Üks Rootsis elav somaali naine kutsuti kuningriigisaali koosolekule ja ta otsustaski minna. Kahjuks pidi ta pettuma. Keegi ei tulnud teda tervitama. Kõik lihtsalt põrnitsesid teda. Ta tundis end äärmiselt ebamugavalt. Keegi, kes ilmselt märkas tema kohmetust, küsis talt: „Kas te olete sattunud valesse kohta?”

 „Jah, tundub küll!” vastas naine. Seejärel ta lahkus. Kui naine kohtus hiljem tunnistajatega, kes teda saali olid kutsunud, oli ta pahane ja ütles, et ei tõsta enam kunagi sinna oma jalga. Tunnistajad imestasid, mis oli juhtunud, kuna nad ei olnud teda kuningriigisaalis näinud. Pärast lühikest jutuajamist selgus, et ta oli läinud kogemata hoopis kirikusse.

Tunnistajad innustasid teda siiski kuningriigisaali tulema. Naine oli nõus, kuid teatas, et kui ta seal end hästi ei tunne, jääb ta sinna kõige rohkem kümneks  minutiks. Ent kui ta kuningriigisaali sisse astus, tervitasid kõik teda soojalt. Talle meeldis seal nii väga, et ta oli viimane, kes pärast koosolekut saalist lahkus. Tollest ajast saadik on ta käinud igal koosolekul. Nüüdseks on ta ristitud.

Noor mees nimega Stergios elab Kreekas. Ühel hommikul, kui ta töölt koju jalutas, otsustas ta minna teist teed kui tavaliselt. Stergios nägi tänaval lebamas midagi, mis tema pilku püüdis. See oli kutse Kristuse surma mälestusõhtule. Esiküljel oli küsimus „Kellena Teie Jeesust ette kujutate?”. Kuna Stergiose ümber oli palju inimesi, ei söandanud ta kutset maast üles võtta. Koju jõudes jäi ta sellele küsimusele mõtlema ning tahtis saada rohkem infot.

Stergios pidi pärastlõunal sõpradega kokku saama, et nendega kohvi juua. Ta läks teadlikult mööda tänavat, kus ta kutset oli märganud, lootes, et see on veel seal. Nii see oli, kuid taas oli tänaval palju inimesi. Ka seekord pelgas ta seda üles korjata. Asunud pärast sõpradega kohvi joomist koduteele, siirdus Stergios otsejoones sellelesamale tänavale. Kutse lebas endiselt maas. Seekord korjas ta kutse üles ja luges selle läbi. Ta võttis nõuks minna mälestusõhtule.

Mälestusõhtu lõpus avaldas Stergios soovi Piiblit uurida. Ta hakkas käima koosolekutel ja tegi vaimseid edusamme. Ta ristiti erikokkutulekul 2013. aasta märtsis.

2010. aasta jaanuaris läks Finn Taanis Kopenhaagenis välja jalutama ja võttis kaasa mõned ajakirjad. Mööda kitsast tänavat kõndides nägi ta enda poole sammumas üht vanemat härrasmeest. Finn pakkus talle 2009. aasta detsembri ajakirju, kus mitmed artiklid keskendusid jõuludele. Kui mees rääkima hakkas, tundis Finn kohe ära tema hääle. Tegu oli kõrgelt haritud raadiosaatejuhiga. Järgmisel päeval kuulas Finn raadiot ja oli väga üllatunud, kui saatejuht jutustas, kuidas ta oli eelmisel päeval vastu võtnud talle pakutud ajakirjad. Seejärel luges ta otse eetris artiklitest valitud palasid. Muu hulgas luges ta salapärasest „tähest”, mis ilmus taevasse Jeesuse sünni ajal. Ta möönis, et seda pidi tõepoolest juhtima Saatan.

Saanud sellisest asjade käigust julgust, otsustas Finn saatejuhile helistada. Vestluse käigus küsis Finn viisakalt, kas eetrisse oleks võimalik anda piibliteemalist raadiosaadet. Kaks nädalat hiljem antigi selleks nõusolek. Eetrisse läks rohkem kui 30 kahetunnist saadet, kus räägiti Jehoova tunnistajatest ja Piiblist. Saatejuht ja Finn käsitlesid mitmeid teemasid ning vastasid sadadele telefonikõnedele.

Üks kuulaja helistas raadiojaama tehnikule ja jättis talle oma telefoninumbri. Ta soovis, et meie vennad võtaksid temaga ühendust. Peagi seda tehtigi. See mees oli aastaid sõpradelt ja pereliikmetelt Jehoova tunnistajate kohta laimu kuulnud, kuid raadiosaated kummutasid tema eelarvamused. Temaga  hakati Piiblit uurima ning 2013. aastal käis ta mälestusõhtul ja tuli kuulama erikõnet. Ta käib igal pühapäeval koosolekul ning esitab Vahitorni-uurimisel sisukaid kommentaare. Tänu raadiosaadetele on ka teised selle piirkonna elanikud head sõnumit kuulda võtnud.

Itaalias elav Lucio jättis piirkonnakonvendi viimasel päeval parajasti hüvasti oma sõpradega, kui nende juurde tulid üks mees ja naine. Lucio küsis neilt, mis kogudusest nad on. „Me pole ühestki kogudusest,” kostsid nemad.

„Kas keegi kutsus teid?” uuris Lucio.

„Ei, me tulime ise,” vastasid nad.

Luciot hakkas asi huvitama. Ta päris: „Kas tohib küsida, kust te sellest üritusest teada saite?”

Nad ütlesid: „Me leidsime oma ukse vahelt kutse ja otsustasime tulla.”

Kui nad ütlesid Luciole, kus nad elavad, hüüatas tema naine Ester: „Mina jätsin selle kutse! Oli hoogtöö viimane päev ja ma ei tahtnud järelejäänud kutseid niisama ära visata. Mõtlesin, et parem oleks need jätta uste vahele, kus kedagi kodus polnud.” Kutse leidnud paar sõitis sama nädala pühapäeval kokkutulekule. Pärast lühikest vestlust kutsusid Lucio ja Ester nad enda poole einestama, kus nad jutuajamist jätkasid. Paar oli nõus hakkama Piiblit uurima. Nad on uurimiseks alati hästi valmistunud ning käivad nüüd koosolekutel ja vastavad seal.