Gileadi piiblikooli 134. lennu lõpuaktus toimus laupäeval, 9. märtsil 2013 Jehoova tunnistajate koolituskeskuses New Yorgi osariigis Pattersonis. Selles koolis antakse kogenud Jehoova tunnistajatele lisaväljaõpet teenistuseks. Lõpuaktusel oli kokku 9912 inimest, kelle hulgas olid lõpetajad, nende sõbrad ja pereliikmed ning teised külalised.

Aktusejuhatajaks oli Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige Mark Sanderson. Ta rääkis, kuidas 70 aastat tagasi, 1. veebruaril 1943 toimus Gileadi kooli pidulik avamine. Tollane kooli president Nathan Knorr lausus selle kooli eesmärgi kohta: „On veel sadu ja tuhandeid inimesi, kelleni võiks [Jumala kuningriigi hea sõnumiga] jõuda, kui põllul oleks rohkem töötegijaid. Issanda armust saab neid olema rohkem.” Kas vend Knorr oli liiga optimistlik?

Toome ühe näite. Vahetult pärast kooli rajamist külastas vend Knorr Mehhikot, et uurida järele, kuhu Gileadi koolis väljaõppe saanud misjonäre määrata. Tema külastuse ajal kutsuti kõik Méxicost 240 kilomeetri raadiuses olevad kogudused erikoosolekule. Kokku tuli 400 inimest. Kui sellel territooriumil korraldada samasugune koosolek nüüd, ligi 70 aastat pärast esimeste Gileadi kooli lõpetajate Mehhikosse jõudmist, tuleks kokku üle 200000 inimese!

„Mis sul käes on?” Seda teemat käsitles Ameerika Ühendriikide harubüroo komitee liige Anthony Griffin ja see põhines kirjakohal 2. Moosese 4:2. Selles jutustuses küsis Jumal Mooseselt: „Mis see on, mis sul käes on?” Mooses vastas: „Kepp!” See kepp sümboliseeris võimu ja ülesannet, mille Jehoova Moosesele andis (2. Moosese 4:5). Kui Mooses kasutas talle antud võimu Jumala austamiseks, saatis teda edu, kui ta aga kasutas seda iseendale au toomiseks ja oma vendadega tõrelemiseks, nagu juhtus Meribas, valmistas ta Jehoovale meelepaha (4. Moosese 20:9–13).

Vend Griffin võrdles Moosese keppi vaimse väljaõppega, mida Gileadi õpilased on saanud, ja ta pani neile südamele, et nad ei kasutaks seda teiste üle võimutsemiseks. Ta andis neile nõu: „Kasutage seda, mis teil on, Jehoovale ülistuse toomiseks ja tema austamiseks, sel juhul olete ka edaspidi õnnistuseks neile, keda te teenite.”

„Ärge unustage mannat.” Juhtiva kogu liige Stephen Lett tõstis esile nelja mõtet, mida me võime õppida seoses mannaga, millega Jumal iisraellasi ime läbi kõrbes toitis.

• Tehke kõvasti tööd (4. Moosese 11:8). Selleks, et mannat koguda, pidid iisraellased kiiresti tegutsema ning seejärel ka vaeva nägema, et sellest toitu valmistada (2. Moosese 16:21).

• Ärge kunagi nurisege selle üle, mida Jehoova pakub (4. Moosese 11:5, 6). Iisraellased nurisesid manna üle, kuid Jumala silmis oli see nurisemine tema enese vastu. Nagu manna, nii ei ole ka meile pakutav vaimne toit alati väga eriline, kuid see on siiski toitev. Me peaksime olema alati tänulikud kõige eest, mida Jehoova pakub.

• Olge kindlad, et Jehoova hoolitseb teie eest. Jumal andis mannat järjepidevalt, päevast päeva, ning enne hingamispäeva andis ta kahekordse koguse (2. Moosese 16:22–26). Ka meie oleme kindlad, et Jumal hoolitseb meie vajaduste eest (Matteuse 6:11).

• Sõnakuulmatusega ei kaasne kunagi õnnistused (2. Moosese 16:19, 20, 25–28). Iisraellased, kes läksid mannat koguma hingamispäeval, ei saanud seda, küll aga said nad Jehoova meelepaha osaliseks. Ja kui rahvas hoidis muudel päevadel kogutud mannat järgmiseks päevaks, tulid sellesse ussid ja see hakkas haisema.

Vend Lett õhutas õpilasi hoidma meeles õppetunde seoses mannaga, sest sel juhul täitub Jehoova lubadus: „Ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” (Malakia 3:10).

„Valmistu eluks uues maailmas.” Teokraatlike koolide osakonna ülevaataja William Samuelson selgitas, et ehkki me ootame õhinal elu uues maailmas, on veelgi tähtsam selleks valmistuda. Seetõttu on meil tarvis olla „terve mõistusega” (1. Peetruse 4:7).

Terve mõistus ilmneb näiteks sellest, kuidas me suhtume oma ebatäiusesse. Me ei saa kõikides oma vigades süüdistada Saatanat ega tema mõju all olevat maailma, mõeldes, et küll ma parandan end uues maailmas, kui Jumal on kõik selle halva mõju kõrvaldanud. Me peaksime juba nüüd võitlema selliste nõrkustega nagu isekus ja töötama selle nimel, et „riietuda uue isiksusega” (Efeslastele 4:24).

„Pane oma pliiats käest.” Gileadi kooli õpetaja Mark Noumair tõi näite pliiatsist, mis kujutab inimese soovi kirjutada ise oma elu stsenaariumit. Meil tuleks panna pliiats käest ja lasta Jehooval seda kirjutada.

