Paljudele turistidele meeldib käia Filipiinidel vaatamas kuulsaid koskesid, mis asuvad Pagsanjani linna lähedal. Selles linnas kasvas vaesuse keskel üles minu isa Nardo Leron. Teda kibestas korruptsioon valitsuses, politseis ja töökaaslaste hulgas ning see tegi temast küünilise ja vihase mehe.

 Mu vanemad rügasid kõvasti tööd teha, et üles kasvatada oma kaheksat last. Tihti läksid nad pikaks ajaks kodust ära mägedesse maad harima. Pidime koos venna Rodelioga alatasa ise vaatama, kuidas hakkama saame, ning kannatasime sageli tühja kõhtu. Mängida me ei saanud. Juba seitsmeaastaselt tuli meil istanduses tööle hakata. Ronisime mööda järske mägiteid, kandes raskeid kookospähklite kuhilaid, ja kui koorem oli liiga raske, vedasime seda enda järel.

 Isa oli vägivaldne ja peksis meid, aga veelgi valusam oli pealt vaadata, kuidas ta ema peksab. Püüdsime teda takistada, aga see ei õnnestunud. Leppisime Rodelioga salamisi kokku, et suuremaks saades lööme isa maha. Kuidas ma küll igatsesin endale sellist isa, kes oleks meid armastanud.

 Olin isa vägivaldse käitumise pärast kurb ja vihane ning lahkusin kodust 14-aastaselt. Elasin mõnda aega tänaval ja hakkasin tõmbama kanepit. Pärast teenisin elatist paadimehena ja minu tööks oli viia turiste koski imetlema.

 Mõni aasta hiljem alustasin ülikooliõpinguid Manilas. Õpinguteks jäi aga vähe aega, sest pidin igal nädalavahetusel sõitma Pagsanjani tööle. Tundsin end nagu orav rattas ning ka kanep ei aidanud enam pingeid maandada. Hakkasin tarvitama metamfetamiini, kokaiini ja heroiini. Narkootikumide tarvitamisega kaasnes seksuaalne ebamoraalsus. Mind ümbritsesid vaesus, ebaõiglus ja kannatused. Vihkasin valitsust ja süüdistasin seda kõigis hädades. Küsisin Jumalalt, miks on küll elu selline. Otsisin vastuseid erinevatest religioonidest, kuid tulutult. Et oma meeleheidet vaigistada, tarvitasin veelgi rohkem narkootikume.

 1972. aastal korraldasid tudengid Filipiinidel valitsusvastaseid protestiaktsioone. Osalesin ühel niisugusel meeleavaldusel, mis võttis vägivaldse pöörde. Palju meeleavaldajaid vahistati ja mõned kuud hiljem kuulutati riigis välja sõjaseisukord.

 Elasin jälle tänaval, sest kartsin valitusvastases tegevuses osalemise pärast võimuorganeid. Et hankida raha narkootikumide ostmiseks, hakkasin varastama ja koguni pakkuma ebamoraalseid teenuseid rikastele ja välismaalastele. Mul oli ükspuha, kas elan või suren.

 Samal ajal hakkasid minu ema ja noorem vend Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Isa sai selle peale tulivihaseks ja põletas ära nende piiblilise kirjanduse. Ema ja vend aga ei lasknud end sellest heidutada ja neist said Jehoova tunnistajad.

 Kord rääkis üks Jehoova tunnistaja mu isale, et Piibli tõotuse järgi seatakse tulevikus terves maailmas õiglus jalule. (Laul 72:12–14.) See tulevikuväljavaade köitis mu isa nii väga, et ta otsustas asja lähemalt uurida. Ta sai Piiblist teada, et Jumal on lubanud rajada õiglase valitsuse, ning lisaks õppis ta seda, millised nõuded on Jumalal abikaasadele ja isadele. (Efeslastele 5:28; 6:4.) Mõni aeg hiljem saidki isa ja mu ülejäänud vennad-õed Jehoova tunnistajateks. Kuna elasin kodust kaugel, polnud mul sellest kõigest aimugi.

