Ülemaailmne aruanne

▪ AAFRIKA

Maid: 56

Rahvaarv: 770301093

Kuulutajaid: 983057

Piibliuurimisi: 1769182

Kas teadsid, et head sõnumit kuulutatakse ka Sahara kõrbes? Põhja-Nigeris  ühes kaevanduslinnas elab meie 17-aastane kristlik õde Nafissatou. Kui ta koolikaaslased võtsid vestluses üles pornograafia teema, kõndis Nafissatou vestlusringist minema. Üks kooliõde tuli talle järele ja küsis, mis juhtus. Nafissatou vastas, et talle ei meeldi sellised jutud. Alguses heitis kooliõde tema üle nalja ning ütles, et pornograafia vaatamine ei tee küll kellelegi halba. Nafissatou aga vastas, et see on tõsine asi, sest Looja ei  kiida seda heaks. Siis võttis ta koolikotist välja raamatu ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” ning näitas kooliõele peatükke, milles räägitakse pornograafia kahjulikkusest. Järgmisena võttis ta kätte Piibli ja luges ette salmi 2. Korintlastele 7:1. Kooliõde tunnistaski, et kui ta ebamoraalseid videoid vaatab, tekitab see temas tugevaid seletamatuid tundeid. Ta palus Nafissatou käest endalegi seda noorte raamatut. Nafissatou viis talle selle ja jutustas hiljem: ”Kui ma järgmine kord seda kooliõde nägin, oli ta üksinda. Küsisin, kus ta sõbrad on. Ta ütles: ”Minu sõber on see raamat.” Hakkasin temaga Piiblit uurima ja ta käis mälestusõhtul.”

Tansaanias uuris üks naine rohkem kui 15 aastat tagasi misjonärist õega Piiblit. Uurimine kestis aastaid. Naine kõhkles tõe poolel seisukohta võtmast oma perekonna vastuseisu tõttu ja viimaks lõpetaski uurimise. Tema kaks tütart olid aga ema uurimist vaikselt pealt kuulanud. Kui vanem tütar 18-aastaselt omaette elama asus, läks ta kohe kuningriigisaali ja palus, et temaga Piiblit uuritaks. Ta edenes kiiresti ja lasi end ristida. Ka tema noorem õde palus piibliuurimist ja temagi ristiti. Ema, kellele tütarde kindel seisukohavõtt tõe poolel julgust andis, otsustas uuesti Piiblit uurima hakata. Seekord võitis ta inimkartuse, mis teda varem tagasi oli hoidnud, ning ta ristiti 2004. aasta mais ringkonnakokkutulekul.

Kui kogudus allub juhtnöörile, mis käsib ”vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses”, järgnevad sellele kindlasti Jehoova õnnistused (Jak. 1:27). Seda koges üks kogudus Lesothos. Üks selle koguduse ristitud liikmeid oli üksikema Mapolo, kellel oli neli väikest poega. Mapolo teadis, et ta põeb ravimatut haigust, ning õpetas seepärast oma lastele, kuidas nad võiksid ise oma eluga hakkama saada.  Ta uuris nendega Piiblit, võttis neid kaasa koosolekutele ja õpetas neid valmistama luudasid, mida nad tee ääres müüsid. Kui Mapolo 1998. aastal suri, jäid tema lapsed vanaema hoole alla. Misjonärist õde, kes oli aidanud Mapolol ristitud Jehoova tunnistajaks saada, läks sotsiaalhoolekande ametisse ja hankis sealt raha laste koolikulude katteks. Teised tunnistajad kinkisid lastele riideid. Siis suri laste vanaema. Üks vend kogudusest hakkas poistega Piiblit uurima ja maksis ära üüriraha. Kõik neli poissi käivad korrapäraselt koosolekutel. Kaks on ristimata kuulutajad ja vanim, Rantso, kes on praegu 20-aastane, ristiti 2004. aasta märtsis ringkonnakokkutulekul. Ta uuris Piiblit oma tädipoja Retselisitsoega, kes ristiti samal päeval. Rantso süda on tulvil tänu selle eest, et usukaaslased on aastaid tema ja ta vendade eest hoolt kandnud.

Üks Kameruni misjonär teatab: ”Igal nädalal, kui ma ühe noormehega Piiblit uurisin, kuulsin, et keegi laulab majas vaimulikke laule. Küsisin piibliõpilaselt, kes see salapärane laulja on. Tuli välja, et see oli tema pime vend Stephen. Hakkasin Stepheniga Piiblit uurima kasseti abil, kuhu oli lindistatud brošüür ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Seadsime eesmärgiks õppida iga õppetunni jooksul pähe üks piiblitekst. Stephenil on erakordselt hea mälu ja ta on õppinud pähe palju piiblisalme. Ta käib koosolekutel ja vastab tihti. Hiljuti pidas ta teokraatlikus teenistuskoolis oma esimese kõne. See oli lugemisosa Piiblist. Kuna aga Stephen Braille’ kirja lugeda ei oska, õppis ta oma osa pähe. Ootan, et varsti jõuab kätte aeg, mil saan Stepheni käekõrvale võtta ja koos temaga kuulutustööle minna. Üks Stepheni lemmiksalme on Jesaja 35:5, kus öeldakse: ”Siis avanevad pimedate silmad.” Stephenil on hea meel, et tema vaimsed silmad on juba avanenud, ja nüüd laulab ta  Jehoovale kiitust selle eest, et tulevikus taastatakse ka tema füüsiline nägemine.”

