1., 2. a) Mille poolest sarnaneb paljude tänapäeva Jehoova teenijate olukord Babülonist naasnud juutide omaga? b) Milliseid raskusi neil oli? (Vaata kasti „ Haggai, Sakarja ja Esra päevil toimunud sündmused”.)

 KAS sa oled vahel mures tuleviku pärast? Võib-olla oled kaotanud töö ja mõtled, kuidas pere ära toita. Või ehk kardad oma pere turvalisuse pärast, kuna sinu elukohas on poliitiline olukord ebastabiilne või kiusatakse seal Jehoova tunnistajaid taga ja on raske teha kuulutustööd. Kui sinul on mõni selline raskus, võib sulle abiks olla see, kui mõtled, kuidas Jehoova aitas iisraellasi, kes maadlesid sarnaste probleemidega.

² Juutidelt, kes olid terve elu Babüloonias elanud, nõudis tugevat usku jätta maha sealne mugav elu ja minna paika, millest enamik neist väga vähe teadis. Kui nad Jeruusalemma saabusid, kogesid nad üsna pea raskusi, mille põhjustasid keeruline majanduslik olukord ja poliitilised pinged. Samuti tuli neil rinda pista tagakiusamisega. Kõige selle tõttu oli nii mõnelgi neist raske keskenduda Jehoova templi ülesehitamisele. Seepärast saatis Jehoova umbes aastal 520 e.m.a rahva juurde kaks prohvetit: Haggai ja Sakarja. Nad sütitasid rahvas taas innu Jehoova tahet täita. (Haggai 1:1; Sak. 1:1.) Ja nagu me hiljem näeme, olid sel suurepärased tulemused. Ligi 50 aasta pärast saabus Jeruusalemma järjekordne rühm juute ja nemadki vajasid julgustust. Et aidata rahval Jehoova teenimine esikohale seada, tuli Babülonist Jeruusalemma Esra, kes oli Moosese seaduse vilunud ümberkirjutaja. (Esra 7:1, 6.)

3. Mida me arutama hakkame? (Õpet. 22:19.)

 ³ Haggai ja Sakarja aitasid rahval raskel ajal Jehoovat usaldada. Nende sõnad annavad meilegi kindlust, et tulgu mis tuleb, Jehoova on meiega. (Loe Õpetussõnad 22:19.) Vaatame nüüd, millise Jumala sõnumi andsid Haggai ja Sakarja rahvale edasi ja mida me võime õppida Esralt. Arutame, milliseid raskusi juutidel oli, miks on meil vaja ebakindlatel aegadel keskenduda Jehoova tahte täitmisele ja kuidas kasvatada oma usaldust tema vastu.

4., 5. Mis võis kahandada juutide entusiasmi tempel üles ehitada?

⁴ Jeruusalemma naasnud juutidel tuli teha palju tööd. Nad ehitasid kiiresti üles altari ja rajasid templile vundamendi. (Esra 3:1–3, 10.) Kuid nende ind rauges üsna pea, kuna lisaks templiehitusele tuli neil ka endale maja ehitada, põldu harida ja pere vajaduste eest hoolt kanda. (Esra 2:68, 70.) Samuti oli neil vastaseid, kes püüdsid iga hinna eest templi ülesehitamist peatada. (Esra 4:1–5.)

⁵ Pagendusest naasnud juute ootas ees ebastabiilne majanduslik ja poliitiline olukord. Nende kodumaa oli nüüd osa Pärsia impeeriumist. Pärast kuningas Kyrose surma aastal 530 tuli troonile Kambyses, kes võttis eesmärgiks vallutada Egiptus. Ilmselt nõudsid tema sõdurid Egiptuse poole liikudes iisraellastelt vett, toitu ja peavarju. See tegi rahva olukorra veel raskemaks. Kambysese järel sai võimule Dareios I, kelle valitsuse algusaega iseloomustasid mässud ja rahutused. Kahtlemata mõtlesid paljud juudid seetõttu, kuidas nad oma pere eest hoolitsemisega toime tulevad. Kuna elu oli nii ebakindel, tundsid mõned neist, et praegu pole küll õige aeg templit üles ehitada. (Haggai 1:2.)

