Virginial, kes on Jehoova tunnistaja, on locked-in ehk sisselukustussündroom. Ta on halvatud. Ta küll näeb ja kuuleb, saab avada ja sulgeda silmi ja liigutada veidi oma pead, kuid ta ei saa rääkida ega süüa. Kunagi oli ta terve ja tugev. 1997. aastal, ühel hommikul, tundis ta kuklas teravat valu, mis ei läinud ära. Abikaasa viis ta haiglasse. Tol õhtul langes ta koomasse ja ärkas alles kaks nädalat hiljem intensiivravi osakonnas halvatuna, olles ühendatud hingamisaparaadiga. Järgnevatel päevadel ei suutnud ta meenutada midagi, isegi mitte oma nime.

 Virginia selgitas: „Ajapikku minu mälu taastus. Palvetasin lakkamata. Ma ei tahtnud, et mu väike poeg jääks ilma emata. Selleks et jõudu saada, püüdsin meenutada võimalikult palju piiblitekste.

 Sain lõpuks intensiivravi palatist välja. Pärast kuut kuud haigla- ja taastusravi sain koju. Olin ikkagi täielikult halvatud ja vajasin abi kõiges. Mind valdas masendus. Tundsin, et mind ei ole vaja enam kellelegi, isegi Jehoovale. Muretsesin sellepärast, et ma ei saa enam hoolitseda oma poja eest.

 Hakkasin lugema lugusid teistest Jehoova tunnistajatest, kes olid sarnases olukorras nagu mina. Olin hämmastunud, kuidas nemad suutsid hoolimata kõigest anda nii palju Jehoovale. Tänu nende eeskujule püüdsin olla positiivne ja keskenduda sellele, mida ma saan teha. Siis, kui olin terve, ei jäänud mul eriti palju aega vaimseteks tegevusteks, nüüd mul oli aega maa ja ilm. Selle asemel, et meelt heita, keskendusin Jehoova teenimisele.

 Õppisin kasutama arvutit. Trükin tarkvara abil, mis jälgib pea liigutusi. See on väsitav, aga tänu sellele saan uurida piiblit ja jagada head sõnumit kirja ja e-maili teel. Saan suhelda oma pereliikmete ja sõpradega tähestiku abil. Kaaslane näitab tähestikul tähti. Kui ta osutab õigele tähele, pilgutan silmi. Nii saame kokku sõnad ja laused. Õed, kes on tihti minu juures, on juba eksperdid ja aimavad ise, millist sõna ma tahan öelda. Mõnikord läheb neil aga valesti ja siis saab nalja.

 Olen rõõmus, et saan kaasa lüüa koguduse tegevustes. Osalen kõikidel koosolekutel, praegu videokonverentsi teel. Kirjutan vastused üles ja keegi loeb need koosolekul ette. Vaatame alati koos kuulutustöögrupiga JW Broadcastingu kuusaateid. a

 Olen elanud sisselukustussündroomiga juba 23 aastat. Muidugi olen ma mõnikord kurb, aga saan sellest üle, kui palvetan, olen koos õdede-vendadega ja tegus Jehoova teenistuses. Tänu koguduse toele olen saanud teenida abipioneerina juba kuus aastat. Olen püüdnud olla hea eeskuju oma pojale Alessandrole. Ta on nüüd abielus, teenib kogudusevanemana ja on koos naisega üldpioneer.

 Mõtlen tihti tulevase paradiisi peale. Esimene asi, mida paradiisis tahan teha, on rääkida Jehoovast omaenda häälega. Veel kujutan ette, kuidas jalutan jõe ääres ja ümberringi on ilus loodus. Juba üle kahekümne aasta olen saanud süüa ainult vedelat toitu vooliku kaudu. Seega ootan juba väga aega, kui saan võtta puu otsast õuna ja seda hammustada. Itaallasena igatsen valmistada ja süüa oma lemmikuid itaalia toite, sealhulgas pitsat.

 Päästelootus on aidanud mul kaitsta oma mõtteid. (1. Tessalooniklastele 5:8.) Kui näen end uues maailmas, täitub mu süda rõõmuga ja unustan enda füüsilised piirangud, mis kaovad varsti nagunii minevikku. Ma ei jõua ära oodata tõelist elu, mida Jehoova on meile lubanud.” (1. Timoteosele 6:19; Matteuse 6:9, 10.)