14. septembril 2013 kogunes ligikaudu 10 500 inimest osa saama Gileadi piiblikooli 135. lennu lõpuaktusest, mis toimus Jehoova tunnistajate koolituskeskuses Pattersonis New Yorgi osariigis. Gileadi piiblikool annab väljaõpet neile Jehoova tunnistajatele, kel on Jumala teenistuses palju kogemusi, et nad võiksid neile määratud ülesannet veelgi paremini täita.

Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige Guy Pierce, kes oli aktuse juhataja, rajas oma avasõna tekstile Matteuse 28:19, 20, kus on öeldud: „Seepärast minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks. ... õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.”

Vend Pierce ütles, et neist Jeesuse sõnadest sai alguse ahelreaktsioon, mis kestab veel praegugi. Kui me õpetame inimesi, et nad saaksid Jeesuse jüngriteks, õpetame neid pidama kinni kõigist Jeesuse käskudest. Mõistagi kuulub sinna hulka käsk kuulutada head sõnumit kuningriigist. (Matteuse 24:14.) Niisiis saab igast uuest jüngrist kuningriigikuulutaja ja õpetaja. Mis on olnud selle kõige tulemuseks? Vend Pierce ütles: „Maailma rahvastik on kasvanud, aga kasvanud on ka Jumala rahvas.”

„Nad andsid üle oma jõu”. Sellist teemat arendas USA harubürookomitee liige Thomas Cheiky, tuginedes kirjakohale 2. Korintlastele 8:1–4. Hoolimata sellest, et Makedoonia koguduste liikmed elasid äärmises vaesuses, nad lausa anusid, et võiksid puudust kannatavaid Jeruusalemma vendi ja õdesid aidata. Gileadi õpilased on ilmutanud samasugust andmise vaimu ja ohvrimeelsust.

On põhjust uskuda, et makedoonlased olid mõistlikud ega andnud ära nii palju, et nende oma pereliikmed ja jumalateenimine oleksid seetõttu kannatanud. Vend Cheiky õhutas õpilasi, et nad makedoonlaste sarnaselt jääksid endast andes tasakaalukaks.

„Kool on läbi”. Juhtiva kogu liige Samuel Herd rääkis sellest, miks peaksid lõpetajad Gileadi koolis oldud aega meeles pidama. Nagu hommikul kuuldud kaunis meloodia võib jääda meelde helisema kogu päevaks, nii võivad ka kaunid mälestused Gileadist virgutada õpilasi veel kaua pärast seda, kui kool on läbi.

Vend Herd toonitas, et Jumala mälu on piiritu. Jumal on miljarditele tähtedele nimed pannud ega unusta neist ühtainustki. (Laul 147:4.) Kui palju enam peab ta siis meeles õpilaste hoolt ja vaeva, mida nad Gileadis õppetööle pühendasid! Nad on kogunud endale suure varanduse taevasse ning keegi ei saa varastada Jehoova mällu talletatud kalleid mõtteid nende õpilaste kohta. (Matteuse 6:20.)

Kuna Jumal peab meeles õpilaste tööd ja armastust tema vastu, on ka õpilastel endil põhjust mälestusi Gileadist kalliks pidada. Vend Herd lausus: „Kui soojad mälestused sellest koolist toovad päikest teie päeva, siis ärge unustage tänada teda, kes on teile selle rõõmu kinkinud — Jehoovat. Ärge tüdige õpitut meenutamast. Kasu, mida see toob, on otsatu.”

„Julgustagu teid teadmine, et Jehooval on kirjeldamatult suur jõud”. Gileadi kooli õpetaja Sam Roberson ergutas õpilasi toetuma raskusi kohates Jehoova, mitte omaenda jõule. Efeslastele 3:20 ütleb, et Jumal suudab „teha mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida me palume või oskame ette kujutada”. Kirjeldamaks, mida Jumal oma jõuga teha suudab, ei piisa sellest, kui öelda, et ta suudab teha rohkem kõigest sellest, mida me oskame ette kujutada, vaid siin on öeldud, et ta suudab teha mõõtmatult rohkem.

Jehoova võib anda oma kirjeldamatult suurt jõudu igale kristlasele. Raskes olukorras on ta meie kõrval nagu „võimas kangelane” (P 1997) või „kardetav sõdalane”. (Jeremija 20:11.) Vend Roberson kinnitas õpilastele, et Jehoova aitab neil seljatada ükskõik millise probleemi või raskuse.

„Jääge kuningriigi teenijaina lugupidamise vääriliseks”. Üks teine Gileadi kooli õpetaja, William Samuelson, ütles Gileadi õpilastele, et nad väärivad kuningriigi teenijaina lugupidamist kahel põhjusel: nad tegid enne kooli ja kooli ajal tublit tööd ning nad esindavad kõiksuse kõrgeimat valitsust Jumala kuningriiki.