 1978. aastal kolisin Austraaliasse, kuid isegi selles rahulikus heaoluriigis ei suutnud ma leida meelerahu. Olin endiselt alkoholist ja narkootikumidest sõltuvuses. Aasta lõpu poole tulid mu ukse taha Jehoova tunnistajad. Kuigi mulle nende jutt meeldis, kui nad näitasid Piiblist, et maa peale saabub rahu, kartsin end nendega siduda.

 Peagi naasin mõneks nädalaks Filipiinidele. Õed-vennad rääkisid, et meie isa on kõvasti vaeva näinud, et paremaks inimeseks saada, aga ma olin nii kibestunud, et vältisin igasugust kokkupuudet temaga.

 Mu noorem õde selgitas mulle Piibli abil, miks elu on täis kannatusi ja ebaõiglust. Mind üllatas, et selline elukogemuseta teismeline tüdruk oskab mu küsimustele vastata. Kui ma ära minema hakkasin, andis isa mulle raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. a Ta lausus: „Aitab põgenemisest. See raamat aitab sul leida selle, mida oled otsinud.” Ta soovitas mul võtta ühendust Jehoova tunnistajatega, kui Austraalias tagasi olen.

 Tegingi nii, nagu isa soovitas, ja otsisin oma kodulinnas Brisbane’is üles Jehoova tunnistajate kuningriigisaali. Hakkasin Jehoova tunnistajatega regulaarselt Piiblit uurima. Piibli prohvetiennustustest Taanieli 7. ja Jesaja 9. peatükis sain teada, et tulevikus valitseb maad Jumala kuningavalitsus, mis pole korrumpeerunud. Sain teada ka seda, et maast saab paradiis. Tahtsin Jumalale meeldida, kuid mõistsin, et pean selleks õppima valitsema oma emotsioone, tegema lõpu alkoholi ja narkootikumide sõltuvusele ning ebamoraalsele eluviisile. Läksin oma elukaaslasest lahku ning murdsin välja alkoholi ja narkootikumide sõltuvusest. Kui olin õppinud Jehoovat rohkem usaldama, palvetasin ka selle eest, et ta aitaks mul teha teisigi muudatusi.

 Tasapisi mõistsin, et Piibel saabki muuta inimest. Meil on võimalik justkui riietuda uude inimesse. (Koloslastele 3:9, 10.) Kui ma seda teha püüdsin, sain aru, et juttudel minu isa muutumisest võibki tõepõhi all olla. Viha ja vaen minus asendusid sooviga leppida isaga ära. Lõpuks suutsin isale andestada ja lahti lasta vihast, mis oli saatnud mind lapsepõlvest peale.

 Noorena elasin teiste eeskujul ennasthävitavat elu. Piibli hoiatus, et halb seltskond viib halvale teele, pidas minu puhul paika. (1. Korintlastele 15:33.) Nüüd on mul aga Jehoova tunnistajatest ustavaid sõpru, kes on aidanud mul saada paremaks inimeseks. Üks neist on Loretta, kellest sai minu kallis abikaasa. Õpetame üheskoos inimestele Piiblit ja näitame, kuidas võib see neidki aidata.

 Tänu Piiblile sai mu isast armastav abikaasa ja alandlik, rahuarmastav kristlane. Ma poleks kunagi arvanud, et mu silmad seda näevad! Minust sai Jehoova tunnistaja 1987. aastal, ja kui ma pärast ristimist isaga kohtusin, kallistas ta mind esimest korda elus!

 Enam kui 35 aastat kuulutasid isa ja ema üheskoos teistele Piibli lootusesõnumit. Isast sai töökas ja lahke inimene, keda teati kui meest, kes alati teistele appi tuli. Nende aastate jooksul õppisin teda austama ja armastama. Tundsin uhkust, et olen oma isa poeg! Isa uinus surmaunne 2016. aastal ja mul on temast väga soojad mälestused. Tänu Piibli õpetustele tegime mõlemad oma isiksuses suuri muudatusi. Minu varasemast vihast pole midagi alles jäänud. Olen nii tänulik ka selle eest, et olen leidnud taevase isa Jehoova, kes lubab teha lõpu kõigile raskustele, mis peresid rõhuvad.