Minu perekond on pärit Tongast. See riik koosneb umbes 170 saarest, mis paiknevad Vaikse ookeani edelaosas. Seal me elasime lihtsat elu, meil polnud elektrit ega mingit sõiduriista. Meil oli kodus aga kraanivesi ja mõned kanad. Koos oma kahe vennaga aitasime koolivaheaegadel isal hoolitseda pere põllumaa eest, kus me kasvatasime banaane, jamssi, tarot ja maniokki. See oli meie perele suureks abiks ja täiendas isa nappi sissetulekut, kuna ta tegi vaid väikesi tööotsi. Nagu paljud teised saareelanikud, pidasime meiegi Piiblit au sees ja käisime korrapäraselt kirikus. Siiski me uskusime, et ainus tee parema elu poole on kolida mõnda jõukamasse riiki.

 Kui olin 16-aastane, korraldas onu meie pere kolimise Ameerika Ühendriikidesse Californiasse. See oli meie jaoks täielik kultuurišokk! Meie majanduslik olukord küll paranes, kuid me elasime vaeses piirkonnas, kus lokkas kuritegevus ja tarvitati uimasteid. Sageli kuulsime öösiti tulistamist ja enamik meie naabreid kartis kuritegelikke jõuke. Paljud käisid ringi tulirelvaga, et end kaitsta või et lahendada tülisid. Mul on siiani ühe riiu klaarimisest kuul rinnus.

 Keskkoolis soovisin olla teiste noorte sarnane. Tasapisi said ka minu elu osaks metsikud pidutsemised, joomingud, vägivald ja narkootikumid. Peagi sai minust kokaiinisõltlane. Et saaksin uimasteid osta, hakkasin varastama. Kuigi kõik mu pereliikmed olid siirad kirikulised, ei saanud ma kunagi mingit juhatust, mis oleks aidanud mul seista vastu eakaaslaste halvale mõjule. Mind arreteeriti korduvalt vägivallatsemise pärast. Mu elu veeres muudkui allamäge. Lõpuks sattusin vanglasse.

 Ühel päeval aastal 1997, kui olin vanglas, pani üks teine vang tähele, et mul on käes Piibel. Oli jõuluaeg, mida enamik tongalasi peab väga pühaks. See vang päris mult, kas ma tean, mida Piibel tegelikult Kristuse sünnist räägib. Mul polnud õrna aimugi. Ta näitas mulle Piiblist Jeesuse lihtsat sünnilugu ja tuli välja, et paljusid jõulutraditsioone pole seal üldse mainitud. (Matteuse 2:1–12; Luuka 2:5–14.) Olin pahviks löödud ja mõtlesin, et mis seal Piiblis veel kirjas on. See mees käis Jehoova tunnistajate korraldatud iganädalastel koosolekutel selles vanglas ning otsustasin samuti sinna minna. Nad arutasid parajasti Piibli Ilmutusraamatut. Kuigi ma ei saanud suurt midagi aru, mõistsin, et kõik, mida nad õpetasid, on Piiblist.

 Kui Jehoova tunnistajad pakkusid mulle piibliuurimist, olin rõõmuga nõus. Esimest korda elus kuulsin Piibli tõotust, et maa peale tuleb paradiis. (Jesaja 35:5–8.) Mõistsin selgesti ühte asja: selleks et Jumalale meelepärane olla, pean tegema oma elus suuri muudatusi. Sain aru, et Jumal Jehoova ei lase mind paradiisi, kui ma oma pahesid ei hülga. (1. Korintlastele 6:9, 10.) Seega otsustasin talitseda oma äkilist loomust ning jätta maha suitsetamine, joomine ja narkootikumide tarvitamine.

 Aastal 1999, enne mu vanglakaristuse lõppemist, viisid võimud mind üle immigratsioonilaagrisse. Rohkem kui aasta polnud mul Jehoova tunnistajatega mingit kontakti. Kuid otsustasin jätkata muudatuste tegemist. Aastal 2000 tühistas valitsus mu loa jääda Ameerika Ühendriikidesse ning mind saadeti Tongasse.

 Tagasi Tongas otsisin Jehoova tunnistajad üles ja hakkasin jälle Piiblit uurima. Mulle meeldis see, mida õppisin, ja eriti avaldas mulle muljet, et saarel olevad Jehoova tunnistajad tuginesid kõigis oma õpetustes pühakirjale, nagu olid teinud ka Jehoova tunnistajad Ühendriikides.

 Mu isa oli kogukonnas tuntud mees, sest tal oli kirikus tähtis amet. Seega oli mu pere alguses üsna hämmeldunud ja pahane, et ma käin läbi Jehoova tunnistajatega. Hiljem aga olid mu vanemad rõõmsad, kui nägid, et Piibli põhimõtted aitasid mul elu korda seada.

 Üks raskemaid muudatusi minu jaoks oli seotud ühe joogiga, mida minu kultuuris ohtralt tarbitakse. Paljud tonga mehed joovad iga nädal tundide viisi kavat, joovastavat jooki, mida pruulitakse kavapipra juurest. Nüüd tagasi kodumaal olles hakkasin samuti õhtuti kavabaaris käima, kus jõin ennast pildituks. Osa probleemist oli see, et käisin läbi sõpradega, kes ei austanud Piibli põhimõtteid. Viimaks aidati mul näha, et mu halvad harjumused solvavad Jumalat. Tegin muudatusi, et olla Jumalale meelepärane ja et ta mind õnnistaks.

 Hakkasin käima kõigil Jehoova tunnistajate koosolekutel. Suhtlemine inimestega, kes püüdsid samuti Jumalale meeldida, aitas mul kiusatustele vastu seista. Aastal 2002 mind ristiti, nii et ka minust sai Jehoova tunnistaja.

 Olen tänulik Jumala kannatlikkuse eest. Piiblis öeldakse: „Jehoova ... on teiega kannatlik, kuna ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid.” (2. Peetruse 3:9.) Jumal oleks kindlasti suutnud juba ammu teha lõpu praegusele pahelisele maailmale, kuid ta on lubanud sellel jätkuda piisavalt kaua, et sellised inimesed nagu mina võiksid temaga sõbraks saada. Mulle meeldib mõelda, et ta saab kasutada mind selleks, et aidata teistel samasuguseid muudatusi teha.

 Jehoova abiga suutsin oma allakäigu peatada. Ma ei varasta enam teistelt, et maksta surmavate sõltuvuste eest. Püüan hoopis ligimesi aidata, et neistki saaksid Jehoova sõbrad. Tänu Jehoova tunnistajatega suhtlemisele kohtasin oma armsat naist Tead. Meil on väike poeg ja meie perekond on väga õnnelik. Õpetame üheskoos teistele seda, mida Piibel räägib tuleviku kohta, et ees ootab igavene elu rahuküllases paradiisis.