Veebruaris 1998 asusid valitsusväed ja Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse vaatlusrühma sõdurid otsustavale pealetungile, et mässulised Freetownist välja ajada. Kahjuks tabas raevukas lahingus ühte venda šrapnellikild ja ta suri.

Umbes 150 kuulutajat otsis varju Kissy ja Cockerilli misjonikodust. Üks Peeteli kahest öövalvurist, Laddie Sandy jutustab: „Ühel ööl, kui olime Philip Turay’ga valves, ilmus Peeteli juurde kaks Ühisrinde mässulist, kes nõudsid, et avaksime neile vestibüüli klaasuksed. Samal ajal kui meie Philipiga nende eest turvalisse kohta pagesime, tulistasid nad korduvalt ukselukku. Tundub uskumatu, kuid neil ei tulnud pähe tulistada ukseklaasi pihta. Nad lahkusid nördinult.

Ülejärgmisel ööl naasid mässulised 20 pöörase mehega, kes olid täisvarustuses. Andsime sellest kiiresti teistele Peetelis teada ja seejärel jooksime kõik seitsmekesi keldrisse valmis seatud varjupaika. Peitsime end pimedas kahe suure tünni taha. Värisesime hirmust. Mässulised tulistasid ukseluku sodiks ja tungisid majja. „Otsige need jehoovakad üles ning lõigake neil kõri läbi!” röökis üks. Sellal kui nad hoones seitse tundi märatsesid, kükitasime meie hiirvaikselt. Viimaks, olles rahul öösel kordasaadetuga, nad lahkusid.

Haarasime oma isiklikud asjad ja tormasime samal tänaval asuvasse Cockerilli misjonikodusse, mis oli endine Peeteli kodu. Teel sinna röövis meid üks teine mässuliste jõuk. Kuigi misjonikodusse jõudes  värisesime kui haavalehed, olime Jehoovale tänulikud, et jäime ellu. Puhkasime paar päeva ning läksime seejärel Peetelisse segadust koristama.”

Kaks kuud hiljem, kui vaatlusrühma sõdurid olid linnas võimu enda kätte haaranud, hakkasid misjonärid Guineast tagasi tulema. Neil polnud aga aimugi, et nende sealviibimine jääb üürikeseks.

Kaheksa kuu pärast, 1998. aasta detsembris olid sajad Jehoova tunnistajad kogunenud Freetowni staadionile, kus toimus piirkonnakonvent „Jumala antud elutee”. Äkitselt kuulsid nad mingit kõminat, misjärel tõusis mägedest suitsusammas. Mässuliste armee oli naasnud.

Järgmistel päevadel olukord Freetownis halvenes. Harubüroo komitee rentis väikse lennuki ja evakueeris Conakrysse 12 misjonäri, 8 välismaalasest peetellast ja 5 vabatahtlikku ehitajat. Kolm päeva hiljem, 6. jaanuaril 1999 algatasid mässulised jõhkra tapatalgu, operatsiooni „Kõik tappa!”. Nad laastasid Freetowni ning tapsid umbes 6000 tsiviilisikut. Mässulised raiusid inimestel käsi ja jalgu maha, röövisid sadu lapsi ja hävitasid tuhandeid maju.

Armastatud vend Edward Toby mõrvati jõhkralt. Rohkem kui 200 traumeeritud kuulutajat majutati Peetelisse või Cockerilli misjonikodusse. Teised peitsid end kodus. Vennad ja õed, kes olid varjunud linna idaosas asuvasse Kissy misjonikoju, vajasid hädasti ravimeid. Kuid läbi linna minek oli väga ohtlik. Kas keegi oli nõus end ohtu seadma? Laddie Sandy ja Philip Turay, Peeteli kartmatud öövalvurid, olid kohe valmis seda tegema.

 „Linnas valitses kaos,” meenutab Philip. „Mässulised peatasid inimesi mitmetes kontrollpunktides ning ahistasid neid, kui tuju peale tuli. Kehtis range liikumiskeeld, mis raskendas meie ülesannet. Kui me pärast kahepäevast teekonda lõpuks Kissy misjonikoju jõudsime, leidsime, et maja on rüüstatud ja maha põletatud.

Vaatasime ümbruskonnas ringi ja märkasime vend Andrew Caulkerit, kellel olid kohutavad peahaavad. Mässulised olid ta kinni sidunud ja teda mitu korda kirvega löönud. Imekombel oli ta eluga pääsenud. Me viisime ta kiiresti haiglasse, kus ta tasapisi toibus. Hiljem teenis ta üldpioneerina.”

Teised tunnistajad pääsesid surmast või vigastustest,  sest oli üldteada, et nad jäävad oma usu pärast sõjakonfliktides erapooletuks. Üks vend jutustab: „Mässulised nõudsid, et kannaksime valgeid peapaelu ja tantsiksime tänaval, et neile toetust avaldada. „Kui te keeldute, raiume teilt käe või jala maha või teeme teile hoopis otsa peale,” ähvardasid nad. Astusime hirmunult naisega paar sammu eemale, samal ajal Jehoova poole palvetades. Kui üks mässulistega koostööd teinud noorepoolne naabrimees nägi, millises täbaras olukorras me oleme, ütles ta nende komandörile: „See on meie „vend”. Ta ei tegele poliitikaga. Me võime tema asemel tantsida.” Komandör jäi rahule, läks minema ning meie kiirustasime tagasi majja.”

Kui Freetowni täitis ühtäkki jälle rahu, jätkasid vennad ettevaatlikult koosolekute pidamist ja kuulutustööd. Kuulutajad kandsid konvendi rinnasilte, tõendamaks kontrollpunktides, et nad on tunnistajad. Kontrollpunktide pikkades järjekordades õppisid vennad inimestega osavalt Piibli teemadel juttu alustama.

Kuna linnas oli kõigest suur puudus, saatis Suurbritannia harubüroo sinna lennukiga 200 pappkasti esmatarbekaupu. Billie Cowan ja Alan Jones lendasid Conakryst Freetowni, et eskortida saadetist, mis pidi läbima ühe kontrollpunkti teise järel. Saadetis jõudis Peetelisse vahetult enne õhtust liikumiskeeldu. James Koroma võttis ette retki Conakrysse, tulles tagasi kirjanduse ja muu hädavajalikuga. Osa sellest vaimsest toidust saadeti Bo ja Kenema kuulutajatele, kes elasid teistest kaugel.

9. augustil 1999 hakkasid misjonärid Conakryst Freetowni tagasi tulema. Järgmisel aastal tõrjusid Briti ekspeditsiooniväed mässulised Freetownist välja. Aeg-ajalt  toimus veel kokkupõrkeid, kuid jaanuaris 2002 kuulutati sõda lõppenuks. 11 aastat väldanud kodusõjas tapeti 50 000 inimest, 20 000 sandistati, 300 000 inimese kodu hävitati ning 1,2 miljonit inimest oli sunnitud mujale kolima.

Kuidas Jehoova organisatsioonil sel ajal läks? Ilmselgelt Jehoova kaitses ja õnnistas seda. Kodusõja ajal ristiti umbes 700 inimest. Olgugi et sajad tunnistajad olid sõjatsoonist põgenenud, kasvas kuulutajate arv Sierra Leones poole võrra. Guineas kuulutajate arv aga kolmekordistus! Mis veelgi tähtsam, Jumala rahvas jäi tema silmis laitmatuks. „Viletsuse ahjus” ilmnes usukaaslaste vahel tugev ühtsus ja armastus ning nad jätkasid „hea sõnumi kuulutamist ... ega lõpetanud seda” (Jes. 48:10; Ap. t. 5:42).