Võime rääkida võõraid keeli, ilma et neid oleks pidanud enne õppima, oli imeline and, mille said mõned algkristlased. (Apostlite teod 10:46.) Rääkija oli mõistetav igaühele, kes seda keelt oskas. (Apostlite teod 2:4–8.) Võõraste keelte rääkimine oli üks püha vaimu andidest, mille Jumal andis mõnele esimese sajandi kristlasele. (Heebrealastele 2:4; 1. Korintlastele 12:4, 30.)

•  Kus ja millal saadi võõraste keelte rääkimise võime?

•  Mis oli võõraste keelte rääkimise eesmärk?

•  Kas kristlastele pidi püsivalt jääma võime võõraid keeli rääkida?

•  Millal võõrastes keeltes rääkimine lõppes?

•  Kas Jumal annab ka tänapäeval võime võõraid keeli rääkida?

•  Mille järgi õigeid kristlasi ära tunda?

 See ime sündis esimest korda Jeruusalemmas 33. aastal juudi nädalatepüha hommikul. Umbes 120 Jeesuse järelkäijat olid ühes paigas koos, kui nad „kõik said täis püha vaimu ja hakkasid rääkima eri keeltes”. (Apostlite teod 1:15; 2:1–4.) Kokku tuli suur hulk inimesi „kõigi rahvaste hulgast taeva all” ja „igaüks kuulis jüngreid rääkimas omaenda keeles”. (Apostlite teod 2:5, 6.)

1.   Võõraste keelte rääkimine tõendas, et kristlastel on Jumala toetus. Ka varasematel aegadel oli Jumal mõnele oma teenijale imelisi võimeid andnud. Üheks selliseks oli näiteks Mooses. Need imelised võimed pidid tõendama, et Jumal toetab oma teenijat. (2. Moosese 4:1–9, 29–31; 4. Moosese 17:10.) Eri keelte rääkimise annil oli samasugune eesmärk: tõendada, et Jumal toetab vastloodud kristlikku kogudust. Apostel Paulus kirjutas: „Võõraste keelte rääkimine [pole] tunnustäheks usklikele, vaid uskmatutele.” (1. Korintlastele 14:22.)

2.   Võõraste keelte rääkimine võimaldas kristlastel laialdaselt kuulutustööd teha. Need, kes nädalatepühal Jeesuse järelkäijaid rääkimas kuulsid, ütlesid: „Me kõik kuuleme neid rääkimas meie igaühe emakeeles Jumala vägevatest tegudest.” (Apostlite teod 2:11.) Niisiis oli selle ime teine eesmärk võimaldada kristlastel põhjalikult tunnistust anda ja õpetada inimesi kõigi rahvaste hulgast, et neist saaksid Kristuse jüngrid, nagu ta oli neid käskinud. (Apostlite teod 10:42; Matteuse 28:19.) Umbes 3000 neist, kes nädalatepühal seda imet nägid ja Jumalast kuulsid, said selsamal päeval Jeesuse jüngriks. (Apostlite teod 2:41.)

 Ei. Püha vaimu annid, sealhulgas võõraste keelte rääkimise võime, pidid kristlastel olema vaid ajutiselt. Piiblis ennustati: „Prohvetlikult rääkimise and kaob ja võõraste keelte rääkimise and lakkab olemast.” (1. Korintlastele 13:8.)

 Kristlased said püha vaimu ande üldiselt siis, kui kohal olid apostlid, ja tavaliselt nõnda, et apostlid panid oma käed nende peale. (Apostlite teod 8:18; 10:44–46.) Paistab, et neil, kes olid apostlitelt püha vaimu ande saanud, polnud võimalik neid teistele edasi anda. (Apostlite teod 8:5–7, 14–17.) Toome selle kohta näite. Valitsusametnik võib väljastada isikule autojuhiloa. Kuid sellega ei anta isikule veel õigust ise juhilube väljastada. Ilmselt lõppes võõrastes keeltes rääkimine siis, kui surid apostlid ja need, kes olid apostlite käest selle anni saanud.

 Võõraste keelte rääkimise and lakkas olemast ilmselt esimese sajandi lõpus. Tänapäeval ei saa keegi õigusega väita, et on saanud Jumalalt võime rääkida võõraid keeli. a

 Jeesus ütles, et tema jüngrid tuntakse ära ennastohverdava armastuse järgi. (Johannese 13:34, 35.) Ka apostel Paulus ütles, et õigete kristlaste jääv tundemärk on armastus. (1. Korintlastele 13:1, 8.) Ta märkis, et Jumala püha vaimu mõjul arenevad kristlastes omadused, mis moodustavad üheskoos vaimu vilja, mille esimene omadus on armastus. (Galaatlastele 5:22, 23.)