Andestamatu patuga on tegemist siis, kui väära teoga kaasneb suhtumine, mis ei võimalda patustanul Jumalalt andeks saada. Kuidas võib selline suhtumine tekkida?

 Jumal andestab, kui patustanu kahetseb tehtut, järgib oma elus tema põhimõtteid ning usub Jeesus Kristusesse. (Apostlite teod 3:19, 20.) Mõnikord aga võib patustamine inimesele nii omaseks saada, et ta ei muuda eales oma suhtumist ega käitumist. Piiblis öeldakse sellise inimese kohta, et ta on südamelt kuri ning et tema süda on patu petliku veetluse tõttu kalgistunud. (Heebrealastele 3:12, 13.) See on nagu põletusahjust läbi käinud savi, mida ei saa enam vormida. Niisugune inimene on võtnud muutumatu seisukoha Jumala vastu. (Jesaja 45:9.) Talle andestamiseks pole mingit alust ei nüüd ega tulevikus. Ta on teinud andestamatut pattu. (Heebrealastele 10:26, 27.)

 Mõned juudi usujuhid Jeesuse päevil tegid andestamatut pattu. Kuigi nad teadsid, et Jeesuse imede taga on Jumala püha vaim, väitsid nad pahatahtlikult, et tema vägi lähtub Saatanalt. (Markuse 3:22, 28–30.)

Näited pattudest, mida on võimalik andeks saada

•  Jumala teotamine teadmatusest. Apostel Paulus oli kunagi olnud jumalateotaja. Hiljem ta ütles: „Minu peale on halastatud, sest ma tegutsesin tollal teadmatuses ja mul puudus usk.” (1. Timoteosele 1:13.)

•  Abielurikkumine. Piiblist nähtub, et Jumal andestas abielurikkujatele, kes end muutsid. (1. Korintlastele 6:9–11.)

„Kas ma olen teinud andestamatut pattu?”

 Kui sa tunned tülgastust oma patuse eluviisi vastu ja soovid end muuta, siis pole sa teinud andestamatut pattu. Jumal on valmis andestama isegi korduvad tagasilangused, niikaua kui su süda pole tema suhtes kalgistunud. (Jesaja 1:18.)

 Mõni võib tunda, et ta on teinud andestamatut pattu, kuna pidevalt näriv süütunne ei anna talle asu. Piibel aga näitab, et me ei saa alati oma tundeid usaldada. (Jeremija 17:9.) Jumal ei ole andnud meile voli kellegi üle kohut mõista, ka mitte iseenda üle. (Roomlastele 14:4, 12.) Ta võib meile andestada isegi siis, kui meie oma süda meid hukka mõistab. (1. Johannese 3:19, 20.)

Kas Juudas Iskariot tegi andestamatu patu?

 Jah. Ahnuse ajel varastas ta pühaks otstarbeks annetatud raha. Ta läks isegi nii kaugele, et teeskles, nagu ta hooliks vaestest, saamaks rohkem raha, mida varastada. (Johannese 12:4–8.) Kui Juuda süda oli lõplikult kalgistunud, reetis ta Jeesuse 30 hõbetüki eest. Jeesus teadis, et Juudas ei suuda tehtut eales tõeliselt kahetseda, ning nimetas teda hävingupojaks. (Johannese 17:12.) See tähendab, et Juudast ootas igavene häving; ta suri ilma ülestõusmislootuseta. (Markuse 14:21.)

 Juudas ei tundnud tehtu pärast tõelist kahetsust. Ta ei tunnistanud oma pattu üles mitte Jumalale, vaid usujuhtidele, kellega koos ta oli Jeesuse vastu salanõu pidanud. (Matteuse 27:3–5; 2. Korintlastele 7:10.)