Jehoova on õnnistanud oma teenijate tublit tööd Dominikaani Vabariigis. 1994. aastal oli 259 koguduses keskmiselt 16 354 kuulutajat. Kuna kuulutajate juurdekasv oli tohutult suur, oli üha enam vaja asjatundlikke kogudusevanemaid ja -abilisi. Samal aastal kiitis juhtiv kogu heaks plaani hakata Dominikaani  Vabariigis läbi viima teenistusväljaõppe kooli, mis on nüüd asendatud kuningriigi kuulutajate kooliga.

2011. aasta oktoobriks oli toimunud 25 kursust ja umbes 600 õpilast oli saanud koolitust. Praegu teenivad üle poolte lõpetanutest mingis täisajalise teenistuse vormis; 71 on määratud eripioneerideks ja 5 on ringkonnatööl. Kümme esimest kursust toimusid harubüroos, kuid alates 11. kursusest on kooli peetud selleks otstarbeks ehitatud hoonetes Villa Gonzálezes.

1998. aasta 22. septembril kihutas üle Dominikaani Vabariigi orkaan Georges ja kuna tuule kiiruseks oli 190 kilomeetrit tunnis, tekitas see palju kahju. Tuhanded jäid kodutuks ning üle 300 inimese sai  surma. Hädaabikomitee seadis regionaalse ehituskomitee abiga La Romana kuningriigisaali juurde üles hädaabikeskuse. Päästetöödes osales umbes 300 vabatahtlikku, sealhulgas tunnistajad 16 välisriigist.

Ühtekokku remonditi või ehitati uuesti üles 23 kuningriigisaali ja rohkem kui 800 meie vendade ja õdede kodu. Eakas pioneer Carmen oli täiesti löödud, kui nägi, et orkaan oli hävitanud maja, kus ta oli elanud 38 aastat. Kuid ta tundis kirjeldamatut rõõmu, nähes 15-liikmelist meeskonda, kes saabus tema uue kodu jaoks vundamenti valama. Carmen märgib: „Jehoova peab meid alati meeles ja hoolitseb meie eest. Vaadake ometi, kui kauni maja vennad mulle ehitavad! Naabrid ütlesid: „Jehoova tunnistajad hoolitsevad oma vendade eest, nad tõesti armastavad üksteist.”” Sarnaseid mõtteavaldusi oli kuulda kõikjal üle Dominikaani, kui päästetöödes osalejad aitasid traumeeritud vendi ja õdesid.

Kuigi orkaan Georges oli kohutav loodusõnnetus, tõid Jehoova rahva pingutused aidata tormis kannatanud vendi ja õdesid nii aineliselt kui ka vaimselt usukaaslastele palju tröösti. Ja mis veelgi tähtsam, vabatahtlike ennastohverdav töö tõi ülistust Jehoovale, kes on tõelise tröösti allikas.

Kuna kuulutajate arv kasvas suure kiirusega, oli vaja üha rohkem kuningriigisaale. Seepärast hakati 2000. aasta novembris Dominikaani Vabariigis ehitama kuningriigisaale piiratud võimalustega maade abistamisprogrammi raames. Tänu sellele saab kogudus ehitada endale kahe kuuga mugava  ja kauni kuningriigisaali. Septembriks 2011 olid kaks ehitusrühma ehitanud või renoveerinud 145 kuningriigisaali.

Need ehitised ja ka vabatahtlikud ehitajad on andnud võimsat tunnistust. Näiteks riigi loodeosas asuvas väikelinnas jäi vendadele silma maatükk, mis tundus sobivat uue kuningriigisaali jaoks. Üks eripioneer küsis omanikult, kas seda maad oleks võimalik ära osta. See mees aga vastas: „Ärge raisake oma aega. Ma ei kavatse seda krunti teile müüa, eriti veel, kui tahate sinna kiriku ehitada.”

Peagi pärast seda läks krundiomanik Puerto Platasse külastama oma eakat venda, kes on Jehoova tunnistaja. Kohale jõudes sai ta teada, et üks tunnistajate pere oli tema viletsa tervisega venna enda juurde võtnud, et tema eest hoolitseda. See pere oli viinud teda arsti juurde ning aidanud tal käia koosolekutel ja kuulutustööl. Mees küsis oma vennalt, kui palju ta pidi sellise abistamise eest maksma, mille peale vend vastas: „Ma ei maksnud midagi, need on mu vennad.”

Krundiomanik oli tunnistajate lahkusest niivõrd liigutatud, et helistas eripioneerile, kellega ta oli varem rääkinud, ning ütles, et on ümber mõelnud ja soovib nüüd seda maatükki müüa. Vennad ostsidki selle krundi ja hakkasid saali ehitama. Varem oli krundiomaniku naine suhtunud Jehoova tunnistajatesse väga negatiivselt. Kui ta aga nägi, kuidas vennad ehitusplatsil üheskoos töötasid, sõnas ta: „Ma pole kunagi varem näinud nii ühtseid ja lahkeid inimesi.”