Sõjast haaratud Libeerias astus ühe Jehoova tunnistaja juurde naine, kes ütles, et ta on Nancy, ja palus piibliuurimist. Tema kirikuõpetaja oli öelnud, et Jumal saadab Jehoova tunnistajad põrgusse, sest nad on võltskristlased. Naise naabruses elasid aga mõningad Jehoova tunnistajad ja ta oli tähele pannud, et alati, kui tulevahetuses tekkis paus, tulid sealse koguduse vanemad vaatama, kuidas vendadel läheb. Samuti oli ta märganud, et tunnistajad kasutasid igat rahulikumat perioodi kaasinimestele kuulutamiseks. Nancy ja paljud teised selle linna elanikud olid liigutatud, kui hädaabiga tuli esimesena üle rindejoone harubüroo veoauto, lastiks Prantsusmaa ja Belgia Jehoova tunnistajate annetatud abisaadetised. ”Arvan, et just teil on tõde,” ütles Nancy. Tema piibliuurimine edeneb jõudsalt.

Ugandas saabus ühte külla noormees, kes pidi hakkama tegema müürsepatööd majas, kus vennad koosolekuid pidasid. Pioneerist vend kasutas võimalust, et noormehele kuulutada, ja sellele sõnum meeldis. Varsti läks müürsepp tagasi kodukülla, mis asus kõrgemal mägedes. Kuna noormehe kodukandis polnud Jehoova tunnistajaid, oli pioneer selgitanud, kust ta võiks leida lähima kuningriigisaali. Noormees väntas oma jalgrattaga ligi 30 kilomeetrit mööda kitsaid ja mudaseid mägiteid mäest alla vendi otsima. Kuna ta kuningriigisaalis kedagi ei kohanud, jättis ta ukse ette sedeli, milles palus piibliuurimist. Teda hiljem külla otsima läinud pioneer oli üllatunud, kui nägi ees ootamas ligi 200 inimest, kes soovisid Piibli sõnumit kuulda! Paljud neist olid Piibli uurimisest siiralt huvitatud. Nüüd peetakse selles eraldatud paigas koosolekuid.

 Ühes Kagu-Nigeeria  600 elanikuga külas märgati ühel õhtupoolikul jõepinnalt peegeldumas heledat valgust. Valgus paistis üha lähemale liikuvat ja külaelanikud hakkasid põgenema. Paljud arvasid, et see ongi see häving, millest Jehoova tunnistajad on rääkinud, ning jooksid kuningriigisaali juurde, mõeldes, et seda maja Harmagedoon ei hävita. Umbes kella 10 ajal õhtul mõisteti, et valguse allikaks oli suur metsatulekahju. Kui vennad küsisid külaelanikelt, miks nad ei jooksnud pakku naabruskonna kirikutesse, vastas üks mees: ”Teised kirikud on mõttetud. Teie Harmagedoon hävitab need ära, aga ta ei hävita kuningriigisaali.”

Üldpioneerist õde Guinea põgenikelaagrist jutustab: ”Kohtasin majast majja tööl kaheksa-aastast tüdrukut, kes on invaliid. Ta ütles mulle, et tavaliselt jätavad vanemad ta terveks päevaks koju luku taha. Ütlesin, et tahan olla tema sõber. Seejärel küsisin, mida ta tahaks, et Jumal tema heaks teeks. Ta ütles, et ta tahaks suuta käia. Avasin Piibli Jesaja 35:5, 6 koha pealt ja näitasin talle Jehoova tõotust, et jalutud hakkavad kunagi jälle käima. Siis näitasin brošüürist ”Naudi elu maa peal igavesti!” pilti, kus Jeesus parandab haigeid. Ütlesin, et ka tema võib selliseid õnnistusi kogeda, kui ta uurib Piiblit ja täidab Jumala tahet. Tüdruk soovis hakata Piiblit uurima. Oleme lõpetanud selle brošüüri uurimise ja varsti saab läbi ka brošüür ”Sa võid olla Jumala sõber!”. Kui olime kolm nädalat uurinud, soovis ta hakata koosolekutel käima. Kuna ta omal jalal kohale minna ei saa, siis lähen mina tema juurest läbi ja tassin ta seljas koosolekule. Ta armastab koosolekuid nii väga, et kui ma talle järele ei lähe, siis on ta minu peale pahane ja hakkab koguni nutma.”

 ▪ AMEERIKA

Maid: 56

Rahvaarv: 868871739

Kuulutajaid: 3165925

Piibliuurimisi: 3089453

Marie Guadeloupe’ist teatab: ”Rannas hotelli lähedal, kus ma töötan, juhtisid mõned mu kliendid tähelepanu sellele, et kaljudel lebavad juba kaks päeva kellegi riided ja kingad. Korjasin asjad kokku ja vaatasin, kas leian midagi, mis annaks vihjeid nende omaniku kohta. Leidsin rahakoti, milles oli 1067 eurot! Mitmed kohalolijad soovitasid mul osa rahast endale võtta ja ülejäänu nende vahel jagada. Ütlesin kohe, et olen Jehoova tunnistaja ja minu südametunnistus käsib mul jääda ausaks. Seejärel viisin kõik  asjad hotelli vastuvõtulauda. Hotellitöötajad olid hämmastunud, et ma polnud raha endale jätnud. Jällegi selgitasin oma tõekspidamisi. Kui ma randa tagasi jõudsin, esitasid mõned inimesed huviga mu usu kohta küsimusi. Andsin neile Piibli abil tunnistust. Teiste hulgas oli naine, kes ütles: ”Mina võtan tööle ainult Jehoova tunnistajaid.”” Hiljem leiti nende asjade omanik üles ja politsei kiitis õde aususe eest.

