Ma olen sündinud 1935. aastal Inglismaal Darlastonis. See asub piirkonnas, mida rasketööstuse ja muude tehaste tossu tõttu hakati kutsuma Mustaks Maaks. Kui olin umbes nelja-aastane, hakkasid mu vanemad Jehoova tunnistajatega piiblit uurima. Teismeeas mõistsin, et see, mida piibel õpetab, on tõde ja 16-aastasena lasin end ristida.

Umbes samal ajal hakkasin saama väljaõpet ühes suures tehases, mis tootis tööriistu ja autoosi. Pidin saama selle ettevõtte sekretäriks. See oli töö, mis mind väga köitis.

Peagi tuli mul aga langetada kaalukas otsus. Reisiv ülevaataja tegi mulle ettepaneku hakata juhatama koguduse raamatu-uurimist minu kodukoguduses Willenhallis. See aga seadis mind raske valiku ette, sest nädala sees ei käinud ma koosolekutel mitte oma koguduses, vaid töökoha lähedal Bromsgrove’i koguduses, kodust umbes 30 kilomeetri kaugusel.

Soovisin olla Jehoova organisatsioonile võimalikult kasulik ja seepärast võtsin reisiva ülevaataja pakkumise vastu, kuigi see tähendas seda, et pidin jätma hüvasti tööga, mis mulle väga meeldis. Tänu sellele, et ma lasin Jehooval oma samme juhtida, avanes mulle tee väga põnevasse ellu. Ma pole kunagi pidanud oma valikut kahetsema.

Sel ajal kui käisin nädalasisestel koosolekutel töökoha lähedal, kohtasin sealses koguduses ilusat ja innukat õde Anne’i. Me abiellusime aastal 1957 ja oleme koos olnud pioneerid, eripioneerid, teinud reisivat tööd ning teeninud peetelis. Anne on olnud mu südamerõõm läbi kogu elu.

Aastal 1966 lõpetasime Gileadi kooli 42. kursuse. Meid määrati Malawisse, mida sealsete inimeste südamlikkuse tõttu kutsutakse  Aafrika soojaks südameks. Me ei osanud aga arvatagi, et meie sealolek jääb väga lühikeseks.

Saabusime Malawisse 1. veebruaril aastal 1967. Pärast kuu aega kestnud intensiivset keeleõpet alustasime piirkonnatööd. Sõitsime ringi Kaiser Jeepiga, millega mõne arvates võis kasvõi jõgesid läbida. Tegelikult sai sellega läbi vaid üsna madalast veest. Vahel peatusime õlgkatusega savionnis, kus vihmaperioodil oli vaja katust presendiga kindlustada, et vesi läbi ei tuleks. See oli üpris isevärki algus meie misjonitööle, kuid meile meeldis.

Aprillis sain aru, et ees terendavad probleemid. Kuulsin raadiost Malawi presidendi Hastings Banda kõnet. Ta väitis, et Jehoova tunnistajad ei maksa makse ja teevad valitsusele vastutööd. Muidugi olid need süüdistused valed. Teadsime, et tegelikult on asi selles, et oleme erapooletud. Eriti oli meie vastastele pinnuks silmas see, et keeldusime ostmast parteipiletit.

Septembris võis ajalehest lugeda presidendi süüdistust, et meie vennad-õed põhjustavad probleeme üle kogu riigi. Ta oli ühes sõnavõtus teatanud, et valitsus asub resoluutselt tegutsema ja keelustab Jehoova tunnistajad. Keeld jõustus 20. oktoobril 1967. Peagi pärast seda saabusid politseinikud ja immigratsiooniametnikud harubüroosse, et see sulgeda ja misjonärid maalt välja saata.

Kui olime istunud kolm päeva vangis, saadeti meid Mauritiusele, mis oli tol ajal  Briti koloonia. Kuid sealsed võimud ei lubanud meid kui misjonäre sinna jääda. Niisiis määrati meid Rodeesiasse (praegu Zimbabwe). Sinna saabudes tuli meil tegemist teha tõreda immigratsiooniametnikuga, kes keeldus meid riiki lubamast, öeldes: „Teil ei lubatud jääda Malawisse, samuti ei lubatud teil jääda Mauritiusele ja nüüd üritate ennast siin sisse seada.” Seepeale puhkes Anne nutma. Tundus, et mitte kuskil ei taheta meid. Sel hetkel oli mul tunne, et keeraks otsa ringi ja läheks tagasi koju Inglismaale. Lõpuks lubati meil siiski veeta öö harubüroos, tingimusel et ilmume järgmisel päeval immigratsiooniametisse. Olime rampväsinud ega teadnud, mis edasi saab, kuid jätsime asja Jehoova kätesse. Järgmise päeva pärastlõunal saime oma suureks üllatuseks loa ajutiselt Zimbabwesse jääda. Ma ei unusta kunagi, mida ma tol päeval tundsin. Olin veendunud, et Jehoova juhib meie samme.