6. Mis raskusi juutidel veel oli ja kuidas Sakarja neid julgustas? (Sak. 4:6, 7.)

⁶ Loe Sakarja 4:6, 7. Lisaks eelmainitud raskustele kogesid juudid ka tagakiusamist. Aastal 522 õnnestus nende vastastel veenda Pärsia kuningat, et too templiehituse keelustaks. Kuid Sakarja kinnitas juutidele, et Jehoova kõrvaldab oma vaimu abil kõik takistused. Aastal 520 lubaski kuningas Dareios I templiehitusel jätkuda ja andis juutidele selleks isegi raha. Samuti käskis ta kohalikel võimukandjatel nende tööd materiaalselt toetada. (Esra 6:1, 6–10.)

7. Kuidas õnnistas Jehoova juute, kui nad seadsid tema teenimise esikohale?

 ⁷ Haggai ja Sakarja kaudu lubas Jehoova rahvale, et kui nad teevad oma parima, et tempel üles ehitada, aitab ta neid. (Haggai 1:8, 13, 14; Sak. 1:3, 16.) Prohvetite sõnad julgustasid juute ja aastal 520 jätkasid nad templi ehitamist. Tempel valmis vähem kui viie aastaga. Kuna rahvas keskendus sel keerulisel ajal Jehoova tahte täitmisele, andis Jehoova neile kõik eluks vajaliku ja aitas neil tema ligi püsida. Tänu sellele teenisid nad Jumalat rõõmuga. (Esra 6:14–16, 22.)

8. Kuidas aitab tekst Haggai 2:4 meil Jehoova teenimist elus esikohal hoida? (Vaata ka allmärkust.)

⁸ Mida lähemale jõuab suur viletsus, seda olulisem on kuuletuda Jeesuse  käsule kuulutada head sõnumit. (Mark. 13:10.) Seda aga ei pruugi olla kerge teha, kui meil on rahalisi raskusi või kui meie kuulutustööle tehakse takistusi. Mis aitab meil siiski Jehoova teenimist esikohal hoida? Meil tuleb olla veendunud, et „vägede Jehoova” b on meiega. Kui paneme kuningriigi huvid enda huvidest ettepoole, aitab ta meid ja meil pole vaja midagi karta. (Loe Haggai 2:4.)

9., 10. Kuidas koges üks abielupaar teksti Matteuse 6:33 paikapidavust?

⁹ Oleg ja Irina, c kes teenivad pioneeridena, kolisid teise piirkonda appi sealsele kogudusele. Peagi pärast seda kaotasid nad töö, kuna riigi majanduslik olukord halvenes. Neil polnud peaaegu terve aasta püsivat tööd, kuid nad kogesid, kuidas Jehoova neid pidevalt toetas, vahel ka nende usukaaslaste kaudu. Mis aitas neil selles raskes olukorras vastu pidada? Oleg, kes algul tundis masendust, ütleb: „See, et olime hõivatud kuulutustööga, aitas meil hoida fookuses seda, mis on elus kõige tähtsam.” Muidugi otsisid Oleg ja Irina aktiivselt tööd, kuid samal ajal kuulutasid nad ikka tublisti head sõnumit.

¹⁰ Kord, kui nad kuulutustöölt koju tulid, nägid nad, et üks nende hea sõber oli sõitnud umbes 160 kilomeetrit, et neile kaks kotitäit söögikraami tuua. Oleg ütleb: „Tol korral mõistsime taas, kui palju Jehoova ja vennad-õed meist hoolivad. Ma olen veendunud, et Jehoova ei unusta kunagi oma teenijaid, ükskõik kui lootusetu nende olukord ka ei näiks.” (Matt. 6:33.)