Mehhiko Peetelis teeniv Antonio kasutab igat võimalust, et inimestele tõest rääkida. Hiljuti, kui ta bussiga koguduse koosolekule sõitis, pakkus ta traktaati elegantse välimusega mehele ja naisele. Sellest sai alguse meeldiv vestlus. ”Jätsin nendega oma bussipeatuses hüvasti,” ütles Antonio, ”kuid ka nemad kavatsesid maha tulla, et vestlust jätkata, kuigi see polnud nende peatus. Pärast väljumist vestlesime veel natuke ja jällegi ütlesin ma head aega. Aga nemad küsisid: ”Kuhu te lähete?” Vastasin: ”Koguduse koosolekule.” Seejärel vaatasid nad teineteisele otsa ja küsisid: ”Kas me võime ka tulla?” ”Muidugi,” vastasin ma, ”see oleks väga tore!”” Noor naine, kes on ametilt jurist, ja tema üliõpilasest vennapoeg olid mõlemad kuulnud tõesõnumit aastaid tagasi, kuid polnud sellega edasi tegelenud perekonna vastuseisu tõttu. Kui nad koos Antonioga koosolekule läksid, lootsid nad seal kohata inimest, kes oli neile Piiblist algselt rääkinud. Kui meeldivalt olid nad küll üllatunud, kui too õde oligi koosolekul! Naine ja ta vennapoeg olid väga rõõmsad, et said koosolekul käia, ning soovisid uuesti Piiblit uurima hakata. ”Jehoova juhatas meid siia ja nüüdsest peale me hakkame siin käima,” ütles naine. Piibliuurimine lepiti kokku ja see toimub nüüd kaks korda nädalas.

 Haitil käis ringkonnaülevaataja naine Jacqueline ühe üldpioneeriga kuulutamas. Nad nägid noort naist üksinda tee ääres istumas ja nutmas. Õed astusid naise juurde ja küsisid, miks ta on nii õnnetu. Algul naine ei vastanud, kuid õdede leebe pealekäimise järel ütles ta: ”Tegin seda, mida tegema pidin.” Jacqueline taipas kohe, et naine on mürki võtnud, ja küsimuse peale, kas see on nii, noogutas naine pead. Õed toimetasid naise kiiresti haiglasse. Järgmisel nädalal tuli pioneerist õde naist haiglasse vaatama ja lohutama. Nad alustasid piibliuurimist.

Lourdes, kes elab Paraguays, oli ülimalt kohkunud, kui teda kaubahalli kassas valerahaga maksmises süüdistati. Kassapidaja kutsus kiiresti turvamehe. Lourdes ja ta viieaastane tütar Ingrid viidi väikesesse tuppa politseid ootama. Kaubahalli mänedžer ja turvamees nõudsid, et õde ütleks neile, kust ta oma võltsrahatähe oli saanud. Lourdes aga ei suutnud seda meenutada ning ütles, et ta ei teadnud, et see on valeraha. Väike Ingrid vaatas pahaselt mänedžerile ja turvamehele otsa ning ütles: ”Te räägite meiega nagu varastega. Mu ema ei ole varas. Me oleme Jehoova tunnistajad ja me ei valeta inimestele.” Mänedžer küsis Lourdese käest, kas ta on tõesti Jehoova tunnistaja, ja Lourdes ütles, et on. Telefonikõne Jehoova tunnistajate harubüroosse veenis mehi, et Lourdes räägib tõtt. Nad vabandasid Lourdese ja Ingridi ees ebameeldivuste pärast ning lasksid neil minna. Väike Ingrid ütles hiljem, et kogu loo juures oli kõige kurvem see, et ta ei saanud osta kotitäit popkorni, mida ta nii väga igatses.

Üks vend tegi Costa Rical kuulutustööd ja otsustas tunnistust anda ka oma katoliiklasest naabrile. Vend tundis end veidi kõhedalt, sest naabrile Jehoova tunnistajad  ei meeldinud ja ta oli varem neid isegi sõimanud. Venna imestuseks kutsus aga mees teda tuppa. Ta selgitas, mis oli tema meelt muutnud. Naabri sõber oli kord kutsunud teda külastama evangeelset kirikut ühes maakohas. Kirikus paluti mehel rääkida kogudusele oma isiklikust tunnistusest. Ta ütles lihtsalt, et on katoliiklane. Kirikurahvale see ei meeldinud. Nad saatsid ta minema ning ütlesid sõbrale, et Jumal mõistab teda hukka, kui ta katoliiklasega suhtleb. Mees läks kirikust välja, aga kuna ta oli kodunt kaugel tundmatus paigas, ei teadnud ta, kus öö mööda saata. Ta läks ühe maja juurde ja selgitas selle elanikele, mis oli juhtunud. Pererahvas kutsus ta sisse ning pakkus talle süüa ja öömaja. Lisaks nad ka kuulutasid talle. Selle pere liikmed olid Jehoova tunnistajad. Mehele avaldas sügavat muljet see, et Jehoova tunnistajad tõepoolest armastavad oma ligimesi. Nüüd uurib ta Jehoova tunnistajatega Piiblit.

