Olen üles kasvanud Soomes, rahulikus ja rohelust täis Tampere äärelinnas. Meie pere polnud eriti religioosne, kuid haridus ja head kombed olid au sees. Mu ema on sakslanna, mistõttu olin lapsena aeg-ajalt Lääne-Saksamaal vanavanemate juures.

 Juba lapsepõlves meeldis mulle sporti teha. Väiksena tegelesin paljude erinevate spordialadega, kuid 14-aastaselt otsustasin pühenduda tennisele. Kui olin 16, harjutasin kaks korda päevas treeneri käe all ja tegin õhtuti veel iseseisvalt trenni. Tennisemäng paelus mind mitmel põhjusel. Tundsin, et see on viis end nii vaimselt kui ka füüsiliselt proovile panna. Mulle meeldis sõpradega aega veeta ja vahel ka õlut juua, kuid mul polnud kunagi alkoholi ega uimastitega probleeme. Minu elu keskmes oli tennis. See oli mulle kõige tähtsam.

 17-aastaselt hakkasin osalema ATP turniiridel. a Võitsin nii mõnegi neist ja sain üle riigi tuntuks. 22-aastaselt kuulusin maailma 50 parema tennisemängija hulka.

 Aastaid reisisin tipptennist mängides maailmas ringi. Sain käia imelistes paikades, kuid tajusin teravalt ka paljusid ülemaailmseid probleeme, nagu kuritegevus, uimastite väärtarvitamine ja keskkonnaprobleemid. Näiteks mõnedes USA linnades hoiatati meid, et me ei läheks teatud linnaosadesse, kuna seal on suur kuritegevus. See kõik tegi mind murelikuks. Ja kuigi tegelesin armastatud spordialaga, tundsin hinges siiski tühjust.

 Minu tüdruksõber Sanna oli hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mulle pakkus tema huvi usuasjade vastu küll veidi nalja, kuid ma ei näinud Piibli uurimises midagi halba. Aastal 1990 me abiellusime. Järgmisel aastal Sanna ristiti ning temast sai Jehoova tunnistaja. Mina ei pidanud end küll usklikuks, aga olin kindel, et Jumal on olemas. Mäletan, et minu Saksa vanaema luges tihti Piiblit ja õpetas mindki palvetama.

 Kord olime Sannaga külas Karil ja tema naisel, kes on Jehoova tunnistajad. Kari näitas mulle Piibli prohvetiennustust viimsete päevade kohta. (2. Timoteosele 3:1–5.) See oli tõesti muljetavaldav, kuna mõistsin nüüd, miks on maailma olukord nii halb. Tol korral me usust rohkem ei rääkinud. Ent mõne aja pärast hakkasime Kariga aeg-ajalt Piibli teemadel vestlema. Kõik, mida teada sain, tundus mõistlik. Kuna minu elutempo oli kiire ja reisisin sageli, polnud meil lihtne korrapäraselt kokku saada. Kari aga ei andnud alla. Kui esitasin piibliuurimisel küsimuse, vastas ta mulle kasvõi kirja teel. Piibel andis loogilised vastused minu küsimustele elu kohta ja vähehaaval hakkasin mõistma selle raamatu peateemat. Nimelt, et Jumala kuningriik viib täide tema tahte. Kui sain teada, et Jumala nimi on Jehoova, ja nägin, mida kõike ta on meie heaks teinud, puudutas see mind sügavalt. (Laul 83:18.) Lunastuskorraldus liigutas mind hingepõhjani. Taipasin, et see pole lihtsalt vormitäide või juriidiline tehing, vaid Jumala armastuse väljendus. (Johannese 3:16.) Veel sain teada, et mul on võimalus saada Jumalaga sõbraks ja elada igavesti rahus paradiislikul maal. (Jaakobuse 4:8.) See pani mind endalt küsima: „Kuidas ma saan oma tänulikkust näidata?”

 Mõtlesin oma elu üle tõsiselt järele. Piiblit uurides sain teada, et suurim õnn tuleneb andmisest. Tundsin, et tahan oma uskumusi ka teistega jagada. (Apostlite teod 20:35.) Profisportlasena viibisin turniiride tõttu kodust eemal umbes 200 päeva aastas. Meie pere elu keerles ainult minu ümber – minu treeningute, minu päevakava ja minu karjääri ümber. Sain aru, et mul tuleb midagi muuta.

 Teadsin, et paljud ei mõista otsust loobuda usu tõttu paljutõotavast sportlaskarjäärist. Ent võimalus saada Jehoovaga lähedasemaks ja elada igavesti oli mulle palju väärtuslikum kui ükskõik milline auhind, mida tennist mängides oleksin võinud võita. Niisiis polnud mul raske valikut teha. Otsustasin, et ei lase teiste arvamusel end kõigutada. Piiblisalm, mis julgustas mind jääma endale kindlaks hoolimata teiste survest, oli Laul 118:6. See ütleb: „Jehoova on mu kõrval, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?”

 Umbes samal ajal pakkusid mõned sponsorid mulle tulusat lepingut, mis oleks võimaldanud mul aastaid muretult tipptennist mängida. Olin aga oma otsuse juba teinud, mistõttu lükkasin pakkumise tagasi. Viimaks lõpetasin ATP turniiridel osalemise. Jätkasin Piibli uurimist ja 2. juulil 1994 mind ristiti ning minust sai Jehoova tunnistaja.

 Mind ei pannud Jumala peale mõtlema mõni traagiline läbielamine. Samuti ei pidanud ma end inimeseks, kes otsib tõde. Olin oma eluga üsna rahul ja ma poleks osanud rohkemat soovidagi. Kuid ootamatult sain aru, et elul on sügavam eesmärk. Piibli tõde oli kogu aeg olemas, justkui ootamas, et selle leiaksin. Ja nüüd on mu elu ilusam, kui oleksin osanud ette kujutada. Minu pere on ühtehoidvam kui kunagi varem ja meil on omavahel lähedased suhted. Olen väga õnnelik, et mu kolm poega on valinud minuga sama tee – mitte tee spordimaailma tippu, vaid kristliku elutee.

 Tennisemäng meeldib mulle endiselt. Aastate jooksul olen saanud tennisega seotud ameteid pidades endale elatist teenida. Näiteks olen töötanud treeneri ja tennisekeskuse juhatajana. Ent sport pole enam minu elu keskpunktiks. Varem treenisin palju tunde nädalas, et saada paremaks tennisemängijaks, tšempioniks. Nüüd olen täisajaline hea sõnumi kuulutaja ja mul on rõõm kasutada oma aega, et aidata teistel õppida elama Piibli põhimõtete järgi, mis muutsid minu elu. Olen õnnelikum kui eales varem, kuna minu elus on esikohal sõprus Jumal Jehoovaga ja saan teistele rääkida Piibli imelisest tulevikulootusest. (1. Timoteosele 6:19.)