Kord oli Jehoova tunnistaja Eliso ühe naise juures Piiblit uurimas, kui ootamatult saabus sinna kaks külalist – kiriku vaimulik ja tema naine. Eliso sai teada, et hiljuti olid nad kaotanud surma läbi oma ainsa poja.

 Eliso avaldas neile poja surma pärast kaastunnet, mille peale puhkesid nad kibedalt nutma. Vaimulik sõnas vihasel toonil: „Ma ei saa aru, miks Jumal lasi sel juhtuda! Kuidas ta küll sai mu ainsa poja ära võtta? Ma olen teeninud Jumalat 28 aastat ja teinud palju head, ning see siis ongi mu tasu? Miks Jumal mu poja tappis?”

 Eliso selgitas, et Jumal ei võtnud nende poega ära. Nad rääkisid lunastusest, ülestõusmisest ja põhjustest, miks Jumal laseb halbadel asjadel juhtuda. Nii vaimulik kui ka ta naine ütlesid Elisole, et tänu temale said nad vastused küsimustele, mille pärast nad olid palju palvetanud.

 Järgmisel nädalal olid nad uuesti kohal ja seekord võtsid nad piibliuurimisest osa. Nad uurisid koos peatükki „Meie kallitel kadunutel on tulevikulootus” raamatust „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Vaimulik ja ta naine lõid arutelus aktiivselt kaasa.

 Hiljem käisid mõlemad Jehoova tunnistajate erikokkutulekul Gruusias Thbilisis ning neid liigutas väga kokkutulekul kogetud armastus ja ühtsus. Selliseid omadusi olid nad juba ammu üritanud juurutada ka oma kirikuliikmetesse, kuid ilma eriliste tulemusteta.