Laupäeval, 8. märtsil 2014 toimus Gileadi kooli 136. lennu lõpuaktus. Intensiivse viiekuulise piiblikursuse käigus õppisid kogenud Jehoova tunnistajatest kuulutajad, kuidas tugevdada oma vendade usku ja olla kuulutustööl veel tõhusamad. Aktust jälgis ühtekokku 11 548 inimest, kas siis Jehoova tunnistajate koolituskeskuses Pattersonis New Yorgis või videoülekande kaudu Jamaical, Kanadas, Puerto Ricos ja USA-s.

„Hoidke sellist meelelaadi.” Aktuse juhataja, Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige David Splane esitas avakõne, mis põhines kirjakoha Filiplastele 2:5—7 sõnadel „Hoidke sellist meelelaadi, mis oli ka Kristus Jeesusel”. Kui Jeesus oli maa peal, ei ihanud ta endale kõrget positsiooni, vaid pühendus alandlikult Jumala tööle.

Näiteks tõrjus Jeesus kõik Saatana katsed teda kiusatusse viia, öeldes: „Kirjutatud on,” ning tsiteerides seejärel Moosese sõnu, mis too oli kõnelenud Iisraeli rahvale (Matteuse 4:4, 7, 10; 5. Moosese 6:13, 16; 8:3). Jeesusel kui Jumala võitud pojal oleks olnud voli Saatanale oma sõnadega vastata. Kuid ta oli alandlik ja näitas üles hindamist selle vastu, mida Mooses oli teinud. Samamoodi peaksime meie teisi hindama ja neid heldelt kiitma.

Vend Splane ütles, et Jeesusel oli õige meelelaad ka siis, kui tema väljaõpe maa peal hakkas lõpule jõudma. Jeesus palvetas: „Ma olen austanud sind maa peal ja lõpetanud töö, mille sa oled andnud mulle teha. Ja nüüd, Isa, austa mind enda kõrval selle auhiilgusega, mis mul oli sinu kõrval enne maailma olemasolu” (Johannese 17:4, 5). Jeesus ei tahtnud saada mingeid lisaeesõigusi. Tema ainuke soov oli, et ta võiks taevasse naastes saada tagasi oma endise positsiooni, nii-öelda saada tagasi oma vana töö. Gileadi kooli lõpetajatel tuleks jäljendada Jeesust: nad peaksid keskenduma pigem tööle kui positsioonile ning olema rahul ka siis, kui nad ei saa pärast kooli lõpetamist lisaeesõigusi.

„Too ohvreid kahetsuseta.” Juhtiva kogu õppekomitee abiline William Malenfant innustas õpilasi võtma eeskujuks Pauluse ennastohverdavust. Selle asemel et mõelda kahetsusega sellele, millest ta oli Jumala teenimise nimel loobunud, ütles apostel: „Unustades ära, mis on taga, ja sirutudes selle poole, mis on ees, pürgin ma eesmärgi poole” (Filiplastele 3:13, 14).

Kui õpilased toovad ohvreid ilma kahetsemata, jäljendavad nad nii vana kui ka nüüdisaja ustavaid jumalateenijaid. Vend Malenfant tsiteeris Clara Gerber Moyerit, kes hakkas Jehoovat teenima juba lapsena. Õde kirjutas: „On võrratu vaadata tagasi rohkem kui 80 aastale, mil olen pühendumusega Jumalat teeninud. Ma ei kahetse midagi! Kui võiksin oma elu uuesti elada, elaksin täpselt samamoodi.”

„Kuningriigi kuulutamine inglitena ja inglitega.” Juhtiva kogu liige Gerrit Lösch selgitas õpilastele, millised kaks erilist eesõigust on neil, kes teevad kuulutustööd. Esiteks on nad nagu Jumala inglid, kui kuulutavad head sõnumit Jumala kuningriigist. Nii võib öelda seepärast, et Piiblis vastega „ingel” tõlgitud heebrea ja kreeka sõna võib tõlkida ka „sõnumitooja”. Teiseks kuulutavad õpilased head sõnumit taevaste inglite juhatusel, just nagu seda tegi jünger Filippus (Apostlite teod 8:26—35).

