Sündisin 1941. aastal Prantsusmaal Pariisis üsna vaeses peres. Mulle meeldis väga õppida ja seepärast olin äärmiselt pettunud, kui 10-aastaselt tuberkuloosi haigestusin ega saanud enam koolis käia. Arstid soovitasid mul jääda voodisse, et kopse mitte kurnata. Nii ma tegingi. Lugesin mitu kuud sõnaraamatut ja kuulasin Sorbonne’i raadiost Pariisi ülikooli saateid. Olin ülirõõmus, kui arst lõpuks ütles, et olen terve ja võin nüüd kooli minna. Mõtlesin, et küll need arstid on ikka erilised. Sellest ajast peale olen unistanud, et saaksin inimesi terveks ravida. Iga kord, kui isa küsis, kelleks ma saada tahan, oli vastus sama: „Tahan saada arstiks.” Nii saigi meditsiin minu südameasjaks.

Meie pere oli katoliku usku. Aga Jumalast ei olnud mul selget ettekujutust ja mul oli ka palju vastuseta küsimusi. Alles ülikoolipäevil, kui olin asunud meditsiini õppima, veendusin, et elu on loodud.

Ma mäletan seda, kui ma esimest korda uurisin mikroskoobi all tulbi rakke. Mind hämmastas, kuidas rakud reageerisid kuumale ja külmale. Samuti jälgisin rakkudes olevat tsütoplasmat. Kui asetada rakk soolalahusesse, tõmbub tsütoplasma kokku; puhtasse vette asetades omandab see aga taas endise kuju. Need ja loendamatud teised reaktsioonid võimaldavad organismidel muutuvate keskkonnatingimustega kohaneda. Kui uurisin seda, kui erakordselt keerukas on iga rakk, mõistsin, et elu ei saanud kuidagi tekkida juhuse teel.

 Meditsiiniõpingute teisel aastal sain rohkem tõendeid Jumala olemasolu kohta. Anatoomiakursusel õppisime, kuidas inimene saab sõrmi painutada ja sirutada. See, kuidas lihased, ligamendid ja kõõlused üksteise suhtes paiknevad, on imeline. Näiteks sain teada, et kõõlus, mis ühendab üht küünarvarrelihast sõrme keskmise lüliga, hargneb kaheks ja moodustab kanali, mida läbib teine, sõrme otsa jõudev kõõlus. Need kõõlused kulgevad sõrmeluu lähedal. Ilma niisuguse mehhanismita oleksid need nagu pingul vibunöörid ning me ei saaks sõrmi nii hästi liigutada. Mõistsin selgelt, et see, kes inimkeha lõi, pidi olema äärmiselt tark.

Minu imetlus eluandja vastu kasvas, kui õppisin lapse sünniprotsessi. Sain teada, et enne sündi saab loode emalt nabaväädi kaudu hapnikku. Seepärast pole kopsualveoolid veel õhuga täitunud. Sünniaja lähenedes kattub alveoolide sisepind ainega nimetusega surfaktant. Ja kui laps on sündinud, toimuvad hämmastavad protsessid, et ta võiks teha oma esimese hingetõmbe. Vastsündinu südames olev ava sulgub ja veri suunatakse kopsudesse. Sel hetkel takistab alveoolide pinda kattev surfaktant alveoolidel kokku kleepumast, nii et need saavad õhuga täituda. Ühe hetkega on vastsündinu valmis iseseisvalt hingama.

Soovisin rohkem teada saada tema kohta, kes on niisugused imed loonud, ja hakkasin suure õhinaga piiblit lugema. Mind vaimustasid hügieeni puudutavad sätted, mis olid lepingus, mille Jumal oli teinud Iisraeli rahvaga rohkem kui 3000 aastat tagasi. Iisraellastel tuli väljaheited maha matta ja end regulaarselt veega pesta. Ja kui kellelgi olid mõne nakkushaiguse sümptomid, tuli ta karantiini panna. (3. Moos. 13:50; 15:11; 5. Moos. 23:13.) Teadlased mõistsid seda, kuidas haigused levivad, alles võrdlemisi hiljuti, piiblis aga kajastus see teadmine juba ammuilma. Samuti mõistsin, et rahva tervise eest aitasid hoolitseda ka seksuaalelu puudutavad seadused, mis on kirjas 3. Moosese raamatus. (3. Moos. 12:1–6; 15:16–24.) Järeldasin, et Looja andis need seadused iisraellastele selleks, et neil hästi läheks, ja ta õnnistas neid, kes tema käskudele kuuletusid. Veendusin, et piibel on Jumala sõna, aga Jumala nime ma tol ajal veel ei teadnud.

Ülikooliõpingute ajal kohtasin noort neidu Lydiet, kellesse ära armusin. Abiellusime 1965. aastal, kui olin õpingutega poole peal. Aastaks 1971 oli meil juba kolm last, kokku sündis neid meile kuus. Lydie on olnud mulle alati suureks toeks, nii minu töös arstina kui ka kodustes asjades.