Üks õde Trinidadist kirjutab: ”Kui ma tänaval kuulutustööd tegin, tuli minu juurde üks naine ja küsis uuemaid ajakirju. Andsin talle mõned ja pakkusin seejärel tasuta kodust piiblikursust. Naine ütles, et ta oli varem Piiblit uurinud, kuid hiljuti oli ta kolinud meie kanti. Küsisin temalt nime ja aadressi, kuid naine keeldus seda andmast, öeldes, et kui me tõesti teenime tõelist Jumalat, siis näitab Jumal mulle ise, kus ta elab. Järgmisel päeval majast majja tööl olles koputasin ühele uksele ja selle avas sama naine. Mind ja mu kuulutustöökaaslast nähes pahvatas ta üllatunult naerma ning küsis: ”Kuidas te mind nii kiiresti üles leidsite?” Küsisin, kas ta mäletab, mida ta ise mulle eelmisel päeval ütles. Ta kutsus meid sisse ja me hakkasime Piiblit uurima. Praegu on see naine ristimata kuulutaja.”

 ▪ AASIA JA LÄHIS-IDA

Maid: 47

Rahvaarv: 3971703969

Kuulutajaid: 574927

Piibliuurimisi: 444717

Nepalis elab üldpioneer Ghanshyam. Ta teenib elatist taksojuhina. Oma tööd tehes kohtub ta igasuguste inimestega ja näeb, kuidas neil kõigil on isegi öösiti kiire ning jutuajamiseks vähe aega. Siiski proovib ta alati vestlust alustada. Kui vähegi võimalik, annab ta kliendile mõne sobiva traktaadi ja lähima kuningriigisaali aadressi. Paljud kliendid on selle eest tänulikud. Viis neist uurivad nüüd Ghanshyamiga Piiblit.

Taiwanis oli ühe õe abikaasal kombeks valjul häälel oma naist sõimata. Seda eriti just siis, kui õde valmistus  koosolekule minema. Ühel päeval sai mees ajurabanduse. Ta viidi halvatuna haiglasse. Õde hoolitses mehe eest kannatlikult ja püüdis talle tema kosumisajal taktitundeliselt Piibli tõde õpetada. Õde ütles mehele: ”Sa pead oma mõistust treenima. Teeme nii, et ma ütlen sulle midagi ja sina püüa see meelde jätta.” Mees teadis, et tal tuleb aju treenida, sellepärast võttis ta ettepaneku vastu. Õde õpetas talle mitmest brošüürist mõningaid põhitõdesid, nagu näiteks, mis on Jumala nimi, millised on tema omadused ja mis on Piibli peateema. Lisaks külastasid meest paljud kristlikud vennad, kes vestlesid temaga sõbralikult. See mõjutas meest niivõrd, et haiglast koju saades soovis ta hakata Piiblit uurima. Nüüd käib ta oma ratastooliga koosolekutel ning kasutab oma valju häält kommentaaride andmiseks.

Sri Lanka maapiirkonnas teeniv eripioneer Rohana sai tunda ühe mehe vaenulikkust, kes juhtis velotaksot — kolmerattalist inimjõul töötavad veokit, millel on kahekohaline sõitjateruum. Rohanat kuulutustööd tegemas nähes sarjas mees teda valju häälega. Kord ähvardas ta koguni, et kui vend selles piirkonnas kuulutustööd ei lõpeta, võib ta nuga saada. Rohana reageeris rahulikult. Hiljem tegi taksojuht avarii ja ta viidi raskelt vigastatuna haiglasse. Rohana läks teda sinna vaatama ja võttis mehe jaoks kaasa kingituse. Kui taksojuht nägi, kes teda vaatama tuli, puhkes ta nutma ning palus Rohanalt andeks, et oli teda nii halvasti kohelnud. ”Härra, arvestades sellega, kuidas mina teid kohtlesin, oleks te pidanud tulema minu juurde ja virutama mulle kaikaga, kuid teie tulite nii pika tee selleks, et mind lohutada,” ütles mees. Nüüd on ta haiglast väljas ja sõidab jälle taksot. Ta loeb ka süstemaatiliselt meie ajakirju.

Hongkongis töötab koduabilisena palju välismaalasi. Üks koduabiline, kes oli Filipiinidel hakanud Piiblit uurima  brošüüri abil ”Mida Jumal meilt nõuab?”, soovis uurimist jätkata. Ta ei teadnud aga, kust Jehoova tunnistajaid leida, ja palus selle pärast Jumalat. Ühel puhkepäeval läks ta läbi sadama linna ärikeskuse ja keskpargi poole, kus filipiinlased nädalavahetustel kokku saavad. Ta vaatas hoolega ringi, kuid pargis ei paistnud olevat ühtki Jehoova tunnistajat, kuigi nad nädalavahetustel seal tavaliselt kuulutavad. Siis aga märkas naine prügikastis ”Nõuete” brošüüri. Ta võttis selle kätte ja nägi, et sellele oli kirjutatud telefoninumber. Number kuulus õele, kes oli selle brošüüri levitanud. Naine oli rõõmsalt üllatunud, saades teada, et õde töötab samas hoonekompleksis kus temagi. Ta hakkas uuesti Piiblit uurima ja käib nüüd koosolekutel.