Seejärel rääkis vend Lösch mitu kogemust, mis Jehoova tunnistajatel on kuningriigi kuulutustööl olnud. Näiteks Mehhikos elav vend Gabino, kes tavaliselt koputab uksele vaid üks-kaks korda, koputas ühele uksele neli korda. Ukse avanud mees ütles Gabinole, et tahtis endalt elu võtta. „Kui te neljandat korda koputasite, oli mul silmus kaelas,” selgitas mees, „kuid ma võtsin selle ära, et uksele tulla. Tänan teid visaduse eest, sest vastasel korral oleksin end üles poonud.”

Niisugused kogemused võivad ajuti küll juhuslikud olla, kuid me teame, et paljud neist seda siiski ei ole. Need hoopis tõendavad, et Jumala inglid juhatavad ülemaailmset kuulutustööd (Ilmutus 14:6).

„Lugupeetut õnnistatakse.” Gileadi kooli õpetaja Michael Burnett tõi sellel teemal kõneldes näite Juuda järeltulijast Jabesest, kes „oli lugupeetum kui tema vennad” (1. Ajaraamat 4:9, UM). Jabes palvetas Jumala poole: „Oh, õnnista mind rohkesti ja laienda mu rajasid! Olgu su käsi minuga ja päästa mind kurjast” (1. Ajaraamat 4:10).

Õpilased saavad järgida Jabese head eeskuju, kui on palvetades konkreetsed. Eriti tähtis on see siis, kui nad paluvad Jumalalt abi, et toimida Gileadi koolis saadud väljaõppe järgi. Samuti on neil kohane paluda, et Jumal päästaks neid kurjast — mitte seeläbi, et ta ei laseks neile saada osaks ühtegi õnnetust, vaid et ta aitaks neid, nii et mure ja kurjus neid liigselt ei muserdaks. Jumal vastas Jabese palvele ning ta vastab ka Gileadi kooli õpilaste palvetele.

„Hoia oma tuld üleval.” Gileadi kooli õpetaja ja õppekomitee abilise Mark Noumairi kõne põhines kirjakohal 1. Tessalooniklastele 5:16—19. Nagu tuli vajab põlemiseks kütteainet, hapnikku ja kuumust, nii vajavad ka õpilased kolme asja, et hoida oma innukust teenistuses põlevana.

Esiteks õhutab Piibel: „Olge alati rõõmsad” (1. Tessalooniklastele 5:16). Rõõm on innukuse kütteaineks. Õpilased võivad olla rõõmsad, kui mõtisklevad selle üle, milline õnnistus on olla Jehoova soosingus. Teiseks öeldakse Piiblis: „Palvetage lakkamatult” (1. Tessalooniklastele 5:17). Palve on kui hapnik, mis toidab tuld. Me peaksime palvetamiseks aega võtma, et avada Jumalale oma süda. Kolmandaks ergutatakse meid: „Tänage kõige eest” (1. Tessalooniklastele 5:18). Tänulik süda muudab meie suhted Jehoova ja vendade-õdedega soojemaks. „Kiirga soojust ja ole tänulik, mitte külm ja kriitiline,” ütles vend Noumair.

„Jehoova ülistamine koos taevastega.” Teokraatlikes koolides õpetav Sam Roberson tsiteeris oma kõne alguses piiblikohti, mis näitavad, et päike, kuu ja tähed ülistavad Jehoovat (Laul 19:1; 89:37; 148:3). Ta ütles, et ka õpilastel on olnud võimalusi Jehoovat ülistada, ning lasi seejärel laval esitada nende hiljutisi kuulutustöökogemusi. Näiteks peatas üks õpilane auto, et lasta ühel ratastoolis mehel teed ületada. Mees viipas tänutäheks käega. Pärast läks õpilane omakorda teda selle eest tänama. Neil tekkis mõnus vestlus ning mees nõustus hakkama Piiblit uurima. Kui õpilane temaga järgmiste nädalate jooksul Piiblit uuris, sai ta kuulutada mitmele inimesele, kes selle mehe juurest läbi astusid. Nende kahe mehe esimene kohtumine viis selleni, et Piiblit hakati uurima veel seitsme inimesega.

