1963. aasta alguses, kui Milton Henschel teist korda Sierra Leones käis, pööras ta tähelepanu probleemile, millega harubüroo oli juba mõnda aega maadelnud. Ta õhutas vendi veel usinamalt pingutama, et võidelda kirjaoskamatusega.

Mõned kogudused korraldasid inglise keeles kirjaoskuskursusi. Kuid pärast vend Henscheli külaskäiku hakkasid tunnistajad õpetama inimesi lugema ja kirjutama nende emakeeles. Osa kogudusi organiseeris kursusi isegi kahes või kolmes keeles. Need kursused olid nii populaarsed, et neist võttis osa kolmandik Sierra Leone kuulutajatest.

1966. aastal koostasid Libeeria vennad illustreeritud kissikeelse aabitsa. Kui nad aabitsat Libeeria valitsusametnikele näitasid, olid nood sellest nii vaimustunud, et lasid seda riigi kulul trükkida ja inimestele jagada. Aabitsat jaotati Guineas, Libeerias ja Sierra Leones ning selle abil õppisid sajad kissid lugema  ja kirjutama. Hiljem anti aabits välja ka muudes keeltes ning tänu sellele said paljud teisedki kirjaoskajaks.

Kirjaoskuskursused ei õpetanud inimesi mitte ainult lugema ja kirjutama, vaid aitasid neil ka vaimselt edeneda. Võtame näiteks Sia Ngallah’, 50-aastase ristimata kuulutaja, kes oli kirjaoskamatu. Sia pidas oma kuulutustöö kohta arvet musta ja punase nööri abil. Kui ta oli kuulutanud ühe tunni, tegi ta sõlme musta nööri külge. Pärast korduskülastust tegi ta sõlme punase nööri külge. Sia võttis osa kirjaoskuskursusest, mis hõlbustas tema arvepidamist. Samuti lasi ta end ristida ja õppis veel paremini kuulutama.

Seniajani korraldavad paljud kogudused Sierra Leones ja Guineas kirjaoskuskursusi. Üks Sierra Leone kõrgem riigiametnik ütles harubüroo vendadele: „Te teete kiiduväärt tööd, et õpetate inimestele mitte ainult Piiblit, vaid ka lugemist ja kirjutamist.”

Kuna üha rohkem eri etnilise taustaga inimesi õppis lugema, tekkis vajadus tõlkida meie väljaandeid nende keelde. Enamikul hõimuliikmetel oli vähe või polnud üldse omakeelset ilmalikku kirjandust. Haritud inimesed Sierra Leones lugesid inglise, Guineas aga prantsuse keeles. Mida saaks teha, et anda välja piibliainelist kirjandust kohalikes keeltes?

1959. aastal tõlkisid kaks Gileadi kooli vilistlast ühe voldiku ja brošüüri mende keelde, kuid neid oli  võimalik levitada vaid väiksel hulgal. Kümme aastat hiljem tõlgiti kissi keelde brošüürid „Hea sõnum Kuningriigist” ja „Elame õiglase uue maailma lootuses”. Neid brošüüre levitati 30 000 eksemplari ja nende abil juhatati piibliuurimisi.

1975. aastal hakkas harubüroo kissi keeles välja andma Vahitorni uurimisartikleid. Kissi kuulutajad olid ülirõõmsad! Üks vend kirjutas: „Jehoova on teinud suure ime. Mitte keegi meist pole kunagi koolis käinud. Olime nagu kivid, mis ei saa rääkida. Sellised me olime, kuid nüüd, kus meil on kissikeelne Vahitorn, saame rääkida Jehoova suurtest tegudest.” (Luuka 19:40.) Samuti tõlgiti kissi keelde mitmeid teisi väljaandeid.

Enamik sierraleonelasi ja guinealasi loeb meie väljaandeid siiani inglise või prantsuse keeles, mida kõneldakse koguduse koosolekutel. Hiljuti on aga kohalikesse keeltesse tõlgitud väljaannete hulk tohutult kasvanud. Piibliainelist kirjandust on nüüd saadaval kissi, kpelle, krio, malinke, mende, pulari ja susu keeles. Kõigis nendes keeltes on olemas brošüürid „Kuuletu Jumalale ja ela igavesti” ning „Kuuletu Jumalale”. Need lihtsad õppevahendid on aidanud paljudel kehva lugemisoskusega inimestel Piibli imelist sõnumit mõistma ja hindama hakata.

Freetowni vennad hakkasid 1960. aastate alguses otsima krunti, kuhu uut harubürood ehitada. 1965. aastal soetasid nad maatüki Wilkinson Roadil. Krunt asus väga heas elamurajoonis ning oli merevaatega.