 Töötasin kolm aastat haiglas, enne kui rajasin oma kliiniku. Üsna varsti tuli minu vastuvõtule abielupaar, keda mainisin artikli alguses. Hakkasin mehele retsepti välja kirjutama, kui naine ütles: „Doktor, me soovime sellist ravimit, kus ei oleks verd.” „Tõesti, miks?” küsisin üllatunult. Naine vastas: „Me oleme Jehoova tunnistajad.” Ma polnud Jehoova tunnistajatest ega nende seisukohast vere suhtes midagi kuulnud. Naine võttis välja piibli ja näitas mulle, millel nende seisukoht põhineb. (Ap. t. 15:28, 29.) Seejärel näitasid nad, mida saadab korda Jumala kuningriik: et see teeb lõpu kannatustele, haigustele ja surmale. (Ilm. 21:3, 4.) „See on ju minu lapsepõlveunistus!” ütlesin vaimustunult. „Minust sai arst just seetõttu, et soovisin leevendada inimeste kannatusi.” See teema haaras mind nii kaasa, et vestlesime poolteist tundi. Kui abielupaar lahkus, polnud ma oma südames enam katoliiklane, ja ma olin saanud teada, et Loojal, keda ma nii väga imetlesin, on nimi – Jehoova.

Kohtusin selle abielupaariga oma kliinikus kolm korda ja iga kord rääkisime üle tunni. Siis kutsusin nad enda juurde koju, et meil oleks veel rohkem aega piiblist rääkida. Kuigi Lydie oli koos meiega, kui me piiblit uurisime, polnud ta päri sellega, et kõik katoliku õpetused on valed. Seepärast kutsusin ühe preestri meile külla. Meil oli kiriku õpetuste üle tuline arutelu, mis kestis poole ööni. Kasutasime ainult piiblit. See vestlus veenis Lydiet, et see, mida Jehoova tunnistajad õpetavad, on tõde. Meie armastus Jehoova vastu kasvas ja 1974. aastal lasime end ristida.

Kui sain teada, mis on Jumala eesmärk inimestega, muutusid ka mu prioriteedid. Jehoova teenimine sai meile Lydiega kõige tähtsamaks. Otsustasime laste kasvatamisel otsida juhatust piiblist. Juhindusime oma peres põhimõttest armastada Jumalat ja armastada ligimest ning see liitis meid kokku. (Matt. 22:37–39.)

Meil Lydiega läheb alati süda soojaks, kui mõtleme sellele, mis eeskuju me lastele jätsime. Lapsed teadsid, et meie kodus  kehtib põhimõte „Teie „jah” olgu „jah” ning teie „ei” olgu „ei””. (Matt. 5:37.) Kord tahtis meie 17-aastane tütar teiste noortega välja minna, aga ema ei lubanud. Keegi sellest noortepundist ütles meie tütrele: „Kui ema ei lubanud, siis küsi isalt.” Tütar aga vastas: „Sellel pole mingit mõtet, nad on alati ühte meelt.” Meie lapsed nägid, et piibli põhimõtted on meile tähtsad ja et need liidavad meid kokku. Oleme Jehoovale väga tänulikud, et saame oma suure perega teda teenida.

Kuigi tõde oli muutnud mu prioriteete, polnud armastus meditsiini vastu kuhugi kadunud. Soovisin kasutada oma teadmisi Jumala rahva heaks ja hakkasin peetelis arstina abiks käima, alguses Pariisis, hiljem uues peetelikodus Louviers’s. Nüüdseks olen seda teinud ligi 50 aastat. Selle aja jooksul olen leidnud peeteliperest palju lähedasi sõpru, kellest mõned on juba 90-ndates. Kord tabas mind ühe uue peetellasega tutvudes meeldiv üllatus: tuli välja, et 20 aasta eest olin aidanud teda ilmale tuua.

Aastate jooksul olen näinud, kuidas Jehoova oma rahvast juhib ja kaitseb, ning seetõttu olen hakanud teda üha rohkem armastama. 1980-ndate alguses koostas juhtiv kogu tegevuskava selleks, et parandada Ameerika Ühendriikides suhtlust Jehoova tunnistajate ja meditsiinipersonali vahel.

1988. aastal lõi juhtiv kogu peetelis haiglainfoteenistuse osakonna. Alguses juhtis see Ameerika Ühendriikide haiglasidekomiteesid, mille ülesandeks oli aidata Jehoova tunnistajatest patsientidel leida sobivat ravi. Hiljem loodi haiglasidekomiteed ka mujal maailmas, sealhulgas Prantsusmaal. On tõesti imetlusväärne, kuidas Jehoova organisatsioon toetab haigeid vendi ja õdesid, kes vajavad abi.

Meditsiin oli varem mu südames esikohal. Aga hiljem mõistsin, et kõige tähtsam on aidata inimestel terveneda ühes teises mõttes: aidata neil õppida tundma elu allikat Jumal Jehoovat. Pärast seda, kui pensionile jäin, oleme Lydiega teeninud pioneeridena ja rääkinud inimestele head sõnumit Jumala kuningriigist. Selles elupäästvas töös osaleme siiani nii palju, kui meil jaksu on.

Annan ikka oma parima, et aidata haigeid inimesi. Kuid ma mõistan, et ka kõige parem arst ei suuda ravida kõiki haigusi ega kedagi surmast päriselt päästa. Seepärast igatsen aega, kui valu, haigusi ega surma pole enam. Uues maailmas, mis saabub juba õige pea, on mul terve igavik aega õppida tundma Jumala loomistööd, sealhulgas imepärast inimkeha. Minu lapsepõlveunistus on täitunud kõigest osaliselt. Parim ootab veel ees.