Me ei pea sünnipäevi sellepärast, et oleme seisukohal, et see ei meeldi Jumalale. Kuigi Piiblis otsest sünnipäevade pidamise keeldu pole, aitab see raamat analüüsida selle pidustuse olemust ja mõista, kuidas Jumal sünnipäevadesse suhtub. Vaadelgem nelja tõsiasja sünnipäevade kohta ja asjakohaseid Piibli põhimõtteid.

1.   Sünnipäevade tähistamisel on paganlik algupära. Väljaande „Funk & Wagnalls Standard Dictionary of Folklore, Mythology, and Legend” järgi on sünnipäevade tähistamine kasvanud välja uskumusest, et inimese sünnipäeval „on kurjadel vaimudel ja kurjuse jõududel võimalus sünnipäevalast rünnata” ning et „sõprade kohalolek ja õnnesoovid kaitsevad sünnipäevalast”. Raamatus „The Lore of Birthdays” öeldakse, et inimese sünnikuupäeva ülesmärkimine oli muistsel ajal tähtis eelkõige selleks, et saaks koostada tema horoskoobi, toetudes müstilisele teadusele astroloogiale. Raamatus öeldakse veel, et sünnipäevaküünaldele omistatakse rahvauskumustes maagiline võime soove täita.

    Piibel mõistab hukka maagiaga tegelemise, ennustamise, spiritismi ja „muu sellesarnase”. (5. Moosese 18:14; Galaatlastele 5:19–21.) Üks põhjus, miks Jumal muistse Babüloni hukka mõistis, oli just see, et sealsed elanikud tegelesid astroloogiaga, mis on üks ennustamise vorme. (Jesaja 47:11–15.) Jehoova tunnistajad ei tunne ülemäärast muret iga kombe tausta pärast. Samas kui Piiblis on mingi asja kohta selged vihjed, ei ignoreeri me neid.

2.   Algkristlased ei pidanud sünnipäevi. „The World Book Encyclopedia” ütleb, et „algkristlased ... pidasid kellegi sünnipäeva tähistamist paganlikuks kombeks”. Piibel näitab, et kristlastel tuleks apostlitelt ja teistelt, keda Jeesus ise oli õpetanud, kristlikus eluviisis malli võtta. (2. Tessalooniklastele 3:6, allmärkus.)

3.   Ainus tähtpäev, mida kristlastel on kästud tähistada, on seotud surma, mitte sünniga, ning see on Jeesuse surmapäev. (Luuka 22:17–20.) See ei peaks olema üllatav, sest Piiblis on öeldud, et „surmapäev on parem kui sündimispäev”. (Koguja 7:1.) Oma maise elutee lõpuks oli Jeesus teinud endale Jumala ees hea nime ja seega oli tema surmapäev tähendusrikkam kui tema sündimise päev. (Heebrealastele 1:4.)

4.   Piiblis ei räägita kusagil, et mõni Jumala teenija oleks sünnipäeva pidanud. Põhjus pole selles, et Piiblis lihtsalt ei räägita sünnipäevadest. Tegelikult räägitakse seal kahest sünnipäevast, mida aga tähistasid need, kes polnud Jumala teenijad. Mõlemat sündmust näidatakse negatiivses valguses. (1. Moosese 40:20–22; Markuse 6:21–29.)

 Nagu kõik head lapsevanemad väljendavad ka Jehoova tunnistajatest vanemad oma lastele armastust aasta ringi, sealhulgas teevad neile kingitusi ja korraldavad mõnusaid koosviibimisi. Nad võtavad eeskujuks Jumala, kes on oma laste vastu sundimatult helde. (Matteuse 7:11.) Jehoova tunnistajate lapsed ei tunne, et nad millestki heast ilma jäävad, nagu järgnevatest mõtteavaldustest on näha.

•   „On toredam saada kingitust siis, kui ma seda oodatagi ei oska.” (Tammy, 12-aastane)

•   „Kuigi ma ei saa oma sünnipäeval kingitusi, ostavad mu vanemad neid mulle mõnel muul ajal. Mulle see meeldib, sest siis on see mulle üllatuseks.” (Gregory, 11-aastane)

•   „Kas te arvate, et need kümme minutit, mõni koogitükike ja üks laul ongi pidu? Te peaksite tulema meie poole ja nägema, milline üks tõeline pidu välja näeb!” (Eric, 6-aastane)