Olen sündinud San Juan Chancalaitose väikelinnas Chiapase osariigis Mehhikos. Kuulume perega tšoli hõimu, mis põlvneb maajadest. Vanematel oli 12 last, mina olin neist viies. Kui olin väike, uurisin koos õdede-vendadega Jehoova tunnistajatega Piiblit. Kahjuks ei võtnud ma aga Piibli nõuandeid südamesse.

 13-aastaselt tarvitasin narkootikume ja varastasin teiste tagant. Selles vanuses lahkusin kodunt ja hakkasin ringi hulkuma. Kui sain 16, asusin tööle kanepiistandusse. Olin töötanud seal umbes aasta, kui ühel ööl vedasime paadiga suurt marihuaanalasti ja meid ründasid rivaalitseva narkokartelli hambuni relvis mehed. Kuulirahe käest pääsemiseks sukeldusin jõkke ja ujusin pikalt pärivoolu, kuni oli ohutu kaldale tulla. Seejärel põgenesin USA-sse.

 USA-s äritsesin uimastitega edasi ja sattusin suurtesse jamadesse. 19-aastaselt mind arreteeriti ning mõisteti röövi ja mõrvakatse eest vangi. Vanglas ühinesin ma ühe jõuguga ja jätkasin vägivallatsemist. Seetõttu lasid võimud mind viia üle rangete turvameetmetega Lewisburgi vanglasse Pennsylvanias.

 Lewisburgi vanglas muutus mu käitumine veel hullemaks. Kuna mul oli ühe jõugu tätoveering, võeti mind ka selles vanglas kergesti sama jõugu liikmeks. Muutusin veelgi julmemaks ja norisin igaühega tüli. Kord osalesin vanglahoovis ühes jõukudevahelises löömingus. Kaklesime raevukalt, võtsime appi ka pesapallikurikad ja kangid. Rüseluse laialiajamiseks kasutasid valvurid pisargaasi. Pärast kaklust paigutasid vanglavõimud mu ohtlikele vangidele mõeldud spetsiaalsesse üksusesse. Olin ägeda loomuga ja riivatu suuvärgiga. Mul polnud mingi probleem keegi läbi peksta. Õigupoolest mulle isegi meeldis see. Ma ei kahetsenud oma käitumist karvavõrdki.

 Ohtlike vangide üksuses olin suurema osa päevast oma kongi suletud, niisiis asusin ajaviiteks Piiblit lugema. Hiljem andis üks valvur mulle raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” a. Kui ma seda Piiblit selgitavat raamatut lugesin, meenusid mulle paljud asjad, mida olin lapsena Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides õppinud. Hakkasin mõtlema sellele, kui madalale olin oma vägivaldse loomu tõttu langenud. Mõtlesin ka oma pere peale. Kuna minu kahest õest olid saanud Jehoova tunnistajad, turgatas mulle pähe mõte „Nemad elavad igavesti. Miks mina ei võiks igavesti elada?”. Selsamal hetkel otsustasin oma elus kannapöörde teha.

 Mõistsin, et vajan muudatuste tegemiseks abi. Kõigepealt palvetasin Jumal Jehoova poole ja anusin, et ta aitaks mind. Seejärel kirjutasin Jehoova tunnistajate USA harubüroole ja palusin piiblikursust. Harubüroo andis mu soovist teada ühele minu lähistel olevale kogudusele. Tollal oli vaid mu pereliikmetel lubatud mind külastada, mistõttu hakkas üks selle koguduse Jehoova tunnistaja mulle julgustavaid kirju ja piiblikirjandust saatma. See tugevdas mu soovi end muuta.

 Astusin suure sammu edasi, kui otsustasin lahkuda jõugust, kuhu olin kuulunud palju aastaid. Jõugujuht viibis samuti ohtlike vangide üksuses, niisiis läksin ühel puhkepausil tema juurde ning ütlesin, et tahan saada Jehoova tunnistajaks. Minu üllatuseks vastas ta: „Kui sul on tõsi taga, siis lase käia. Ma ei saa tulla sinu ja Jumala vahele. Kui sa aga tahad lihtsalt jõugust välja astuda, siis tead hästi, mis sind ees ootab.”

 Järgmise kahe aasta jooksul märkas vanglapersonal muutusi minu isiksuses. Seetõttu olid nad minuga arvestavamad. Näiteks ei pandud mind enam käeraudadesse, kui mind kongist pesemisruumi viidi. Üks valvur isegi tuli minu juurde ja innustas mind jätkama enda muutmist. Lõpuks otsustasid vanglavõimud mind üle viia kergema režiimiga laagrisse, mis asus peavangla kõrval. Seal veetsin oma viimase vangla-aasta. 2004. aastal, kui olin kinni istunud kümme aastat, mind vabastati ning toimetati vanglabussiga tagasi Mehhikosse.

 Varsti pärast Mehhikosse jõudmist otsisin üles Jehoova tunnistajate kuningriigisaali. Esimest korda käisin koosolekul vangirüüs, sest see oli mu ainuke korralik riideese. Jehoova tunnistajad ei teinud minu välimusest välja ning võtsid mu soojalt vastu. Nende lahkust kogedes tundsin, et olen tõeliste kristlaste seas. (Johannese 13:35.) Sellel koosolekul organiseerisid kogudusevanemad mulle lõpuks piibliuurimise. Aasta hiljem, 3. septembril 2005 sai minust ristitud Jehoova tunnistaja.

 2007. aasta jaanuaris alustasin täisajalist teenistust, pühendades iga kuu 70 tundi sellele, et rääkida teistele Piiblist. 2011. aastal lõpetasin vallaliste vendade piiblikooli (praegu kuningriigi kuulutajate kool). See kool valmistas mind ette täitma ülesandeid koguduses.

 2013. aastal abiellusin oma kalli kaasa Pilariga. Ta ütleb naljatades, et tal on raske uskuda lugusid minu minevikust. Ma pole kordagi libastunud ega uuesti eksiteele sattunud. Oleme naisega veendunud, et minu praegune isiksus annab tunnistust sellest, kui võimsalt võib Piibel inimest muuta. (Roomlastele 12:2.)

 Ma leian, et minu kohta käivad Jeesuse sõnad tekstis Luuka 19:10, kus ta ütles: „[Ma olen] tulnud otsima ja päästma kadunuid.” Tunnen, et ma pole enam kadunud hing, kes eksleb sihitult mööda eluteed. Samuti ei tee ma enam kellelegi liiga. Tänu Piiblile on mu elul üllas eesmärk, saan teistega kenasti läbi, ja mis kõige tähtsam, mul on lähedased suhted oma looja Jehoovaga.