Zimbabwe harubüroos määrati mind teenistusosakonda, mis organiseeris meie tööd ka Malawis ja Mosambiigis. Malawis kiusati Jehoova tunnistajaid ägedalt taga. Osa minu tööst seisnes selles, et pidin tõlkima aruandeid, mida Malawi ringkonnaülevaatajad olid saatnud. Ühel hilisõhtul, kui lugesin aruannetest, kui julmalt meie vendi-õdesid seal koheldakse, tulid mul lausa pisarad silma. * Samas liigutas mind väga nende ustavus ja vastupidavus. (2. Kor. 6:4, 5.)

Me tegime kõik mis võimalik, et usukaaslastel, kes olid jäänud Malawisse või põgenenud Mosambiiki, oleks vaimset toitu. Tiim, kes tõlkis meie kirjandust njandža keelde, mis on Malawis kõige laialdasemalt kõneldav keel, kolis Zimbabwesse ühe venna farmi. See vend püstitas tõlkijatele lahkelt majakesed, kus nad said elada ja oma tööd edasi teha.

Teenistusosakond hoolitses ka selle eest, et Malawi ringkonnaülevaatajad saaksid igal aastal Zimbabwes njandžakeelsel üldkokkutulekul käia. Sealt said nad kõnekonspektid ning hiljem pidasid nad Malawis nende põhjal kogudustele julgustavaid kõnesid, nii palju kui see oli võimalik. Ühel aastal korraldati ringkonnaülevaatajatele Zimbabwes isegi kuningriigi teenistuskool, et need tublid vennad võiksid oma tööd julgelt jätkata.

1975. aasta veebruaris külastasin Malawi vendi-õdesid, kes olid Mosambiigi põgenikelaagrites. Sealsed vennad pidasid sammu Jehoova organisatsiooniga, näiteks olid nad järginud hiljutist juhendit moodustada vanematekogu. Kogudusevanemad pidasid avalikke kõnesid, viisid läbi päevateksti ja Vahitorni arutelusid ning korraldasid isegi kokkutulekuid. Laagrielu oli organiseeritud samamoodi nagu elu kokkutulekute ajal. Olid olemas osakonnad, mis vastutasid koristamise, toidujagamise ja turvalisuse eest. Tänu Jehoova õnnistusele olid need ustavad vennad palju head korda saatnud. See kõik tugevdas väga minu usku.

1970-ndate lõpus hakkas Malawi eest hoolitsema Sambia harubüroo. Kuid nagu paljudele teistele, olid mullegi Malawi vennad-õed väga südamesse kasvanud ja ma palvetasin nende eest endiselt. Zimbabwe harubürookomitee liikmena olin ma mitmel kokkusaamisel, kus oli vendi peakorterist, Malawist, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Sambiast. Iga kord arutasime ka seda, mida me Malawi vendade-õdede heaks veel saaksime teha.

 Aja möödudes tagakiusamine vähenes. Malawi vendade-õdede olukord läks kergemaks ja need, kes olid sealt põgenenud, pöördusid tasapisi koju tagasi. Naabermaades hakati Jehoova tunnistajaid ametlikult tunnustama ja meie töölt piiranguid kõrvaldama. Mosambiigis tehti seda aastal 1991. Kuid meie mõttes mõlkus ikka küsimus, millal ometi Malawi vennad-õed vabalt Jehoovat teenida saavad.

Viimaks poliitiline olukord Malawis muutus ja 1993. aastal tühistati meie tööle seatud keeld. Peagi pärast seda küsis üks misjonär minult: „Kas lähed tagasi Malawisse?” Olin siis 59-aastane ja vastasin: „Ei, ma olen selleks juba liiga vana.” Kuid veel samal päeval saime juhtivalt kogult faksi, milles meil paluti Malawisse naasta.

