Skip to content

attaippada katturai

ponnaana nēratthai nyaanamaaga payanpadutthungal

ponnaana nēratthai nyaanamaaga payanpadutthungal

“nēramē illa!” etthanai murai nīngal ippadi solliyiruppīrgal? ēlai-panakkaaran, uyarndhavan-thaalndhavan endru anaivarukkum iruppadhu 24 mani nēramē. oru nodi pōnaal pōnadhudhaan, adhu thirumba kidaikkavē kidaikkaadhu. adhai yaaraalum sēmitthu vaikkavum mudiyaadhu. adhanaal, nēratthai nyaanamaaga selavu seivadhu mukkiyam. adhai eppadi seiyalaam? anēgarukku udhaviya naangu valigalai ippōdhu sindhikkalaam.

1. thittamidungal

mukkiyamaana kaariyangalukku munnurimai kodungal. “miga mukkiyamaana kaariyangal evaiyena nīngal nichayappadutthikkolla vēndumendru” baibil solgiradhu. (pilippiyar 1:10) seiya vēndiya vēlaigalil edhu mukkiyamaanadhu edhu avasaramaanadhu endru pattiyalidungal. udhaaranatthirku, aduttha naal samaiyalukku thēvaiyaana porulai vaanguvadhu mukkiyamaaga irukkalaam, aanaal avasaramaaga illaadhirukkalaam. ungalukku pidittha oru tivi nigalchiyai aarambatthilirundhu paarkka vēndum enbadhu avasaramaaga irukkalaam, aanaal adhu mukkiyamaaga illaadhirukkalaam. *

munkūttiyē thittamidungal. “malungiya kōdariyai thīttaamal payanpadutthinaal vēlaiseivadhu miga kadinamaayirukkum. nyaanamē vetrikku vali” engiradhu baibil. (prasangi [sabai uraiyaalar] 10:10, podhu molipeyarppu.) kōdariyai munnamē thītti vaippadhu eppadi vēlaiyai sulabamaakkumō adhēpōl naam seiya vēndiya vēlaiyai munkūttiyē thittamittaal nēratthai sirandha vidhatthil payanpaduttha mudiyum. ungal nēratthaiyum sakthiyaiyum vīnaakkum vēlaigalai thavirtthidungal. oru vēlaiyai nīngal thittamittadhaivida sīkkiramaaga muditthuvittaal adutthadhaaga seiya ninaittha vēlaiyai seiyungal. aaga, munkūttiyē thittamittaal niraiya vēlaigalai seidhu mudikka mudiyum.

thēvaiyatra kaariyangalai thavirtthidungal. nēratthai urinjum mukkiyamillaadha vēlaiyai thavirkka katrukkollungal. pala vēlaigalai ilutthu pōttukondu seidhaal thēvaiyillaadha mana alutthamum sōrvumdhaan minjum.

2. nēratthai vīnadikkaadhīrgal

thayangaadhīrgal, thallippōdaadhīrgal. ‘kaatru thakkavaaru illai endru kaatthukkondē iruppōr, vidhai vidhaippadhillai; vaanilai thakkapadi illai endru solli kondē iruppōr aruvadai seivadhillai.’ (prasangi [sabai uraiyaalar] 11:4, po.mo.) namakkirukkum vēlaigalai thallippōda pōda nam nēram vīnaagum, vēlaiyum kuvindhukondē pōgum. ellaa sūlnilaigalum saadhagamaaga amaindha piragu vidhaikkalaam endru kaatthirukkum vivasaayi kadaisivarai vidhaikkavum maattaar aruvadai seiyavum maattaar. adhēpōl, edhirpaaraadha sambavangal nēridumō endra bayatthilē nīngal sila thīrmaanangal edukka thayangalaam. alladhu, oru vishayatthaippatri ellaa nunukkamaana vivarangalum kidaikkumvarai thīrmaanangal edukkaamal kaatthirukkalaam. thīra yōsitthu thīrmaanangal eduppadhu mukkiyamdhaan. ‘vivēgi than nadaiyinmēl gavanamaayirukkiraan’ endru nīdhimoligal 14:15 solgiradhu. aanaal, evvalavudhaan yōsitthu mudivu edutthaalum adhil sila kuraigal irukkum enbadhai ninaivil vaippadhu avasiyam.—prasangi 11:6.