Lõuna-Koreas tegi ringkonnaülevaataja koos ühe kogudusevanemaga karjasekülastuse just õigel ajal. Nad külastasid õde, kes oli olnud mittetegev kuulutaja juba kümme aastat. Tema uskmatul abikaasal oli olnud operatsioon ning seejärel oli mees otsustanud hakata kirikus käima. Kui vennad neile külla läksid, said nad mehega kokku ja pärast sõbralikku vestlust võttis too vastu ”Nõuete” brošüüri. Kui kogudusevanem mehega Piiblit uurima hakkas, julgustas ta samas ka õde. Meest kutsuti piirkonnakonvendile ja kui ta seal oli ära käinud, lõpetas ta kirikus käimise ning hakkas regulaarselt koosolekutest osa võtma. Õde edenes samuti ning palus, et keegi külastaks nende teises linnas elavat nelja last. Selle tulemusel said õe abikaasast, vanemast tütrest abikaasaga ja nooremast tütrest ristitud jumalateenijad. Hiljem ristiti ka vanem poeg koos naisega, nii et nüüd on nende peres kuus uut Jehoova tunnistajat.

Jaapanis elaval keskkoolineiul Yukil polnud kerge oma klassikaaslastele öelda, et ta on Jehoova tunnistaja. Ta mõistis, et peab neile kuulutama, kuid selleks tuli tal ise algust  teha, sest tema klassikaaslased ei rääkinud kunagi usuteemadel. Yuki otsustas lasta sõpradel näha, kuidas ta lõuna ajal söögipalvet teeb. Kogu hommikupooliku palus ta Jehoovalt selleks julgust. Seejärel, selle asemel et kiiruga ja märkamatult söögipalve esitada, langetas ta pea ja palvetas veidi kauem. Kui ta lõpetas, küsisid klassikaaslased, kas tal on paha olla. Kuid Yuki ei suutnud neile tunnistust anda. Hiljem tundis ta end selle pärast väga halvasti ja ta vabandas Jehoova ees ning palus taas endale julgust. Järgmisel päeval, kui Yuki oli palvetanud, küsisid klassikaaslased uuesti, kuidas ta ennast tunneb, ja Yuki mõtles: ”Nüüd või mitte kunagi!” Ning ta ütles, et ta on Jehoova tunnistaja. Alguses olid klassikaaslased üllatunud, kuid peagi pommitasid nad Yukit küsimustega: mille eest sa palvetad? mis on Jumala nimi? kes on Jeesus? ja nii edasi. Yukil oli selle üle väga hea meel.

Indoneesias Kupangi linnas elav Glenn oli tuntud purjutamise ja narkootikumide tarbimise poolest. Teda palgati tööle siis, kui oli vaja kedagi ähvardada või läbi peksta. Glenn elas oma vanemate juures, kui nende pere külastasid kaks Jehoova tunnistajat ja vestlesid nendega piibliteemadel. Peagi hakkas Glenn Piiblit uurima ja sai läbi suurte raskuste jagu oma laostavatest harjumustest. Ühel päeval andis üks poeomanik talle suure summa raha selle eest, et ta ühe mehe läbi peksaks. Glenn mõtles asja üle järele ning otsustas sellistest tööotstest loobuda. Ta viis raha tagasi ja keeldus tööd vastu võtmast. Kui ta hiljem ühte teise poodi läks, kartis selle omanik, et Glenn tuli talle keretäit andma. Mees kinnitas poodnikule, et nüüd uurib ta Piiblit ning on rahumeelse eluviisiga. Ka poeomanik soovis hakata Piiblit uurima ning lisaks pakkus Glennile töökohta oma poes. Glenn ristiti eelmise aasta piirkonnakonvendil, kus viibis ka poeomanik.

 ▪ EUROOPA

Maid: 46

Rahvaarv: 728373014

Kuulutajaid: 1490345

Piibliuurimisi: 733728

Kui Hollandis suri 88-aastane õde Jacoba, said tema sugulased ametliku kirja kohalikust politseijaoskonnast. Jacoba oli aastaid sinna truult kirjandust viinud. Kirjas öeldi Jacoba kohta: ”Ta tähendas meile väga palju. Ta käis tihti meil jaoskonnas ja meile meeldis temaga koos tassikest teed juua. Imetlesime tema südikust — hoolimata kõrgest east sõitis ta jalgrattaga nii vihmas kui päikeses külastama inimesi, et rääkida neile oma veendumustest. Tunneme temast suurt puudust.”

