Paljudel Mikroneesia saartel kuulutatakse head sõnumit harva. Seepärast otsustas rühm kuulutajaid Marshalli Saartelt minna kahenädalasele paadireisile. Lahkunud Majuro saarelt, jõudsid nad Wotje atollil asuvatele Wotje ja Ormedi saarele.

Selleks et jõuda Piibli sõnumiga võimalikult paljude inimesteni, olid kuulutajad enne  reisile asumist valmis teinud kirjanduspakid. Igas pakis oli neli ajakirja ja kaks brošüüri. Kuna vennad ja õed ei teadnud, millal nad neile saartele tagasi tulevad, jätsid nad pakid huvitatud inimestele ning innustasid neid andma kirjandust ka oma pereliikmetele ja sõpradele. Kahenädalase reisi jooksul levitasid kuulutajad kokku 531 brošüüri, 756 ajakirja ja 7 raamatut.

Veebruaris 2014 läksid kuus Jehoova tunnistajat Paapua Uus-Guineas kümnepäevasele kuulutustööreisile vulkaanilise saare Karkari küladesse. Paljud inimesed soovisid neid kuulata ja nad levitasid 1064 väljaannet. Õde nimega Relvie lausus: „Esimesel kuulutustööpäeval olime kell kolm pärastlõunal ikka veel kuulutamas. Tolleks ajaks olid meie veepudelid tühjad ning suud olid vahetpidamatust rääkimisest väsinud ja kuivad. Vestlesin parajasti ühe tüdrukuga ja soovisin lugeda piiblikoha, aga ei saanud, sest suu oli janust kuiv. Ning just siis pakkus ta mulle vett!”

Enne kui kuulutajad ühest külast lahkusid, toimus seal õhtul suur koosolek, kus olid kohal kogukonnaliikmed ja kohalikud kirikujuhid. Relvie meenutab: „Tundsin end nagu Stefanos kohtu ees, kui ta pidi tõde kaitsma, ainult et meie kuulajaskond oli sõbralik.” Kui kuus kuulutajat olid rääkimise lõpetanud, tõusis püsti luteri pühapäevakooli koordineerija ning tänas oma tädi, kes oli üks kuulutajatest, et see oli  tulnud rääkima tema inimestele tõde. See naine ütles: „Sa oled nagu Samaaria naine, kes läks ja jutustas oma perele kõigest heast, mida ta oli Jeesuselt kuulnud. Suur tänu sulle, et sa meid ei unustanud.”

Ühel hommikul läks Tarawa saarel, mis kuulub Kiribatile, seitsmeaastane poiss Teariki oma isa Tuetiga kuulutama. Nad läksid majja, kus oli umbes kümme 20. aastates meest ja naist. Kui Tueti oli seltskonnale rääkinud kuningriigisõnumit, ütles üks noortest talle: „Me näeme, et te käite kuulutamas koos oma lastega. Miks te sunnite neid kaasa tulema? Nad on liiga väiksed, et Jumalast rääkida.”

Tueti vastas: „Kas te tahate näha, kas mu poeg on selleks suuteline? Ma lähen välja ja te võite ise kuulata, mis tal on öelda.” Kõik vastasid nagu ühest suust: „Jah, me tahame, et tema meiega räägiks.”

Kui Tueti oli välja läinud, küsis Teariki: „Kas te teate, mis on Jumala nimi?”

„Jah, see on Jeesus!” vastas üks. „Jumal,” ütles keegi teine ning keegi kolmas: „Issand.”

Teariki sõnas: „Vaatame Piiblist. Loeme koos, mida ütleb Jesaja 42:5.” Pärast piiblikoha lugemist küsis poiss: „Kellest see piiblisalm räägib?”

Üks noortest vastas: „Jumalast.” Teariki kostis seepeale: „Jah, tõelisest Jumalast. Kui loeme edasi, mis on kirjas kaheksandas salmis, siis mida tõeline Jumal meile ütleb? „Mina olen Jehoova. See on mu nimi. Ma ei anna oma au kellelegi teisele.” Kas panite tähele, mis on Jumala nimi?”

„Jehoova,” vastasid kõik.

 Nüüd, kus kõigi tähelepanu oli Tearikil, küsis ta: „Miks on oluline kasutada Jumala nime Jehoova? Vastuse annab Apostlite teod 2:21. Seal öeldakse: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse.” Miks on oluline kasutada Jumala nime?”

Üks noortest vastas: „See toob meile pääste.”

Siis astus tuppa Teariki isa ning küsis: „Mida te siis arvate? Kas meie lapsed oskavad kuulutada? Kas meil on õige neid endaga kaasa võtta?” Kõik olid üksmeelselt nõus, et tunnistajate lapsed oskavad hästi kuulutada ja neil on igati õigus selles töös kaasa lüüa. Seejärel sõnas Tueti: „Teiegi võiksite piiblitõdedest teistele  rääkida, nii nagu Teariki seda tegi, kui saaksite teada, mida Piibel õpetab.”

Novembris 2013 lendas Jean-Pierre, kes teenib Vanuatul Port-Vilas tõlkebüroos, oma kodusaarele ringkondlikule kokkutulekule. Kui Jean-Pierre saare lennuväljal maandus, tuli tema juurde rühm huvilisi saare lõunaosast ja küsis piibliteemalist kirjandust. Ta andis neile ära peaaegu kõik ajakirjad, mis tal kaasas olid. Siis pöördus üks usujuht Jean-Pierre’i poole ja küsis samuti kirjandust. Mees õhutas meie venda tulema tema külla: „Me oleme vaimses näljas. Tule meie külla ja vasta kõigile meie küsimustele.” Kokkutulekule järgneval päeval asus Jean-Pierre varahommikul pikale jalgsimatkale järsu mäe otsa. Lõpuks jõudis ta mäetippu, kus asus see kõrvaline küla, kuhu teda oli kutsutud. Pärast külarahva sooja vastuvõttu arutas Jean-Pierre nendega „Kuningriigi sõnumit” nr 38 pealkirjaga „Kas surm on kõige lõpp?”. Ta innustas kõiki, kes teda kuulasid — umbes 30 inimest —, vaatama kirjakohti nende oma Piiblist. Nad vestlesid ligi seitse tundi. Külaelanikud olid tõesti vaimses näljas! Üks 70-aastane mees ütles: „Ma pole terve oma elu jooksul kuulnud nii arusaadavat selgitust surnute kohta!”

Jean-Pierre veetis ka öö külas ning jagas tuba pastoriga. Kui ta järgmisel hommikul ärkas, luges pastor meie ajakirja. Jean-Pierre küsis, millest ta parajasti loeb, ja pastor vastas õhinal, et Jumala kuningriigist. Ta oli nõus, et Jumala kuningriik ei saanud olla Jeesuse poolt hukka mõistetud variseride südames, seega ei  saa Jumala kuningriik olla inimese südames, nagu tema kirikus õpetati. (Luuka 17:21.) Pärast seda kui Jean-Pierre läks tagasi Port-Vilasse, on ta külast leitud huvilistega jätkanud vestlusi telefoni teel. Kolm venda küla lähedal asuvast kogudusest olid nõus sinna minema, et korraldada seal mälestusõhtut, ning sellele sündmusele tuli 109 inimest!