ellaavatrilum nūru sadhavīdham edhirpaarkkaadhīrgal. ‘kadavulidamirundhu varugira nyaanamō nyaayamaanadhaaga irukkiradhu’ endru yaakkōbu 3:17 solgiradhu. oru vēlaiyai sirappaaga seiya ninaippadhu nalladhudhaan; aanaal, nūru sadhavīdham sirappaaga seiya ninaippadhu nyaayamaaga irukkaadhu. silasamayam, idhu ēmaatratthilum thōlviyilumdhaan mudiyum. udhaaranatthirku, pudhidhaaga oru moliyai katrukkolla ninaippavaraal pilaigal illaamal pēsa mudiyaadhu. sollappōnaal, pilaigalilirundhudhaan avaraal katrukkolla mudiyum. aanaal, edhaiyum nūru sadhavīdham sariyaaga seiya ninaikkum oruvar, pilaiyillaamal pēsa ninaippaar. ippadippatta mananilai avarudaiya munnētratthirku muttukkattaiyaaga irukkum. enavē, nam varambugalai purindhu thannadakkatthōdu nadakka vēndum. “thannadakkam irukkumaayin nyaanamum irukkum” endru baibil solgiradhu. (nīdhimoligal 11:2, po.mo.) adhōdu, thannadakkam irukkum oruvar thaan seiyum pilaigalai ninaitthu mattukkumīri kavalaippadaamal adhai lēsaaga edutthukkolvaar.

“porulai nīngal panam kodutthu vaanguvadhillai, unmaiyil nēratthai kodutthutthaan vaangugirīrgal.”—pirappilirundhu maranamvarai vaalkkai, [aangila] butthagam

3. samanilaiyōdum edhaartthatthōdum nadandhukollungal

vēlaiyil samanilaiyōdu irungal. “kaatrai pidikka muyalvadhu pōndra payanatra ulaippu iru kai niraiya iruppadhaivida mana amaidhi [ōivu] oru kaiyalavu iruppadhē mēl.” (prasangi [sabai uraiyaalar] 4:6, po.mo.) vēlaiyē gadhiyaaga iruppavargal avargaludaiya kadina ulaippin palangalai rusippadhē illai. vēru edhaiyum seivadharku avargalukku sakthiyō nēramō iruppadhillai. sōmbērigalō endha vēlaiyum seiyaamal vīnaaga poludhai kalikkiraargal. enavē, kadinamaaga ulaippadhilum adhan palanai anubavippadhilum samanilaiyōdu irukka vēndum endru baibil nammai urchaagappadutthugiradhu. adhil varum sandhōsham ‘kadavulidamirundhu kidaikkum parisu.’—prasangi 5:19, NW.

nangu thūngi ōivedungal. “naan mana amaidhiyudan padutthuranguvēn” endraar oru baibil elutthaalar. (sangīdham [thiruppaadalgal] 4:8, po.mo.) udal rīdhiyilum, unarchi rīdhiyilum, mana rīdhiyilum aarōkkiyamaaga irukka, ettu maninēra thūkkam nam ellōrukkum thēvai. pōdhumaana thūkkam nyaabaga sakthiyaiyum arivaatralaiyum adhigarikkum, gavana sidharalai thavirkkum. thūkkaminmaiyō mūlaiyai mandhamaakkum, erichaladaiya seiyum, vibatthugalukku kaaranamaaga irukkum.