 Šveitsis toimus järgmine lugu. Üks Jehoova tunnistajate pere läks puhkusele. Nad andsid oma korterivõtme poisi kätte, kes oli teisest Jehoova tunnistajate perest, ja palusid tal nende äraoleku ajal kalu sööta. Kui poiss esimest korda nende korterisse läks, ei saanud ta hästi ust lukust lahti. Naine vastaskorterist kuulis koridoris hääli ja piilus uksesilmast. Nähes, et naabri ukse kallal muugib mingi poisike, arvas naine, et tegu on vargaga, ja kutsus politsei. Poiss oli just kalade söötmise lõpetanud ning hakkas ära minema, kui põrkas uksel kokku kahe relvastatud politseinikuga. ”Mis sa siin teed?” pärisid need temalt aru. ”Ma andsin kaladele süüa, nagu mind paluti,” vastas poiss. Politseinikud aga ei uskunud teda. Poiss selgitas: ”Olen Jehoova tunnistaja ja see perekond, kes siin elab, on samuti Jehoova tunnistajad. Nad palusid mul kalu sööta, niikaua kuni nad ära on, ja andsid mulle oma korteri võtme.” Politseinikud polnud ikka veel päris kindlad, kas see on tõsi, ja nad kavatsesid poisi politseijaoskonda viia. ”Oodake,” ütles nooruk, ”mu sõbrad jätsid mulle oma mobiilinumbri. Te võite neile helistada ja küsida, kas ma räägin tõtt.” Politseinikud helistasidki ja poisi sõnad leidsid kinnitust. Seepeale politseinikud vabandasid ja lahkusid. Kui perekond puhkuselt naasis, läksid nad vastaskorteri perenaise juurde, kes oli selle maja uus elanik. Nad tänasid teda tähelepanelikkuse eest ning selgitasid, et poiss, kes nende ukse taga oli, on Jehoova tunnistaja nagu nemad isegi, ja et ta on täiesti usaldusväärne. Kuna naine ei teadnud Jehoova tunnistajatest eriti midagi, järgnes vestlus, mis omakorda viis piibliuurimiseni.

Itaalias juhtus üks õde majast majja tööl olles rääkima noore emaga, kes oli ühtlasi ka töökas ärinaine. Kui õde oli asjatult püüdnud mitu korda naisega uuesti kokku saada,  otsustas ta temale helistada. Naine selgitas telefonis õele, et tal lihtsalt ei jää aega piibliteemade üle arutlemiseks. Õde ütles: ”Kuid ka telefoni teel on võimalik 10 kuni 15 minuti jooksul uusi teadmisi saada.” ”Hea küll, kui telefoni teel, siis olgu peale,” vastas naine. Hiljuti viis õde talle raamatu ”Tundmine, mis viib igavesse ellu” ja nad hakkasid seda telefoni teel uurima. Uurimine toimub tavaliselt laupäeva hommikuti, kuid nüüd kulub neil 10 või 15 minuti asemel selleks 30 minutit.

Angela kuulub nende Inglismaa kuulutajate üha kasvavasse hulka, kes püüavad tunnistust anda välismaalastele. Kui Angela astus sisse ühte hiina kiirtoidupoodi, andis üks töötaja talle käega märku lahkumiseks. Angela hakkas just minema, kuid siis jooksis poe tagaosast välja üks hiinlanna, hõigates hiina keeles Jumala nime. Pärast vestlust hakkas Angela naisele korrapäraselt ajakirju viima. Kuigi naisele ajakirjad meeldisid, ütles ta, et tal on raske uskuda, et universumi on loonud Jumal. Tema meelest on kõik asjad tulnud olemasollu lihtsalt juhuse läbi.

Naise tööks kiirtoidupoes oli täidetud pannkookide valmistamine. Angela küsis, mitmest komponendist ta pannkooke valmistab. ”Viiest,” kõlas vastus. Angela soovitas, et  kui naine järgmine kord pannkooke tegema hakkab, visaku ta need viis komponenti õhku ja vaadaku, mitu pannkooki neist juhuslikult moodustub. Järgmisel nädalal, kui Angela poodi astus, tuli hiinlanna tema juurde, pakkus talle värsket täidetud pannkooki ning ütles, et nüüd ta usub küll, et Jumal on loonud maailma. Nad hakkasid regulaarselt Piiblit uurima ja naine edeneb Jumala Sõna tõe tundmaõppimises hästi.

Kui Saksamaal veetakse mööda raudteed tuumajõujaamade radioaktiivseid jäätmeid, protesteerivad selle vastu sageli keskkonnaaktivistid. Seepärast turvab raudteeoperatsioone politsei, kes peab tagama, et rööpad rongi ees oleksid puhtad. 2003. aasta novembris toimus üks niisuguseid operatsioone seal kandis, kus teenis pioneer Gudrun. ”Mõtlesin, et politseinikud muudkui istuvad ja ootavad tundide kaupa,” jutustab õde. ”Otsustasin, et lähen ja pakun neile lugemist.” Gudrun avastas, et politseinikud on päris sõbralikud. Kaasas ”Vahitorni” ja ”Ärgake!” numbritest pungil korv, polnud tal kuigi raske nende jutule pääseda. Ühed Baierist tulnud politseinikud tegid temast koguni pilti, kui ta nende auto juures ajakirja ”Ärgake!” pakkus. Kahe päevaga läbis Gudrun 120 kilomeetrit ning vestles rohkem kui 100 politseinikuga. Ta levitas 184 ajakirja. ”Seda kogemust ei unusta ma iialgi!” teatas ta vaimustunult.

