Piibel õpetab, et kõikidest elusolenditest maa peal läheb taevasse vaid piiratud hulk inimesi. (Ilmutus 14:1, 3.) Nad hakkavad seal koos Jeesusega kuningate ja preestritena valitsema. (Luuka 22:28–30; Ilmutus 5:9, 10.) Suurem osa inimestest äratatakse üles elama paradiisis maa peal. (Laul 37:11, 29.)

 Piiblis ei räägita, et loomad läheksid taevasse, ja selleks on kindel põhjus. Nimelt pole loomadel võimalik astuda vajalikke samme, et saada taevane kutse. (Heebrealastele 3:1.) Nende sammude hulka kuulub teadmiste omandamine, usu ilmutamine ja Jumala käskudele kuuletumine. (Matteuse 19:17; Johannese 3:16; 17:3.) Üksnes inimesed loodi väljavaatega elada igavesti. (1. Moosese 2:16, 17; 3:22, 23.)

 Selleks, et maised loodud saaksid taevasse minna, tuleb nad kõigepealt surmast üles äratada. (1. Korintlastele 15:42.) Piibel mainib mitut ülesäratamisjuhtu. (1. Kuningate 17:17–24; 2. Kuningate 4:32–37; 13:20, 21; Luuka 7:11–15; 8:41, 42, 49–56; Johannese 11:38–44; Apostlite teod 9:36–42; 20:7–12.) Kõigi nende puhul oli tegu aga inimeste, mitte loomadega.

•  Kas loomadel on hing?

•  Kas hinged surevad?

•  Kas loomad patustavad?

•  Kas on ükskõik, kuidas loomi kohelda?

 Ei ole. Nii inimesed kui ka loomad ise on Piibli sõnul hinged. Kui loodi esimene inimene Aadam, siis talle mitte ei antud hinge, vaid ta ise „sai elavaks hingeks”. Hing koosneb kahest komponendist: mullast ja eluõhust. (1. Moosese 1:20, allmärkus; 1. Moosese 2:7, allmärkus.)

 Jah, Piibel õpetab, et hing on surelik. (Hesekiel 18:20.) Surres lähevad inimesed ja loomad tagasi põrmu. (Koguja 3:19, 20.) Teiste sõnadega, nad lakkavad olemast. a

 Ei. Patustada tähendab mõelda, tunda või teha midagi, mis läheb Jumala põhimõtetega vastuollu. Selleks, et keegi võiks pattu teha, peab ta olema võimeline tegema moraalseid otsuseid. Loomadel seda võimet pole. Nende eluiga on piiratud ja selle jooksul käituvad nad enamasti instinktide ajel. (2. Peetruse 2:12.) Lõpuks nad surevad, olgugi et nad pole pattu teinud.

 Ei ole. Jumal andis inimestele võimu loomade üle, kuid mitte õiguse neid halvasti kohelda. (1. Moosese 1:28; Laul 8:6–8.) Jumalale läheb korda kõikide loomade heaolu. Isegi väikesed linnukesed ei jää talle märkamata. (Joona 4:11; Matteuse 10:29.) Ta andis käsu loomi hästi kohelda ka oma teenijatele. (2. Moosese 23:12; 5. Moosese 25:4; Õpetussõnad 12:10.)