Kuidas saavad lõpetajad lugupidamise vääriliseks jääda? Vend Samuelson ergutas neid andma alati au Jehoovale ning olema kaasinimeste vastu lugupidavad nagu Jeesus, kes oli lugupidav ka siis, kui tal tuli kedagi manitseda või kellelegi nõu anda. Milline on tulemus, kui nad nõnda teevad? Nende lugupeetavus kasvab ning nad austavad oma teenistust, nagu Paulus seda tegi, mitte ei otsi au iseendale. (Roomlastele 11:13.)

„Hobuste võim on nende suus”. Veel üks Gileadi kooli õpetaja, Michael Burnett, selgitas, et kui kasutame koosolekutel õpitut selleks, et mõjusalt tunnistust anda, on meil osa kirjakoha Ilmutus 9:19 täitumises. Seejärel juhatas ta arutelu õpilastega, kes jutustasid või esitasid laval kuulutustöökogemusi, mis neil Gileadi kooli ajal oli. Näiteks ühel õpilasel oli õnnestunud äratada bensiinijaamatöötaja huvi küsimusega „Millal rahvastele määratud ajad algasid ja lõppesid?”. (Luuka 21:24.) Korduskülastusel aitas ta mehel sellele küsimusele vastuse saada, kasutades Taanieli 4. peatükki ja raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” lisa.

„Nende süda on saanud jõudu”. USA harubürookomitee liige Adrian Fernandez intervjueeris lõpetajate hulgast kahte abielupaari. Vend Helge Schumi ütles, et Gileadi kooli õpilastele rõhutati ikka ja jälle vajadust jääda alandlikuks, kuna Piibel räägib, et mõned Jumala teenijad läksid pärast erilise ülesande saamist ülbeks. (2. Ajaraamat 26:16.) Vend Peter Canning mainis sama asja, meenutades koolis saadud tarka nõuannet, mis puudutas uue keele õppimist. See nõuanne kõlas: „Ärge oled uhked. Ärge kartke teiste silmis rumalad paista.” Kõik neli lõpetajat väljendasid tänu selle õpetuse eest, mis andis nende südamele jõudu, nii et nad on nüüd valmis eelseisvaks tööks. (Heebrealastele 13:9.)

„Rõõmustage sellepärast, et teie nimed on taevasse kirja pandud”. (Luuka 10:20.) Juhtiva kogu liige Geoffrey Jackson esitas aktuse peakõne. Erinevalt varasematest Gileadi kooli lõpetanutest ei saa enamik praeguseid lõpetajaid põnevat uut ülesannet ning neid ei oota ees puutumata territooriumil töötamise rõõmud. Kuidas nad peaksid sellesse suhtuma?

Kui need 70 jüngrit, kelle Jeesus oli kuulutustööle läkitanud, tema juurde naasid, rääkisid nad vaimustunult, et olid tema nimel deemoneid välja ajanud. (Luuka 10:1, 17.) Jeesus tunnustas, et sellised tulemused toovad rõõmu, kuid ta ka ütles: „Siiski ärge rõõmustage selle üle, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage sellepärast, et teie nimed on taevasse kirja pandud.” (Luuka 10:20.) Nende sõnadega andis Jeesus mõista, et nende tööl pole selliseid vaimustavaid tulemusi mitte iga päev. Neil ei tulnud keskenduda mitte tulemustele, vaid sellele, et nad on Jehoovale ustavad ja nende „nimed on taevasse kirja pandud”.

„See, mida Jeesus ütles 70 jüngrile, käib ka meie kohta,” sõnas vend Jackson. Ka meie rõõm ei tohiks sõltuda üksnes meie teenistuse tulemustest, samuti ei tohiks me oma ustavust tulemuste järgi mõõta. Meie rõõm tuleneb hoopis sellest, et hoiame lähedasi suhteid Jehoovaga ja teeme südamega tema antud tööd. Nõnda tehes tõendame ka oma ustavust.

Jeesuselgi tuli ette olukordi, mis oleks võinud mõjuda masendavalt. Kui ta oli toitnud ime läbi tuhandeid inimesi, järgnesid nad talle. (Johannese 6:10–14, 22–24.) Ent peagi said Jeesuse õpetused paljudele neist komistuskiviks ning rõõmustav jüngrite hulga kasv asendus kiiresti massilise kahanemisega. (Johannese 6:48–56, 60, 61, 66.) Ustavad apostlid jäid aga Jeesusega. Nad on meile heaks eeskujuks selles, et nad ei keskendunud ainult tulemustele, vaid pidasid kõige tähtsamaks ustavust ja häid suhteid Jehoovaga. (Johannese 6:67–69.)

Aktuse lõpp. Õpilastele anti kätte diplomid, misjärel luges üks neist kogu lennu nimel ette tänukirja. Vend Pierce ütles oma lõppsõnas, et maailm ei pea Jumala rahvast, sealhulgas Gileadi lõpetanuid, millekski eriliseks. (Apostlite teod 4:13; 1. Korintlastele 1:27–31.) Jehoova aga hindab meie pühendumust ja annab meile oma püha vaimu. Ja kuigi Jehoovale ei avalda muljet meie teadmised, siis, nagu vend Pierce ütles, „läheb talle vägagi korda meie truudus, ustavus ja palav armastus tema vastu”.