 Peagi valmis kena maja, kus olid kuningriigisaal, misjonikodu ja bürooruumid. Ehituse ajal tekkisid tiheda liiklusega Wilkinson Roadil tihti ummikud, kuna autojuhid ja kaasreisijad uudistasid toimuvat. Hoone pühitseti 19. augustil 1967. Kõnesid tuli kuulama ligi 300 inimest, nende hulgas tähtsaid ühiskonnategelasi ja mitmeid kauaaegseid tunnistajaid, kelle Piibli-Brown oli 1923. aastal ristinud.

Tänu uuele hoonele hakkasid paljud Jehoova tunnistajate tegevusest veel enam lugu pidama. Samuti andis see ammendava vastuse neile, kes olid väitnud, et Jehoova tunnistajad ei jää Sierra Leones püsima. Uus hoone oli selge tõend sellest, et Jehoova tunnistajad on seal kanda kinnitanud.

Alates 1970-ndate keskpaigast saadeti Sierra Leonesse ja Guineasse pidevalt misjonäre ning seetõttu läks kuulutustöö seal lausa ludinal. Mõned neist olid varem Aafrika maades teeninud ja harjusid kiiresti kohalike oludega. Teistele oli Aafrika elu võõras. Kuidas tulid nad toime riigis, mida kutsuti „valge mehe surnuaiaks”? Pane tähele, mida mõned neist ütlevad.

„Inimesed olid alandlikud ja vaimselt näljased. Oli väga rõõmustav näha, kuidas Piibli tõde nende elu paremaks muutis.” (Hannelore Altmeyer)

„Mul polnud sugugi lihtne taluda troopilist kliimat ja sealseid haigusi. See, et sain aidata siirastel inimestel Jehoovat tundma õppida, oli kogu seda vaeva väärt.” (Cheryl Ferguson)

„Õppisin olema kannatlik. Kui küsisin ühe õe käest, millal ta külalised saabuvad, vastas ta: „Võib-olla täna. Võib-olla homme. Võib-olla hoopis ülehomme.” Minu suuri silmi nähes kinnitas ta: „Kuid nad tulevad kindlasti!”” (Christine Jones)

„Freetowni misjonikodus elas koos 14 eri rahvusest ja kultuuritaustaga misjonäri. Meil oli kõigest kaks tualetti, üks dušš, pesumasin ja köök. Toitu nappis ja seegi oli vilets. Elekter võis järsku ära minna, vahel lausa mitmeks päevaks. Enamik meist põdes malaariat ja teisi troopikahaigusi. Sellest olenemata õppisime koos elama, andestama ja elu huumoriga võtma. Kuulutustöö oli imeline ja me saime üksteisega headeks sõpradeks.” (Robert ja Pauline Landis)

 „Sierra Leones elatud aastad olid meie elus ühed parimad. Me ei kahetse midagi ega kurda millegi üle. Igatseme sealse elu järele.” (Benjamin ja Monica Martin)

„Kord ööbisime ühe huvilise juures, kes pakkus meile mingit kummalist toitu. Naine selgitas: „See on mürkmadu. Ma eemaldasin ta mürkhambad. Kas soovite?” Püüdsime taktitundeliselt keelduda, kuid ta käis meile peale. Kuigi säärased kogemused olid hirmuäratavad, hindasime oma võõrustajate südamlikku külalislahkust ning nad said meile väga armsaks.” (Frederick ja Barbara Morrisey)

„Olen teinud misjonitööd 43 aastat ning elanud koos rohkem kui 100 misjonäriga. Milline õnnistus on küll olnud tutvuda nii paljude inimestega, kes kõik on tohutult erinevad, kuid kes siiski töötavad sama eesmärgi nimel! On suur rõõm olla Jumala kaastööline ning näha, kuidas inimesed Piibli tõe vastu võtavad.” (Lynette Peters)

„On suur rõõm olla Jumala kaastööline ning näha, kuidas inimesed Piibli tõe vastu võtavad”

Alates aastast 1947 on Sierra Leones teeninud 154 ja Guineas 88 misjonäri. Lisaks on tulnud appi ka rohkel arvul teisi kuulutajaid. Praegu on Sierra Leones 44 ja Guineas 31 misjonäri. Nende väsimatud jõupingutused ja isetu hoiak on paljude elule suurt mõju avaldanud. Kauaaegne harubüroo komitee liige Alfred Gunn lausub: „Mõtleme nendele misjonäridele südamesoojusega.”