Rachel, kes elab praegu Dominikaani Vabariigis, jutustab: „Ma sündisin Jehoova tunnistajate perre. Kui ma olin seitsmeaastane, lõpetas mu isa kahjuks läbikäimise Jehoova tunnistajatega ja temast sai väga vihane tõe vastane. Seetõttu oli mul äärmiselt keeruline Jehoovat teenida. Näiteks tegi ta mulle kingitusi, nagu mobiiltelefon, reis Disneylandi või isegi krediitkaart, ja vastutasuks tahtis ta, et ma lõpetaksin Jehoova teenimise. Mõnikord proovis ta isegi rusikatega „Jehoovat minust välja peksta”. Ta ütles, et kui ma ei saa kõndida ega rääkida, pole mul võimalik koosolekule minna. Aga ta ei suutnud mind takistada. Koosolekutel käimine on alati olnud mu kindel otsus.

 Isa ei löönud mind kunagi ema juuresolekul. Ta ähvardas, et kui ma peksmistest emale räägin, läheb ta ka emale kallale. Minu sinikaid selgitas ta sellega, et õpetas mulle võitluskunsti.

 Ma olin liiga noor ja tundsin liiga suurt hirmu oma isa ees, et rääkida emale, mis tegelikult toimub. Ja seepärast rääkisin ma sellest hoopis Jehoovale. Meie maja taga Marylandis, USA-s, oli mets, kus ma tegin pikki jalutuskäike. Selles metsas oli võimas tammepuu, mille otsa mulle meeldis ronida. Seal oli üks mõnus oks, kus ma sain istuda ja Jehoovaga rääkida. Rääkisin Jehoovale oma tunnetest ja sellest, mida tahaksin täiskasvanuna tema heaks teha, kui ta ainult aitaks mul senikaua vastu pidada. Rääkisin talle ka sellest, mida ma uues maailmas teha tahaksin, milline pere mul seal oleks ja millist rahu ja rõõmu ma tunneksin, kui pole enam valu ega hirmu.

 Kui mu isa püüdis mind äraostmise või peksmise abil Jehoovast eemale viia, tundsin ma alati, kuidas Jehoova mind toetab ja julgustab. Ta aitas mul jääda ustavaks ja tugevaks.

 Käisin ristimisel 10-aastaselt ja kaks aastat hiljem alustasin pioneeritööd. Alguses polnud mu isa kummastki asjast teadlik, aga kui ta teada sai, lõi ta mind nii kõvasti, et mu lõualuu läks paigast ära.

 Mõned kogudusest arvasid, et olen pioneeritöö alustamiseks liiga noor ja muretsesid, kas ma ikka saan aru, kui kaalukas otsus see on. Aja jooksul nägin, kuidas mõned minu kandi noored Jehoova tunnistajad ei pidanud Jehoova teenimist esmatähtsaks, vaid keskendusid pidudele ja lõbutsemisele. Ja see tundus väga lahe. Mõnikord oleksin minagi tahtnud nende moodi olla ja vahel mõtlesin, et äkki peaksin kuulutustöö lõpetama ja lihtsalt lõbutsema nagu teised minuealised. Aga iga kord, kui nii tundsin, rääkisin sellest Jehoovaga.

 Kui ma olin umbes 15-aastane, võttis minuga ühendust üks tuntud modelliagentuur. Mind kutsuti Itaaliasse Milanosse ja mulle pakuti erakordselt tulusat lepingut. Olin väga meelitatud, kui mulle öeldi, et minust võiks saada modell, kelle pildid on ajakirjades ja kes saab kallite riietega moešõudel esineda. Olin olnud pioneer kolm aastat ja mõtlesin, et selle tööga teeniksin korralikult ja saaksin pioneeritööd veel pikka aega teha. Isa oli selleks ajaks meie juurest ära läinud ja ma mõtlesin, et saan selle rahaga aidata emal kulusid katta.

 Otsustasin selle asja pärast palvetada. Rääkisin ka emaga, kes oli olnud juba mitu aastat pioneer ja siis rääkisin ka ühe armsa kogudusevanemaga. Ja nagu tavaliselt, läksin tammepuu otsa ja palvetasin selle asja pärast veel. Jehoova vastas mu palvetele ühe piiblisalmi kaudu, mida kogudusevanem mulle näitas. See oli Koguja 5:4, mis ütleb: „Kui annad Jumalale tõotuse, ära viivita seda täitmast ... Täida, mida tõotad.” Ma olin tõotanud teenida Jehoovat kogu hingest ja mõtlesin, et äkki selle töö vastuvõtmine kahjustaks minu suhteid Jehoovaga. Niisiis otsustasin sellest tööpakkumisest loobuda.

 Jehoova aitaski mul täiskasvanueani vastu pidada. Ma elan õnnelikku elu koos abikaasa Jaseri ja meie 9-aastase poja Connoriga. Jaser on kogudusevanem ja Connor ristimata kuulutaja. Ja mina olen olnud täisajalises teenistuses juba peaaegu 27 aastat.

 Mõtlen tihti nendele jutuajamistele Jehoovaga meie majataguses metsas tammepuu otsas. Anusin Jehoovalt abi ja ta aitas mind tohutult. Ta tegi mind tugevaks, lohutas mind ja andis mulle tarkust. Kogu mu elu on Jehoova mulle näidanud, kui võrratu isa ta on. Ma olen südamest rõõmus, et otsustasin teda teenida. See on kõige targem otsus, mida ma kunagi olen teinud.”