etta mudindha ilakkugalai vaiyungal. “illaadha ondrai adaiya virumbi alaindhu thirivadhaivida ulladhē pōdhum endra mananiraivōdiruppadhē mēl.” (prasangi [sabai uraiyaalar] 6:9, po.mo.) indha vasanatthilirundhu enna purindhukolgirōm? butthisaaliyaana oruvar than aasaigal thannai aattippadaikka anumadhikkamaattaar. mukkiyamaaga, nadakkaadha ondraiyō nadaimuraikku otthuvaraadha ondraiyō etta muyala maattaar. kannai kavarum vilambarangalaal ēmaandhuvida maattaar. thannidam ‘ulladhē pōdhum endra mananiraivōdu’ iruppaar.

4. nalla nerigalai kadaippidiyungal

ungal nerigalai yōsitthu paarungal. vaalkkaikku edhu nalladhu, mukkiyamaanadhu, payanulladhu enbadhai sīrthūkki paarkka nannerigal ungalukku udhavum. vaalkkai ennum ambai sariyaana paadhaiyil eivadharku nannerigal udhavum. mukkiyamaanavatrirku munnurimai koduppadharkum, ovvoru naalaiyum nimidatthaiyum sirandha vidhatthil payanpadutthuvadharkum idhu udhavugiradhu. aanaal, appadippatta nerigalai eppadi therindhukolvadhu? avai baibilil iruppadhai unarndha anēgar adhan udhaviyai naadugiraargal.—nīdhimoligal 2:6, 7.

anbai thalaisirandha panbaaga kondirungal. ‘ellōraiyum paribūranamaaga pinaippadhu anbu’ endru kolōseyar 3:14 solgiradhu. sandhōshamaagavum paadhugaappaagavum unara, mukkiyamaaga kudumbatthil appadi unara, anbu migavum avasiyam. anbirku mukkiyatthuvam tharaamal panatthirkum vēlaikkum mukkiyatthuvam tharubavargal sandhōshatthai tholaitthuvidugiraargal. idhanaaldhaan, anbin magimaiyai patri baibil adikkadi solgiradhu.—1 korindhiyar 13:1-3; 1 yōvaan 4:8.

aanmīga vishayangalukku nēram odhukkungal. anbaana manaivi, alagaana pillaigal, nalla nanbargal ena sandhōshamaaga vaalndhu vandhaar jef. marutthuva udhaviyaalaraaga panipuriyum ivar, makkal uyirukkaaga pōraaduvadhaiyum valiyaal thudippadhaiyum dhinam dhinam paartthaar. “idhudhaan vaalkkaiyaa?” endru thannaitthaanē kēttukkondaar. orunaal, yegōvaavin saatchigaludaiya sila prasurangalai vaasitthaar. avar manadhil irundha kēlvikku thirupthiyaana badhilai therindhukondaar.

katrukkonda vishayangalai than manaiviyudanum pillaigaludanum pagirndhukondaar. sīkkiratthil avargal saatchigaludan sērndhu baibilai padikka aarambitthaargal. adhu avargaludaiya vaalkkaiyai valamaakkiyadhu. adhumudhal avargal nēratthai nyaanamaai payanpaduttha aarambitthaargal. vēdhanaiyum maranamum illaadha vaalvai pera aavalōdu kaatthirukkiraargal.—velippadutthudhal 21:3, 4.

“aanmīga vishayangalil aarvappasiyōdu irukkiravargal sandhōshamaanavargal” endru yēsu kristhu sonnadhai, jefin anubavatthilirundhu unara mudigiradhu. (matthēyu 5:3) aanmīga vishayangalukku nīngalum ēn konjam nēram odhukkakkūdaadhu? appadi seidhaal, ungal ponnaana nēratthai nyaanamaaga payanpaduttha mudiyum, indrum, endrum, endrendrum.

^ ēpral 2010 aangila vilitthelu! patthirikaiyil, “nēratthai nandraaga payanpaduttha 20 valigal” endra katturaiyai paarungal.