Sellest artiklist saime teada, et on olemas vaid üks suur vaidlusküsimus, millega on seotud kõik intelligentsed loodud. See puudutab Jehoova nime pühitsemist. Küsimus, kas Jehoova valitsemisviis on parim, on selle suure vaidlusküsimuse üks tahk. Teine tahk on seotud inimese laitmatusega.

Miks me võime väita, et suur vaidlusküsimus puudutab Jehoova nime ja selle pühitsemist? Vaatame kolme põhjust.

Esiteks, Saatan teotas Jehoova nime ja mainet. Ta esitas Eedeni aias Eevale küsimuse, mis vihjas, et Jehoova ei ole oma loodute vastu hea ja seab neile ebamõistlikke piiranguid. Saatan ütles midagi täiesti vastupidist sellele, mida Jehoova oli öelnud, väites sisuliselt, et Jehoova on valetaja. Sellega ta teotas Jumala nime. Temast sai Kurat, mis tähendab laimajat. (Joh. 8:44.) Kuna Eeva jäi Saatana valesid uskuma, oli ta Jumalale sõnakuulmatu ja ühines niimoodi Saatana mässuga Jehoova ülemvõimu vastu. (1. Moos. 3:1–6.) Saatan levitab siiamaani Jehoova kohta valesid ja teotab niimoodi tema nime. Nende valede tõttu ei ela enamik inimesi Jehoova normide järgi. Niisugune Jehoova püha nime teotamine on ülim ülekohus. See on kannatuste ja kurjuse algpõhjus.

Teiseks, Jehoova on otsustanud pühitseda oma nime ja puhastada see teotusest. See on Jehoovale ülimalt tähtis ja toob head kõigile intelligentsetele loodutele. Tekstis Hesekiel 36:23 on kirjas tema sõnad: „Ma pühitsen oma suurt nime.” Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta oma järelkäijatele, mis peaks olema nende palvetes esikohal. Oma eeskujupalves ta ütles: „Pühitsetud saagu sinu nimi.” (Matt. 6:9.) Piibel rõhutab ikka ja jälle, kui oluline on Jehoova nime austamine. Mõelgem vaid mõnele näitele: „Tunnustage Jehoova nime aulisust”, „Laulge kiitust tema aulisele nimele”, „Ma . . . austan su nime igavesti”. (1. Ajar. 16:29; Laul 96:8; 66:2; 86:12.) Kord, kui Jeesus oli Jeruusalemma templis, ütles ta: „Isa, austa oma nime!” Seepeale kostis taevast Jehoova enda hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel.” (Joh. 12:28.) a

Kolmandaks, Jehoova eesmärk on, et tema nime austataks igavesti. Mõtle järgnevale. Milline on olukord pärast Kristuse tuhandeaastase valitsuse lõpus olevat katset? Kas intelligentseid looduid lõhestab ikka veel suur vaidlusküsimus,  mis on seotud Jehoova nime pühitsemisega? Tuletame meelde selle vaidlusküsimuse kaht tahku, mis puudutavad inimeste laitmatust ja Jehoova ülemvõimu. Sel ajal pole inimestel enam vaja tõestada oma laitmatust. Nad on täiuslikud ja täielikult läbi proovitud. Neid ootab ees igavene elu. Samuti ei põhjusta siis enam mingeid vaidlusi ega lõhenemisi küsimus, kas Jehoova valitsemisviis on parim, sest ka see on saanud alatiseks vastuse.

Siis on Jehoova nimi täielikult pühitsetud ja teotusest puhastatud. Ent see on endiselt nii taevas kui ka maa peal olevate Jehoova teenijate tähelepanu keskpunktis. Miks võib nii öelda? Sest nad näevad, kuidas Jehoova teeb jätkuvalt hämmastavaid asju. Kui Jeesus annab alandlikult kogu võimu Jehoovale üle, saab Jehoovast „kõige ainus valitseja”. (1. Kor. 15:28.) Pärast seda saavad inimesed tunda rõõmu „Jumala laste võrratust vabadusest”. (Rooml. 8:21.) Jehoova täidab täielikult oma eesmärgi ühendada ühtseks pereks kõik oma teenijad, nii need, kes on taevas, kui ka need, kes on maa peal. (Efesl. 1:10.)

Millised tunded valdavad pärast kõiki neid sündmusi Jehoova pere liikmeid nii taevas kui ka maa peal? Kahtlemata on meil palav soov ülistada Jehoova nime. Taavet kirjutas: „Ülistatud olgu Jumal Jehoova . . . Olgu ta auline nimi ülistatud igavesti!” (Laul 72:18, 19.) Me võime läbi igaviku leida uusi ja põnevaid põhjusi seda teha.

Jehoova nimes avaldub kogu tema olemus, eriti tema armastus. (1. Joh. 4:8.) Me ei unusta kunagi, et just armastus ajendas Jehoovat meid looma, tooma lunastusohvrit ning tõestama, et tema valitsusviis on parim. Me saame tunda tema armastust läbi kogu igaviku ning meil on võimalus saada temaga järjest lähedasemaks ja ülistada tema aulist nime. (Laul 73:28.)