Ligi 35 000-st Jehoova tunnistajast, kes elas Saksamaal ja natside okupeeritud aladel, hukkus holokausti käigus umbes 1500. Kõikidel juhtudel pole surma täpne põhjus teada. Kuna uurimistööga jätkatakse, võidakse arve ja üksikasju aeg-ajalt uuendada.

•  Kuidas nad surid

•  Miks neid taga kiusati

•  Kus nad surid

•  Mõned hukatud

•   Hukkamised. Saksamaal ja natside okupeeritud aladel hukati ligi 400 Jehoova tunnistajat. Enamiku ohvrite üle mõisteti kohut, neile langetati surmaotsus ja neil raiuti pea maha. Teised lasti maha või poodi üles ilma ametliku kohtuotsuseta.

•   Rängad vangistustingimused. Üle 1000 Jehoova tunnistaja suri natsi koonduslaagrites ja vanglates. Nad surid raske töö või piinamise tagajärjel või nälja, külma, haiguste või korraliku arstiabi puudumise pärast. Julma kohtlemise tõttu surid mõned natuke aega pärast seda, kui nad teise maailmasõja lõpus vabastati.

•   Teised põhjused. Mõned Jehoova tunnistajad surid gaasikambrites, meditsiiniliste katsete käigus või surmava süsti tagajärjel.

 Jehoova tunnistajaid kiusati taga sellepärast, et nad pidasid ustavalt kinni Piibli põhimõtetest. Kui natsid käskisid Jehoova tunnistajatel teha midagi, mis läheb vastuollu Piibliga, nad keeldusid. Nad otsustasid kuuletuda „eelkõige Jumalale, mitte inimestele”. (Apostlite teod 5:29.) Räägime kahest valdkonnast, milles nad sellise otsuse tegid.

1.   Nad jäid poliitilistes küsimustes erapooletuks. Nagu Jehoova tunnistajad tänapäeval, olid ka natsirežiimi ajal elanud Jehoova tunnistajad poliitilistes küsimustes erapooletud. (Johannese 18:36.) Selle tõttu nad ...

   •   ei teeninud sõjaväes ega toetanud sõjategevust (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52),

   •   ei osalenud valimistel ega ühinenud natsiorganisatsioonidega (Johannese 17:16),

   •   ei avaldanud austust haakristile ega lausunud tervituseks „Heil Hitler!” (Matteuse 23:10; 1. Korintlastele 10:14).

2.   Nad elasid oma usu järgi. Kuigi Jehoova tunnistajatel ei lubatud oma usuga tegelda, nad siiski ...

   •   kogunesid palvetamiseks ja jumalakummardamiseks (Heebrealastele 10:24, 25),

   •   kuulutasid Piibli sõnumit ja jagasid Piiblil põhinevaid väljaandeid (Matteuse 28:19, 20),

   •   olid lahked kõigi, sealhulgas juutide vastu (Markuse 12:31),

   •   hoidsid tugevasti oma usust kinni ning keeldusid kirjutamast alla usust lahtiütlemise dokumendile (Markuse 12:30).

 Professor Robert Gerwarth ütleb, et Jehoova tunnistajad oli „ainus rühmitus Kolmandas Riigis, keda kiusati taga üksnes nende usuliste veendumuste pärast”. a Jehoova tunnistajate kaasvangid imetlesid nende kindlameelsust. Üks Austria vang märkis: „Nad ei lähe sõtta. Nad pigem surevad ise, kui tapavad kellegi teise.”

•   Koonduslaagrid. Suurem osa Jehoova tunnistajaid suri koonduslaagrites. Neid oli sellistes laagrites nagu Auschwitz, Buchenwald, Dachau, Flossenbürg, Mauthausen, Neuengamme, Niederhagen, Ravensbrück ja Sachsenhausen. Ainuüksi Sachsenhausenis suri umbes 200 Jehoova tunnistajat, kelle surma kohta on kindlad andmed.

•   Vanglad. Osa Jehoova tunnistajaid piinati vanglas surnuks. Teised surid ülekuulamise ajal tekitatud vigastustesse.

•   Hukkamiskohad. Jehoova tunnistajaid hukati peamiselt Berliini Plötzensee, Brandenburgi ja Halle (Saale) vanglas. On üles tähendatud veel 70 kohta, kus Jehoova tunnistajaid hukati.

•  Nimi: Helene Gotthold

   Hukkamiskoht: Plötzensee (Berliin)

   Abikaasat ja kahe lapse ema Helenet arreteeriti mitu korda. 1937. aastal koheldi teda ülekuulamise ajal nii rängalt, et ta kaotas oma sündimata lapse. 8. detsembril 1944 hukati ta giljotiini all Berliini Plötzensee vanglas.

•  Nimi: Gerhard Liebold

   Hukkamiskoht: Brandenburg

   20-aastasel Gerhardil raiuti pea maha 6. mail 1943. Kaks aastat varem oli samas vanglas samal moel hukatud tema isa. Gerhard kirjutas hüvastijätukirjas oma perele ja kihlatule: „Ilma Issanda abita poleks ma suutnud seda teed käia.”

•  Nimi: Rudolf Auschner

   Hukkamiskoht: Halle (Saale)

   Rudolf oli kõigest 17-aastane, kui tal 22. septembril 1944 pea maha raiuti. Ta kirjutas hüvastijätukirjas oma emale: „Paljud vennad on läinud seda teed ja nii teen ka mina.”