Sündisin Albaania pealinnas Tiranas. Meie pere oli vaene. Mu isa oli aus mees, kes töötas pikki päevi, et meie eest hoolitseda, kuid sellegipoolest nägime vaeva, et ots otsaga kokku tulla. Olin väiksena väga kurb, et meie pere on vaene. Lapsepõlves ei olnud mul sageli jalanõusid ja meil polnud alati piisavalt toitu.

 Ma hakkasin väga noorelt varastama, sest tahtsin oma peret aidata. Jäin aga politseile vahele. Aastal 1988, kui olin 14-aastane, saatis isa mind erikooli. Ma õppisin seal kaks aastat ja sain keevitajaks. Pärast kooli lõpetamist tahtsin ausalt leiba teenida, kuid ma ei leidnud tööd. Poliitilise ebastabiilsuse tõttu oli Albaanias suur tööpuudus. Olin pettunud ja hakkasin jälle vanade sõpradega suhtlema ja uuesti varastama. Lõpuks meid arreteeriti ja mõisteti kolmeks aastaks vangi.

 Vanglast vabanedes pöördusin tagasi oma vana eluviisi juurde. Albaania majandus oli kokku kukkunud ja riigis valitses kaos. Nendel rahututel aegadel ajasin oma kriminaalse tegevusega palju raha kokku. Ühe relvastatud röövi käigus arreteeriti kaks minu kaaslast ja ma põgenesin maalt, et mitte samuti vanglasse sattuda. Selleks ajaks olin abielus Julindaga ja meil oli pisipoeg.

 Jõudsime Inglismaale. Olin otsustanud perega uut elu alustada, kuid mu vanad harjumused olid sügavalt juurdunud. Peatselt leidsin ennast uuesti mülkast: seekord narkoärist, kus liikusid suured rahad.

 Mida arvas sellest Julinda? Ta ise ütleb: „Kasvasin üles Albaanias ja unistasin, et ühel heal päeval pääsen vaesusest. Ma olin nõus proovima mida iganes, et elujärg paraneks. Arvasin, et raha parandab meie elu, seega toetasin Artani valetamist, varastamist ja narkoäri. Tegin kõike raha nimel.”

 2002. aastal aga varises kõik kokku. Ma jäin suure narkotehinguga vahele ja sattusin jälle vangi.

 Piibel hakkas mu elu mõjutama enne, kui ma sellest ise arugi sain. Juba aastal 2000 kohtus Julinda Jehoova tunnistajatega ja hakkas piiblit uurima. Mind piibel ei huvitanud, kuna arvasin, et see on igav, aga Julindat see vaimustas. Ta selgitab: „Ma kasvasin religioosses peres ja austasin piiblit. Olin alati tahtnud teada, mida see õpetab, ja olin nii rõõmus, kui sain piiblit uurida koos Jehoova tunnistajatega. Paljud piibli õpetused kõnetasid mind. See pani mind tegema elus mõningaid muudatusi, kuid ma jäin arvamusele, et raha teeb meid õnnelikuks. Mu arvamus muutus, kui Artan arreteeriti. Siis koitis mulle järsku, et kõik, mida piibel räägib rahast, on tõsi. Me olime meeleheitlikult rikkust taga ajanud, kuid see ei teinud meid õnnelikuks. Ma sain aru, et mul tasuks kõiki Jumala põhimõtteid järgida.”

 Aastal 2004 sain ma vanglast välja ja proovisin uuesti narkoärisse sukelduda. Aga Julinda mõtlemine oli muutunud ja ta ütles midagi, mis tõi mind mõistusele: „Ma ei taha enam su raha. Ma tahan oma abikaasat tagasi. Ma tahan, et minu lastel oleks isa ja ta oleks nende jaoks alati olemas.” Ma olin šokeeritud, aga teadsin, et tal oli õigus. Olin ju olnud aastaid perest eemal. Mõtlesin ka sellele, kui palju südamevalu oli mulle toonud ebaausa raha tagaajamine. Ma otsustasin oma elu muuta ja katkestasin suhted vanade sõpradega.

 Mu elu tegi kannapöörde aga siis, kui läksin naise ja kahe pojaga Jehoova tunnistajate koosolekule. Mulle avaldas muljet, kui siirad ja sõbralikud sealsed inimesed olid. Lõpuks hakkasin ka mina piiblit uurima.

 Lugesin piiblist: „On ju rahaarmastus igasuguste halbade asjade juur. Raha ihaldades on mõned ... põhjustanud endale palju valu.” (1. Timoteosele 6:9, 10.) Olin seda omal nahal kogenud. Kahetsesin sügavalt oma endist eluviisi, sest see oli mulle ja mu perele nii palju valu toonud. (Galaatlastele 6:7.) Tegin elus muudatusi, kui mõistsin, et Jehoova ja tema poeg Jeesus armastavad meid väga. Hakkasin vähem enda ja rohkem teiste peale mõtlema ja rohkem aega oma perega veetma.

 Mind on aidanud piibli põhimõte „Teie elust ilmnegu, et teis pole rahaarmastust. Olge rahul sellega, mis teil on”. (Heebrealastele 13:5.) Nüüd on mul meelerahu ja puhas südametunnistus. Ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Meie abielu on tugevam ja oleme perega lähedasemad.

 Ma mõtlesin kunagi, et kui meil on palju raha, siis oleme õnnelikud. Nüüd aga näen, et kuritegevus ja rahaarmastus tõid meile palju valu. Me pole rikkad, kuid meil on midagi palju tähtsamat: sõprus Jumal Jehoovaga. Terve perega Jumala teenimine teeb meid tõeliselt õnnelikuks.