11. Mida me võime oodata, kui peame kuulutustööd tähtsaks?

 ¹¹ Jehoova tahab, et meiegi peaksime kuulutustööd tähtsaks. Nagu nägime  7. lõigus, ergutas Haggai rahvast templiehitust jätkama samasuguse hooga, nagu nad seda alustanud olid. Ta ütles, et kui nad seda teevad, õnnistab Jehoova neid. (Haggai 2:18, 19.) Ka meie võime olla kindlad, et Jehoova õnnistab meid, kui peame kuulutustööd tähtsaks ja teeme seda kogu südamest.

12. Miks vajasid Esra ja teised juudid tugevat usku?

¹² Aastal 468 tuli Esra koos järgmise rühma juutidega Babülooniast Jeruusalemma. See teekond nõudis neilt kõigilt tugevat usku. Nad rändasid mööda ohtlikke teid ning neil oli kaasas suur kogus kulda ja hõbedat, mis oli templi heaks annetatud. Seega olid nad röövlitele ahvatlev saak. (Esra 7:12–16; 8:31.) Lisaks nägid nad peagi, et ka Jeruusalemmas polnud neil turvaline. Seal elas vähe inimesi ning selle müürid ja väravad vajasid parandamist. Mida me võime Esralt õppida selle kohta, kuidas kasvatada usaldust Jehoova vastu?

13. Milline olukord kasvatas Esra usaldust Jehoova vastu? (Vaata ka allmärkust.)

¹³ Esra oli näinud, kuidas Jehoova oli oma rahvast rasketel aegadel aidanud. Aastaid varem, aastal 484, oli Esra ilmselt Babüloonias, kui kuningas Ahasveros andis välja määruse hukata kõik juudid Pärsia impeeriumis. (Ester 3:7, 13–15.) Ka Esra elu oli ohus. Juudid kõigis halduspiirkondades olid ahastuses ja paastusid ning kahtlemata otsisid nad Jehoovalt juhatust. (Ester 4:3.) Kujutle, mida võisid Esra ja teised juudid tunda, kui kõik läks hoopis vastupidi: surmati need, kes olid tahtnud juute tappa. (Ester 9:1, 2.) See juhtum valmistas Esrat ette tulevasteks katsumusteks ja tugevdas tema usku sellesse, et Jehoova suudab oma rahvast kaitsta. d

14. Mida kinnitas Anastassiale see, kui ta koges raskel ajal Jehoova abikätt?

¹⁴ Kui kogeme, kuidas Jehoova meid keerulistel aegadel aitab, hakkame teda rohkem usaldama. Anastassia, kes elab Ida-Euroopas, tuli ära töölt, kus talle avaldati survet poliitilistes küsimustes pooli valida. Ta ütleb: „Ma polnud kunagi varem olnud rahast täiesti lage. Jätsin asja Jehoova hoolde ja nägin, kui hellalt ta minu eest hoolitseb. Mõte sellest, et võin jälle töö kaotada, ei pane mind muretsema. Ma tean, et kui minu taevane isa hoolitseb minu eest täna, siis teeb ta seda ka homme.”

15. Mis aitas Esral kasvatada usaldust Jehoova vastu? (Esra 7:27, 28.)

¹⁵ Esra tundis Jehoova abikätt oma elus. Kui ta mõtles aegadele, mil Jehoova oli talle appi tulnud, kasvas tema usaldus oma taevase isa vastu. Ta ütles: „Mu Jumala Jehoova käsi oli minu peal.” (Loe Esra 7:27, 28.) Raamatus, mille ta kirjutas, kasutas ta sarnast väljendit kuus korda. (Esra 7:6, 9; 8:18, 22, 31.)

