Piibel esitab veenvaid tõendeid selle kohta, et Jumal on tõesti olemas. See raamat ei käsi meil usulisi väiteid pimesi uskuda, vaid kutsub üles kasutama oma mõtlemisvõimet (Roomlastele 12:1; 1. Johannese 5:20). Mõtle järgmistele Piiblil põhinevatele argumentidele.

•   Fakt, et on olemas ülimalt korrastatud universum, kus eksisteerib elu, osutab sellele, et sel kõigel peab olema looja. Piibel ütleb: „Muidugi on iga maja kellegi ehitatud, aga Jumal on see, kes on ehitanud kõik” (Heebrealastele 3:4). Paljude haritud inimeste meelest on see lihtne loogika vastupandamatult võimas. a

•   Meil inimestel on kaasasündinud soov mõista elu mõtet, teatavat tüüpi nälg, mis püsib ka pärast seda, kui meie kehalised vajadused on rahuldatud. See soov on osa meie „vaimsetest vajadustest”, nagu Piibel neid nimetab. Nende vajaduste hulka kuulub ka soov tunda ja teenida Jumalat (Matteuse 5:3; Ilmutus 4:11). Inimeste vaimsed vajadused ei anna tunnistust mitte üksnes sellest, et Jumal on olemas, vaid ka sellest, et meie looja armastab meid ja tahab, et need vajadused saaksid rahuldatud (Matteuse 4:4).

•   Piiblis on detailseid prohvetiennustusi, mis pandi kirja kaua enne seda, kui need kõigis üksikasjades täitusid. Nende detailirohkete ennustuste täpne täitumine sunnib järeldama, et need on pärit üleinimlikust allikast (2. Peetruse 1:21).

•   Piiblikirjutajatel oli teaduse vallas teadmisi, mis ületasid kaugelt nende kaasaegsete arusaamise asjadest. Näiteks uskusid paljud rahvad muistsel ajal, et maa toetub mingile loomale, nagu näiteks elevandile, metsseale või härjale. Seevastu Piibel ütleb, et Jumal „riputab maa eimillegi kohale” (Iiob 26:7). Samuti räägib Piibel „maasõõrist”, viidates sellele, et maa on kerakujuline (Jesaja 40:22). Paljude arvates on piiblikirjutajate niisuguste teadmiste olemasolu kõige mõistlikum selgitada sellega, et nad said oma info Jumalalt.

•   Piibel vastab paljudele keerulistele küsimustele, mis ammendava vastuseta jäädes võivad teha inimesest ateisti. Sellised küsimused on näiteks „Kui Jumal on armastav ja kõikvõimas, miks on siis maailmas nii palju kurjust ja kannatusi?” ning „Miks paneb usk inimesi nii sageli tegema hoopis halba, mitte head?” (Tiitusele 1:16).