Hispaanias läks Ana María ühel päeval pärast tööd bussipeatusesse, et koju minna. Bussi oodates hakkas ta lugema peatuses olevaid kuulutusi. Üks teade köitis hetkega tema tähelepanu. Sellelt võis lugeda: ”Soovin leida kiiresti kontakti Jehoova tunnistajatega, et jätkata piibliuurimist.” Ana María helistas sedamaid antud telefonil ja leppis  kokku kohtumise naisega, kelle nimi on Felicitas. Naine oli saabunud hiljuti Ecuadorist, kus ta oli kaks aastat Piiblit uurinud. Piibliuurimine jätkus kohe ning sellest ajast peale on Felicitas koos oma pojaga koosolekutel käinud. Nad mõlemad on tänulikud selle eest, et said oma vaimset edenemist kiiresti jätkata.

Bulgaarias uurisid Jehoova tunnistajad Piiblit ühe noormehega ja neil uurimistel hakkas käima ka noormehe vanaema. Ta oli väga liigutatud, kui sai teada, et Jumala nimi on Jehoova. Kuna tema Piiblis Jumala nime ei olnud, otsustas ta minna raamatupoodi, et osta endale selline Piibel, kus see on sees. Müüja küsis, mida temale. Vanaema vastuse peale hakkas müüja karjuma: ”Sina oled sellest sektist!” Samal hetkel astus poeuksest sisse preester. Kui tema käest küsiti, mis on Jumala nimi, vastas ta: ”Muidugi Jehoova. Ei maksa selle naise peale karjuda.” Müüja oli hämmingus. Vanaema ja tema kolm pereliiget teevad tublisid vaimseid edusamme.

Venemaal juhtus ühes peres õnnetus: vanemad kaotasid oma kalli poja. Matusepäeva eelõhtul helistas ema kõigile poja sõpradele, kelle telefoninumbri ta poja märkmikust leidis. Märkmikus oli kirjas ka ühe Jehoova tunnistajate perekonna telefoninumber ja ema kutsus neidki matustele. Tunnistajate pere poisi vanemaid ei tundnud, kuid nad soovisid perekonda lohutada. Vend rääkis pereisale ülestõusmislootusest ja andis talle brošüüri ”Kui sureb armastatud inimene”. Kahe päeva pärast külastas vend teda uuesti. Pereisa ütles: ”See brošüür jättis mulle sügava mulje. Me otsustasime võtta aega Piibli uurimiseks.” Tema naine on nüüd ennast kirja pannud teokraatlikusse teenistuskooli ja soovib saada ristimata kuulutajaks.

 ▪ OKEAANIA

Maid: 30

Rahvaarv: 34820382

Kuulutajaid: 94087

Piibliuurimisi: 48307

Olena Hawaiilt oli kõigest 12-aastane, kui ta 2003. aasta detsembris end ristida lasi. Erinevalt teistest noortest, kelle mõtted keerlevad vaid meelelahutuse ümber, on Olenal selged vaimsed eesmärgid. Ta jutustas: ”Mul on väga hea meel, et sain olla märtsis ja mais abipioneer. Nii tore oli pioneeride ja eakate kristlastega koos töötada. Näiteks pühapäeva õhtuti oli mul eriline eesõigus käia ühe endise misjonäriga hiinlaste juures korduskülastustel ja piibliuurimistel. Avastasin, et hiina keel  on väga huvitav. Minu suureks unistuseks on saada üldpioneeriks mõnes võõrkeelses koguduses. Et seda eesmärki saavutada, käin ma igal kolmapäeval pärast kooli ja ka nädalavahetustel kuulutamas. Kavatsen olla ka abipioneer nii tihti, kui saan.” Mis veel võiks Olena meelest aidata tal oma eesmärgini jõuda? ”Selleks, et hoida oma südant, tuleb mul oma tegudega näidata, et Jehoova tahte täitmine on mulle tähtis,” ütles ta. ”Kui ma suhtlen nendega, kes Jehoova suhtes sama tunnevad, aitab see mul püsida õigluse teel. Veetes rohkem aega Jehoova teenistuses, jääb mul vähem aega nende inimestega olemiseks, kel on ilmalik ellusuhtumine. See kaitseb mind mõtteviisi eest, et materiaalsed asjad ja ebamoraalne meelelahutus võiksid teha mind õnnelikuks.”

Saalomoni saartel on üldlevinud komme, et vanemad annavad ühe või kaks last sugulaste kasvatada. Saanud teada, mida Jehoova lapsevanematelt ootab, võttis üks abielupaar tolleks ajaks juba teismeeas tütre Deborah oma perre tagasi. Kuidas Deborah reageeris, kui leidis eest Jehoova tunnistajate pere, kelle tihedat ajakava täitsid koguduse koosolekud, kuulutustöö ja perekondlik piibliuurimine? Deborah meenutab: ”Juba esimesel koosolekul tundsin ma ennast teretulnuna. Olin oodanud, et näen talaarides vaimulikke, aga midagi sellist polnud. Paistis, et koosolekul osalevad kõik, isegi väikesed lapsed.” Peagi tegi seda ka Deborah. Üks, mis Deborah’le veel muljet avaldab, on viis, kuidas ta isa teda ja ta õdesid-vendi õpetab. Deborah räägib: ”Isa aitab meil põhjalikult mõtiskleda piiblitegelaste käitumise üle. Sellest on palju kasu neil hetkedel, kui mul on raske.” Nüüdseks ristimata kuulutajaks saanud Deborah on väga õnnelik selle üle, et Jumala  Sõna tõde mõjutas tema vanemaid võtma teda tagasi oma perre ning juhatama teda eluteele.

