuulama?

¹³ Kuula. Kui kogudusevanem valmistub venna või õega rääkima, võiks ta mõelda, mida ma tema kohta tean, mis tema elus praegu toimub, kas võib olla, et tal on raskusi, millest ma pole teadlik, ja mida ta võib praegu kõige rohkem vajada.

¹⁴ Üks põhimõte, millest kogudusevanemad võiksid juhinduda, on tekstis Jaakobuse 1:19. Seal öeldakse: „Igaüks olgu alati valmis kuulama, ta ärgu rääkigu mõtlematult, ta ärgu vihastugu kergesti.” Samuti võiks vanem mõelda, kas tal on ikka olukorrast täielik pilt. Õpetussõnad 18:13 ütleb: „Kui keegi vastab enne faktide ärakuulamist, toimib ta rumalalt ja häbiväärselt.” Seega tuleks enne rääkimist inimest kuulata. Selle artikli alguses mainitud kogudusevanem mõistis, et enne nõu andmist oleks ta pidanud kõigepealt küsima õelt asjakohaseid küsimusi, nagu näiteks, kuidas sul on läinud ja kuidas me saame sind aidata. Kui vanemad võtavad aega, et inimene ära kuulata ja olukorrast tervikpilt saada, suudavad nad teda paremini aidata.

15. Mis põhimõte tuleb välja tekstist Õpetussõnad 27:23?

¹⁵ Õpi oma vendi-õdesid tundma. Artikli alguses räägitud lugu ilmestab hästi seda, et paarist kirjakohast või soovitusest inimese aitamiseks tavaliselt ei piisa. Vennad ja õed peavad tajuma, et me hoolime neist, mõistame neid ja tõesti tahame neid aidata. (Loe Õpetussõnad 27:23.) Seepärast peaksid kogudusevanemad tegema oma südameasjaks saada oma koguduse vendade ja õdedega sõbraks.

16. Mida peaks kogudusevanematel olema kombeks teha ja miks?

 ¹⁶ Kogudusevanemad ei tohiks jätta muljet, et nad pöörduvad õdede-vendade poole ainult asja pärast: kui neil on midagi vaja või kui midagi on korrast ära. Kogudusevanemad võiksid ka niisama nendega juttu ajada ja nende vastu huvi tunda. „Kui vanemal on kombeks seda teha, aitab see luua sooje suhteid,” ütleb üks kogenud kogudusevanem. „Kui siis on vaja tõsisemal teemal vestelda, on ka seda kergem teha.” Samuti on sel juhul õdedel-vendadel kergem neid kuulda võtta.

17. Millal on kannatlikkus ja lahkus eriti olulised?

¹⁷ Ole kannatlik ja lahke. Kannatlikkus ja lahkus on eriti olulised, kui piiblil põhinevat manitsust kohe kuulda ei võeta. Kogudusevanem peaks jälgima, et ta ei ärrituks. Jeesuse kohta oli ennustatud: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki, hõõguvat tahti ei kustuta ära.” (Matt. 12:20.) Seega võiks vanem oma isiklikes palvetes paluda, et Jehoova õnnistaks abivajajat ning aitaks tal mõista, milles on probleem, ja õigesti toimida. Vahel läheb lihtsalt aega, enne kui manitsus või nõuanne kohale jõuab. Kui kogudusevanem on kannatlik ja lahke, on vennal või õel lihtsam keskenduda manitsuse sisule, mitte vormile. Ja muidugi peaksid vanema sõnad alati põhinema piiblil.

18. a) Mida tuleks seoses selle artikli soovitustega meeles pidada? b) Mida arutavad lapsevanemad, keda on kujutatud kastis oleval pildil?

¹⁸ Õpi oma vigadest. Kuna me oleme ebatäiuslikud, ei suuda me selles artiklis toodud soovitusi täiuslikult järgida. (Jaak. 3:2.) Me teeme paratamatult ühes või teises asjas vigu. Vigadest  tuleks aga õppida. Kui vennad ja õed tajuvad, et armastame neid, on neil kergem meile andeks anda. (Vaata kasti „ Lapsevanematele”.)

19. Kuidas me saame oma õdede-vendade südant rõõmustada?

¹⁹ Nagu nägime, on nii nõu andmine kui ka manitsemine kunst omaette. Oleme ju kõik ebatäiuslikud. Seepärast analüüsi end, et tegutseksid õigel ajendil. Tee kindlaks, kas on üldse vaja midagi öelda ja kas sina oled õige inimene seda tegema. Esita küsimusi ja kuula hoolega. Püüa näha olukorda teise inimese vaatenurgast. Loo õdede-vendadega soojad suhted. Ja hoia meeles, et öeldu ei peaks olema mitte ainult asjakohane, vaid ka rõõmustama südant. (Õpet. 27:9.)