16. Millistes olukordades võime näha Jehoova kätt oma elus? (Vaata ka pilti.)

¹⁶ Jehoova saab aidata ka meid, kui  meil on raskusi. Näiteks kui palume tööandjalt vabu päevi, et minna kokkutulekule, või kui palume muuta oma töögraafikut, et saaksime käia kõigil koosolekutel, võib ka meil tekkida võimalus näha Jehoova kätt oma elus. Me ei pruugi ettegi kujutada, kui hästi olukord võib laheneda. Ja nii kasvab meie usaldus Jehoova vastu.

17. Millest ilmnes Esra alandlikkus? (Vaata kaanepilti.)

¹⁷ Esra palus alandlikult Jehoovalt abi. Iga kord, kui ta oli mures selle pärast, kuidas oma ülesannetega hakkama saada, pöördus ta palves Jehoova poole. (Esra 8:21–23; 9:3–5.) Esra usaldus Jehoova vastu ajendas teisi teda toetama ja kasvatas nende usku. (Esra 10:1–4.) Kui meie oleme mures elatise hankimise või pere turvalisuse pärast, tuleb meil usaldada Jehoovat ja temalt abi paluda.

18. Mis aitab meil kasvatada usaldust Jehoova vastu?

¹⁸ Kui otsime alandlikult Jehoovalt abi ja laseme oma usukaaslastel end aidata, kasvab meie usaldus tema vastu. Kolme lapse ema Erika lootis Jehoovale, kui teda tabasid traagilised sündmused. Lühikese aja jooksul surid tema abikaasa ja sündimata laps. Tagasi vaadates ütleb ta: „Sa ei tea kunagi, kuidas Jehoova sind aitab. Abi võib tulla täiesti üllataval moel. Jehoova on paljudele minu palvetele vastanud mu sõprade sõnade ja tegude kaudu. Kui ma end oma sõpradele avan, on neil kergem mind aidata.”

19., 20. Mida me võime õppida juutidelt, kes ei saanud Jeruusalemma tagasi pöörduda?

¹⁹ Me saame palju õppida ka neilt juutidelt, kes ei saanud Jeruusalemma tagasi pöörduda. Mõned neist olid ilmselt juba kõrges eas, raskelt haiged või oli neil perekondlikke kohustusi, mis neid takistasid. Sellest hoolimata olid nad valmis materiaalselt toetama neid, kes Babülooniast lahkusid. (Esra 1:5, 6.) Paistab, et isegi 19 aastat pärast esimese rühma saabumist Jeruusalemma, saatsid Babülooniasse jäänud Jehoova teenijad sinna annetusi. (Sak. 6:10.)

²⁰ Kui me ei suuda teha Jehoova teenistuses kõike, mida sooviksime, võime  ikkagi olla kindlad, et Jehoova hindab seda, kui teenime teda kogu südamest. Kust me seda teame? Jehoova palus prohvet Sakarjal valmistada krooni kullast ja hõbedast, mille Babülooniasse jäänud juudid olid Jeruusalemma saatnud. (Sak. 6:11.) See kroon pidi olema mälestuseks nende heldekäelistest annetustest. (Sak. 6:14.) Me võime olla kindlad, et Jehoova ei unusta kunagi kõike seda, mida oleme tema heaks teinud. (Heebr. 6:10.)

21. Mis aitab meil vaadata tulevikku kindlustundega?

²¹ Praegustel viimsetel päevadel on karmid ajad ja olukord võib minna veelgi hullemaks. (2. Tim. 3:1, 13.) Ent me ei pea üleliia muretsema. Haggai päevil ütles Jehoova oma rahvale: „Mina olen teiega. . . . Ärge kartke!” (Haggai 2:4, 5.) Meiegi võime olla kindlad, et Jehoova on meiega niikaua, kuni anname oma parima, et täita tema tahet. Kui õpime Haggai ja Sakarja sõnadest ning järgime Esra eeskuju, ei löö meie usaldus Jehoova vastu kõikuma, mistahes raskused meid ka ei tabaks.