Paapua Uus-Guinea on osaliselt mägine maa ja paljudel küladel pole juurdepääsuteid. Mõned niisugused külad on jäänud tänapäeva tsivilisatsioonist täiesti puutumata. Hea sõnum Kuningriigist on aga leidnud tee isegi neisse paikadesse. Leanna-nimeline mees tuli pealinna Port Moresbysse koosolekule. Vennad said oma üllatuseks teada, et ta on pealik ühes kõrgel mägedes asetsevas külas, mille elanikele pole tsiviliseeritud maailma hüved kättesaadavad. Leannal kulus viis päeva, et läbi džungli maanteeni jõuda. Sealt sai ta veoautoga pealinna. Ta rääkis, et umbes neli aastat varem oli ta käinud linnas ja kohanud tänaval venda, kes andis talle ajakirja ”Vahitorn”. Leanna võttis ajakirja kodukülla kaasa ja pärast läbilugemist hakkas õpetama selle abil teisi külaelanikke. Ta tegi seda mitu aastat järjest igal pühapäeval ning säilitas ajakirja hoolikalt kilekaante vahel. Lõpuks rääkisid külaelanikud ta nõusse, et ta ajakirja väljaandjad üles otsiks. Ta tuli uuesti linna ja kohtus vendadega, kes korraldasid temaga piibliuurimise. Leanna elas umbes kaks nädalat ühes Jehoova tunnistajate peres ja uuris läbi ”Nõuete” brošüüri. Kui talle öeldi, et mitte väga kaugel tema külast ühes linnas on kogudus, sai ta väga rõõmsaks ning ütles: ”Oh, sinna on nii kerge minna! Sinna on minu külast kõigest kahe päeva tee!” Kotitäie kirjandusega ja süvenenud arusaamaga Jumala Sõna tõest kõndis ta tagasi pika tee koju. Nüüd on tehtud korraldusi, et lähitulevikus läheks keegi sellesse külla, et sealsed elanikud võiksid Piiblit täpselt tundma õppida.

Saareriigis Kiribatis elav õde, kes töötab Jehoova tunnistajate tõlkebüroos, jutustab oma kogemuse: ”Ühel  hommikul panin kotti põrguteemalise ”Vahitorni” ja kavatsesin seda kellelegi pakkuda, kuigi tegu oli vanema ajakirjaga. Kohtasime kuulutustöökaaslasega üht meest. Tutvustasime endid, selgitasime lühidalt, mida Piibel ütleb põrgu kohta, ja pakkusime ajakirja. Mees langetas pea ega öelnud tükil ajal midagi. Küsisin temalt, kas midagi on halvasti. Kui ta pea tõstis, märkasin ta põsel pisaraid. Ta ütles, et see teema puudutas teda sügavalt. Kõigest mõne nädala eest oli surnud ta poeg ning nad naisega mõlemad leinasid teda. Nad olid palju kordi palunud Jumalalt lohutust, sest arvasid, et nende poeg on läinud piinavasse põrgutulle. Kuuldes, mida Piibel surnute olukorra kohta tegelikult ütleb, oli mees hämmeldunud ja õnnelik. Korduskülastusel hakati Piiblit uurima. Mees räägib tihti, kuidas ta palvetas, et Jumal aitaks tal mõista, mis on tõde, ning leida religiooni, mis tõesti õpetab Piiblit. Ta hakkas käima koosolekutel ning valmistub hästi ”Vahitorni” uurimiseks, et anda südamesttulevaid vastuseid.

Austraalias pidasid Jehoova tunnistajad 2003. aasta detsembris aegade suurima konvendi, kus viibis 60000 delegaati. Sydney konvendilt tulles oli kuueaastane Alyscea hakkamist täis, et näidata oma koolikaaslastele uut raamatut ”Võta kuulda Suurt Õpetajat”. Alyscea ema oli üllatunud, kui ta õhtupoole tütrele järele minnes leidis klassitahvlilt suurte tähtedega kirja ”Andke Jumalale austust”. Tol hommikul oli Alyscea jõudnud rääkida konvendist oma kolmele õpetajale ja 24 klassikaaslasele. Kõigile avaldas muljet uus raamat ja Alyscea entusiastlik ülevaade mõningatest programmi kõrgpunktidest. Sõnad ”Andke Jumalale austust” jäid klassitahvlile terveks päevaks.

[Pilt lk 43]

Nafissatou Nigerist

[Pilt lk 43]

Rantso (paremalt teine) Lesothost koos tädipoja ja vendadega

[Pilt lk 48]

Marie Guadeloupe’ist

[Pilt lk 48]

Antonio Mehhikost

[Pilt lk 52]

Ghanshyam Nepalist

[Pilt lk 56]

Jacoba Hollandist

[Pilt lk 58]

Angela Inglismaalt

[Pilt lk 61]

Olena Hawaiilt