Mõnel inimesel kulub kaua aega, et oma valusatest kogemustest õppida. Mina olin just selline. Olen sündinud ja üles kasvanud Barcelonas, mis on Hispaania suuruselt teine linn. Elasime perega rannaäärses piirkonnas nimega Somorrostro. Selles linnaosas lokkas kuritegevus ja uimastikaubandus.

 Minu vanematel oli üheksa last ja mina olen neist vanim. Kuna olime äärmiselt vaesed, saatis isa mu kohalikku tenniseklubisse pallipoisina tööle. Olin kümneaastane ja töötasin kümme tundi päevas. Seetõttu ei saanud ma käia koolis nagu teised minuvanused lapsed. 14-aastaselt asusin tööle metallitöökojas.

 1975. aastal kutsuti mind sõjaväeteenistusse, mis oli Hispaanias kohustuslik. Tahtsin elus midagi põnevat korda saata ning seepärast astusin vabatahtlikuna Hispaania võõrleegionisse Melillas, mis on Hispaaniale kuuluv linn Põhja-Aafrikas. Seal olles sattusin uimastite ja alkoholi kuritarvitamise küüsi.

 Pärast võõrleegionist lahkumist naasin Barcelonasse ja moodustasin oma jõugu. Varastasime kõike, mida kätte saime. Müüsime varastatud asjad maha, et toita oma uimastisõltuvust. Hakkasin tarvitama LSD-d ja amfetamiine ning minu elu täitsid juhusuhted, alkoholi tarbimine ja hasartmängude mängimine. Selline ennasthävitav eluviis muutis mind aina vägivaldsemaks. Kandsin alati kaasas nuga, kirvest või matšeetet ning lasin need käiku kohe, kui vähegi põhjust oli.

 Ükskord varastasime auto ning politsei hakkas meid taga ajama. See oli nagu filmis! Saime sõita umbes 30 kilomeetrit, enne kui politsei meie pihta tule avas. Lõpuks tegi autojuht avarii ja me kõik põgenesime sündmuskohalt. Kui isa sellest kõigest kuulis, viskas ta mu mõistagi kodust välja.

 Järgmised viis aastat olid minu koduks tänavad. Magasin ukseesistel, pargipinkidel, veoautodes ja surnuaedades. Mõnda aega elasin isegi koopas. Minu elul ei olnud mingit eesmärki ja tundsin, et pole vahet, kas olen elus või surnud. Mäletan, kuidas lõikusin narkouimas oma randmeid ja käsivarsi. Need armid on mul siiani alles.

 Kui olin 28-aastane, otsis ema mu üles ja palus mul koju tagasi tulla. Ma nõustusin ja lubasin talle, et sean oma elu joonde. Selle lubaduse täitmine võttis aga aega.

 Ühel pärastlõunal koputasid meie uksele kaks Jehoova tunnistajat. Samal ajal, kui nendega vestlesin, käratas isa toast: „Pane see uks juba kinni!” Mulle pole kunagi käsutamine meeldinud, niisiis ei võtnud ma teda kuulda. Kuulutajad pakkusid mulle kolme väikest raamatut, mis ma meeleldi vastu võtsin. Uurisin neilt, kus nad koos käivad, ning paari päeva pärast seisingi kuningriigisaali ees.

 Mulle torkas kohe silma, et kõik on nii korralikult riides. Mul aga olid pikad juuksed, pulstunud habe ja kulunud riided. Ilmselgelt ei sobinud ma nende inimeste hulka, seega ei läinud ma saali sisse. Minu üllatuseks silmasin äkki oma endist sõpra ja jõuguliiget Juani, kes oli samuti ülikonnas. Hiljem sain teada, et temast oli vaid aasta tagasi saanud Jehoova tunnistaja. Tema nägemine andis mulle julgust sisse minna. Sellest koosolekust sai minu elu pöördepunkt.

 Olin nõus hakkama Piiblit uurima ning mõistsin üsna pea, et kui tahan Jumalale meelepärane olla, siis tuleb mul taltsutada oma vägivaldset loomust ja hüljata ebamoraalne eluviis. Selliste muudatuste tegemine ei olnud kerge. Sain teada, et Jumal Jehoovale meeldimiseks tuleb mul muuta end „teistsuguseks oma mõtteviisi uuendamise teel”. (Roomlastele 12:2.) Jumala halastus puudutas mind hingepõhjani. Adusin, et kuigi olen teinud tohutult vigu, annab Jehoova mulle uue võimaluse. Kõik, mida tema kohta õppisin, läks mulle väga südamesse. Veendusin, et on olemas Looja, kes minust hoolib. (1. Peetruse 5:6, 7.)

 Selle mõistmine ajendas mind muudatusi tegema. Näiteks, kui rääkisime Piiblit uurides tubaka tarvitamisest, mõtlesin endamisi: „Kui Jehoova tahab, et puhastaksin end kõigest, mis mind saastab, siis pean nendest sigarettidest lihtsalt vabanema.” (2. Korintlastele 7:1.) Ja prügikasti ma need viskasingi.

 Pidin ka lõpetama uimastite tarvitamise ja müümise. Selle tegemine nõudis veidi rohkem aega ja vaeva. Teadsin, et mul tuleb katkestada kõik sidemed oma endiste kaaslastega. Nendega suhtlemine pidurdas minu vaimset kasvu. Ent aja jooksul hakkasin rohkem toetuma Jumalale ning koguduse sõpradele. Nende armastus ja siiras huvi minu vastu oli midagi enneolematut. Mõne kuu möödudes suutsin viimaks uimastisõltuvusest vabaneda ning „riietuda uude isiksusse”, et olla Jumala soosingus. (Efeslastele 4:24.) 1985. aasta augustis lasin end ristida ja minust sai Jehoova tunnistaja.

 Piibel andis mu elule uue hingamise. See aitas mul teha lõpu ennasthävitavale eluviisile ning andis mulle tagasi väärikuse. Rohkem kui 30 neist, kellega varem läbi käisin, surid noorelt AIDS-i või uimastite tarbimisest tingitud haigustesse. Tänan Jehoovat selle eest, et Piibli põhimõtete järgimine on säästnud mind seesugusest kurvast saatusest.

 Kui olin noor ja agressiivne, kandsin endaga kaasas nuge ja kirveid. Ma poleks kunagi uskunud, et ühel päeval kannan kaasas hoopis Piiblit, et inimesi aidata. Praegu teenime koos abikaasaga täisajaliste Jumala sõna kuulutajatena.

 Minu vanematest ei saanud küll Jehoova teenijaid, kuid nad nägid, kuidas piibliuurimine mind aitas. Isa isegi kaitses Jehoova tunnistajaid oma töökaaslaste ees. Ta sai aru, et minu vastleitud usk muutis mu elu palju paremaks. Ema ütles tihti, et oleksin pidanud juba varem hakkama Piiblit uurima. Olen temaga sama meelt.

 Elus kogetu on mulle õpetanud, kui mõttetu on otsida rahulolu uimastite tarbimisest ja teistest pahedest. Nüüd olen oma eluga tõeliselt rahul, kuna saan ka teistele õpetada Jumala sõna tõdesid – tõdesid, mis päästsid mu elu.