Jehoova tunnistajad järgivad Piibli soovitust mitte vastata kõigile süüdistustele ja pilgetele. Näiteks ütleb üks Piibli õpetussõna järgmist: „Kes kutsub korrale pilkajat, jääb häbisse.” (Õpetussõnad 9:7, 8; 26:4.) Selle asemel et lasta liigsel murel valesüüdistuste pärast tõmmata end vaidlustesse, keskendume sellele, et olla Jumalale meelepärased. (Laul 119:69.)

 Mõistagi kehtib põhimõte, et on „aeg vaikida ja aeg rääkida”. (Koguja 3:7.) Me vastame siirastele inimestele, kes soovivad teada saada, kuidas asi tegelikult on, ent väldime laskumast mõttetutesse vaidlustesse. Nõnda tehes järgime Jeesuse ning algkristlaste õpetusi ja eeskuju.

•   Jeesus ei vastanud midagi, kui tema vastu Pilatuse ees valesüüdistusi esitati. (Matteuse 27:11–14; 1. Peetruse 2:21–23.) Jeesus ei reageerinud ka siis, kui tema kohta öeldi, et ta on joodik ja õgard. Ta lasi hoopis tegudel enda eest kõnelda, mis on kooskõlas põhimõttega, et tarkus tunnistatakse õigeks tulemuste põhjal. (Matteuse 11:19, allmärkus.) Aga kui olukord seda nõudis, vastas ta julgelt neile, kes teda laimasid. (Matteuse 15:1–3; Markuse 3:22–30.)

   Jeesus õpetas oma järelkäijatele seda, et nad ei laseks valesüüdistustel end heidutada. Ta lausus: „Õnnelikud olete teie, kui inimesed teid minu pärast solvavad ja taga kiusavad ning teist valetades kõiksugust halba räägivad.” (Matteuse 5:11, 12.) Samas ütles Jeesus sedagi, et kui niisugused süüdistused avavad tema järelkäijatele võimaluse tunnistust anda, täidab ta järgmise tõotuse: „Ma annan teile sõnad ja tarkuse, millele ka kõik teie vastased üheskoos ei suuda vastu panna ega vastu vaielda.” (Luuka 21:12–15.)

•   Apostel Paulus andis kristlastele nõu vältida mõttetuid tülisid vastastega, öeldes, et sedasorti vaidlemine on „kasutu ja tühine”. (Tiitusele 3:9; Roomlastele 16:17, 18.)

•   Apostel Peetrus julgustas kristlasi võimaluse korral oma usku kaitsma. (1. Peetruse 3:15.) Siiski möönis ta, et sageli saab seda kõige paremini teha pigem oma tegude kui sõnadega. Ta kirjutas: „Jumal tahab, et te head tehes kummutaksite rumalate inimeste alusetud väited.” (1. Peetruse 2:12–15.)