Näiteks võib tuua kuningas Sauli. Kui ta sai kuningaks, oli ta vähenõudlik, alandlik ja tagasihoidlik mees (1. Saamueli 10:22, 27; 11:13). Kuid peagi ta nii-öelda kirjutas ise oma elu stsenaariumit, tehes seda, mis oli tema enda silmis õige ja ülistades iseennast. Jumal hülgas ta sõnakuulmatuse tõttu (1. Saamueli 14:24; 15:10, 11).

Ehkki õpilased on praegu ustavad, tuletas vend Noumair neile meelde, et nad peavad ka edaspidi tegema Jumala tööd Jumala viisil. Ta ütles: „See et Jumal teid kasutab, ei pruugi tähendada, et teil on tema heakskiit.” Näiteks kui Mooses tõi ime läbi kaljust vee välja, ei järginud ta Jumala juhatust. Ta küll suutis seda teha, kuid tal puudus Jehoova õnnistus (4. Moosese 20:7–12).

„Meie hääl kõlab koos kesktaevas lendava ingliga.” Gileadi kooli õpetaja Sam Robersoni kõne põhines kirjakohal Ilmutus 14:6, 7. Ta lasi õpilastel lavastada mõned nende kuulutustöökogemused. Näiteks käis üks õpilane haiglas operatsioonil ja kuulutas seal meditsiiniõele, kes oli pärit Peruust. Vend näitas talle meie veebisaidilt jw.org pilti kuulutustööst Peruus Chachapoyases. Tulemuseks oli see, et nii selle naise kui ka tema mehega hakati Piiblit uurima.

„Sa üllatasid mind ... Ma olen üllatunud.” (Jeremija 20:7, UM). Ameerika Ühendriikide harubüroo komitee liige Allen Shuster intervjueeris kahte abielupaari sellest lennust. Õpilased tundsid, et Jehoova on neid üllatanud. Mis mõttes? Alguses nad kahtlesid, kas ikka suudavad koolis hakkama saada. Kui aga kursus täie hooga käima läks, olid nad hämmastunud, kui palju neid aidati, nii et kõik sujus hästi. Õde Marianne Aronsson väljendas hindamist Gilieadi koolis saadud õpetuse vastu järgmiste sõnadega: „Mul ei teki enam kunagi küsimust, mida uurida. Mõistan nüüd, et iga salm Piiblis on nagu aare.”

„Võtke eeskujuks nende usku.” Juhtiva kogu liige David Splane pidas aktuse peakõne, mis põhines kirjakohal Heebrealastele 13:7: „Pidage meeles neid, kes on teie seas eestvedajad, kes on rääkinud teile Jumala sõna; ja jälgides hoolega, milliseid tulemusi annab nende käitumine, võtke eeskujuks nende usku.” Millest ilmnes nende usk, kes olid 70 aastat tagasi Jehoova tunnistajate töö eestvedajad?

24. septembril 1942 kutsus Nathan Knorr kokku kahe Jehoova tunnistajate korporatsiooni juhatuse liikmed ja tegi ettepaneku rajada uus kool, Gileadi kool, et anda väljaõpet misjonäridele, kellest pidid saama kuulutustöö eestvedajad uutel territooriumitel. Kuid olud ei tundunud kooli asutamiseks soodsad. Käimas oli teine maailmasõda, mistõttu oli raske või lausa võimatu paljudesse maadesse misjonäre saata. Lisaks oli 1930ndatel maailma finantssüsteem praktiliselt kokku varisenud ning organisatsioonil oli kooli ülalpidamiseks raha vaid viieks aastaks. Kõigest hoolimata kiitsid vennad selle ettepaneku ühehäälselt heaks.

Samuti väärib jäljendamist esimeste Gileadi kooli lõpetajate usk. Nad olid vähenõudlikud ja hoidusid rahaarmastusest (Heebrealastele 13:5, 6). Paljud olid valmis selleks, et nad ei näe oma peret enam kunagi, sest neil polnud raha reisikulude katmiseks. Paljud ei näinudki oma sugulasi pärast misjoniterritooriumile minekut 10 või koguni 15 aastat. Aga nad olid veendunud, et Jeesus hoolitseb nii nende kui ka nende perede eest, nagu ta on alati teinud (Heebrealastele 13:8).

Seejärel rääkis vend Splane üksikasjalikult mõnede vendade-õdede raskustest, millega nad seisid silmitsi välismaisel kuulutustööterritooriumil, kus nad teenisid juba enne Gileadi kooli tulekut. Ta lausus: „Teie, noored mehed ja naised, kannate edasi nende aulist pärandit, kes on 70 aasta jooksul käinud Gileadi koolis ... Tundke rõõmu Jehoova teenimisest, ükskõik kuhu teid määratakse.”

Oma kõne lõpetuseks näitas vend Splane slaidiesitlust 77-st Gileadi kooli lõpetajast, kes nüüd teenivad Jehoova tunnistajate Ameerika Ühendriikide harubüroos. Nende hulgas oli ka kaks esimese lennu lõpetajat. Samal ajal võis taustaks kuulata laule, mida Jehoova tunnistajad on viimase 70 aasta jooksul laulnud.

Pärast seda, kui lõpetajad said kätte diplomid, luges üks neist ette klassi tänukirja. Aktuse lõpetuseks ütles vend Sanderson, et ehkki on möödunud 70 aastat, on ikka veel tähendusrikkad vend Knorri sõnad, mis ta lausus esimesele lennule: „Ükskõik kuhu teid saadetakse, ärge unustage, et te olete ... kuningriigi kuulutajad. Suurim au, mis ühele inimesele osaks võib saada, on olla kuulutaja, kes toob ülistust Jumalale nüüd, enne Harmagedooni ... Nii kaua, kui teil on au kuulutada, kuulutage!”