Meile meeldis Zimbabwes väga, olime seal kodunenud ja leidnud häid sõpru. Seega seisis meie ees raske otsus. Juhtiv kogu pakkus meile võimalust Zimbabwesse jääda, kui me ei soovi lahkuda. Seepärast oleksime võinud kergesti valida ise oma tee ja teenida Jehoovat edasi seal, kus olime harjunud. Kuid me mõtlesime Aabrahamile ja Saarale, kes kuuletusid Jehoova käsule ja veel vanas eas oma mugava kodu maha jätsid. (1. Moos. 12:1–5.)

Otsustasime järgida Jehoova organisatsiooni juhatust. Naasime Malawisse 1. veebruaril 1995, täpselt 28 aastat pärast meie esmast saabumist sinna. Mind määrati teenima harubürookomiteesse, kus oli peale minu veel kaks venda. Hakkasime aega viitmata kuulutustööd ja muud tegevust organiseerima.

On olnud vaimustav näha, kuidas Jehoova on andnud kasvu. 1993. aastal oli Malawis umbes 30 000 kuulutajat, kuid aastal 1998 oli neid juba üle 42 000. * Kuna kuulutajate arv kasvas nii kiiresti, kiitis juhtiv kogu heaks uue harubüroo ehitamise. Ostsime Lilongwesse 12-hektarilise maatüki ja mind määrati ehituskomiteesse.

2001. aasta mais pühendas vend Guy Pierce juhtivast kogust uued peetelihooned  Jehoovale. Kohal oli üle 2000 Malawi venna ja õe, kellest enamik oli teeninud Jehoovat juba rohkem kui 40 aastat. Keelu ajal olid nad pidanud taluma kirjeldamatuid raskusi. Nad olid väga vaesed, kuid neil oli tugev usk ja lähedased suhted Jehoovaga. Nüüd olid nad ülirõõmsad uue peeteli üle. Kõikjal peetelis kaikusid nende aafrikalikus esituses kuningriigilaulud. See oli üks liigutavamaid elamusi, mis mul kunagi on olnud, ja võimas tõend selle kohta, et Jehoova õnnistab neid, kes katsumustes ustavalt vastu peavad.

Kui harubüroo sai valmis, anti mulle ülesanne kuningriigisaalide Jehoovale pühendamisel kõnesid pidada. Kuna Malawi kogudused olid väga vaesed, toetas organisatsioon sealsete saalide ehitamist. Varem olid mõned kogudused kogunenud eukalüptipuudest tehtud varjualustes, kus katuseks olid õlematid ja istmeteks savist pingid. Nüüd aga valmistasid vennad omatehtud põletusahjudes telliseid ja ehitasid ilusaid koosolekupaiku. Siiski eelistasid nad istumiseks endiselt pinke. Neil oli tavaks öelda: „Pingi peal on alati veel ühele ruumi.”

Samuti oli nii tore näha, kuidas Jehoova aitas vendadel-õdedel vaimselt küpsemaks saada. Näiteks olid noored Aafrika vennad meeleldi valmis täitma erisuguseid ülesandeid ja saama väljaõpet. Nii omandasid nad kiiresti vajalikke kogemusi ning olid valmis peetelis ja ka koguduses rohkem vastutust kandma. Kogudustele olid suureks abiks ka kohalikud vennad, kes olid hiljuti ringkonnaülevaatajateks määratud. Paljud neist olid abielus. Sealses kultuuris on lastesaamine väga oluline ja tihti avaldavad sugulased selleks suurt survet. Need paarid aga olid valmis pisipere soetamist edasi lükkama, et Jehoova teenistuses rohkem teha.

Kui olime olnud Aafrikas 52 aastat, läks mul tervis kehvaks. Seepärast kiitis juhtiv kogu heaks harubürookomitee soovituse saata meid tagasi Inglismaale. Meil oli nii kahju Malawist lahkuda. Kuid Inglismaa peeteli pere võttis meid soojalt vastu ja on meie eest väga hästi hoolitsenud.

Mul on nii hea meel, et lasin noorena Jehooval oma samme suunata. Kui ma oleks talitanud omaenda arusaamise järgi, oleks mu elu olnud väga teistsugune. Jehoova teadis kõige paremini, mida oli vaja, et mu teerajad võiksid olla tasased. (Õpet. 3:5, 6.) Noore mehena olin väga põnevil, kui hakkasin suures ettevõttes väljaõpet saama. Kuid töö Jehoova organisatsioonis on olnud tuhat korda põnevam. Jehoova teenimine on teinud mu elu tõeliselt mõttekaks.