„Saa tugevamaks tänu Jumala antavale haridusele.” Kirjastuskomitee abiline Donald Gordon intervjueeris kahte abielupaari sellest lennust. Üks vend, keda intervjueeriti, meenutas, et kogu kursuse vältel rõhutati piiblikohta Efeslastele 3:16—20. See aitas õpilastel mõista, et nad võivad „saada tugevaks”, kui on alandlikud, lahked ning tunnustavad, et Jehooval on veel palju tööd igale oma teenijale. Üks õde ütles, et talle meeldis, kuidas nende õpetaja innustas neid olema nagu väike kala suures ookeanis, mitte nagu suur kala väikses akvaariumis, kus pole kasvuruumi. Ta ütles: „See õpetas mulle, et kui ma ei pea Jehoova organisatsioonis end liiga tähtsaks, aitab Jehoova mul vaimselt kasvada.”

„Meenutagu Jehoova sind hea sõnaga.” Juhtiva kogu liige Mark Sanderson pidas lõpuaktuse peakõne, mille pealkiri põhines Nehemja palvel „Meenuta mu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma ... olen teinud!” (Nehemja 5:19; 13:31). Nehemja ei kartnud, et Jehoova unustab ära tema ja selle, mida ta oli tema teenistuses teinud. Ta palus, et Jumal mäletaks ja õnnistaks teda.

Samamoodi võivad õpilased olla kindlad, et Jehoova peab neid meeles, kui nad rakendavad ellu Gileadi koolis õpitut. Näiteks peaks nende peamiseks ajendiks Jehoova teenistuses olema südamest tulev armastus Jehoova vastu (Markuse 12:30). Aabraham armastas Jehoovat kogu südamest ning Jehoova tuletas teda hea sõnaga meelde. Isegi tuhat aastat pärast Aabrahami surma nimetas Jumal teda oma sõbraks (Jesaja 41:8).

Järgmisena pani vend Sanderson õpilastele südamele, et on vaja armastada oma ligimesi, eriti oma usukaaslasi (Markuse 12:31). Nagu halastaja samaarlane osutus ligimeseks mehele, kes oli sattunud röövlite kätte, peaksid ka õpilased omal algatusel abivajajaid aitama (Luuka 10:36). Selle mõtte illustreerimiseks rääkis ta Gileadi kooli vilistlasest Nicholas Kovalakist, kes oli olnud piirkonnaülevaataja. Teda tunti kui südamlikku ja armastavat venda. Kord ergutas ta ühte reisivat ülevaatajat ja tema naist olema teenistuses usinad „päeva alguses, nädala alguses, kuu alguses, aasta alguses”. Kui ta oli seda õde aga paar päeva jälginud, ütles ta: „Unusta, mis ma sulle ütlesin. Sa töötad niigi kõvasti. Võta hoogu maha, et sa ära ei väsiks.” Tema lahke ja sõbralik nõuanne aitas sel õel olla veel aastakümneid täisajalises teenistuses.

Viimaks innustas vend Sanderson lõpetajaid toimima koolis õpitu järgi, õpetades teisi ja andes neile väljaõpet (2. Timoteosele 2:2). Hoolimata neile määratud ülesandest saavad nad seeläbi vennaskonda tugevdada. Nad võivad olla kindlad, et Jehoova mäletab neid hea sõnaga (Laul 20:1—5).

Aktuse lõpp. Kui õpilased olid saanud kätte diplomid, luges üks neist ette klassi tänukirja. Aktuse lõpus laulsid viisteist õpilast laulikust „Laulge Jehoovale” laulu number 123 „Karjased — annid inimeste kujul” ilma pillisaateta ja mitmehäälselt.