Kes on Jehoova?
Piibli vastus
Jehoova on Piibli järgi tõeline Jumal ja kõige looja. (Ilmutus 4:11.) Teda kummardasid prohvetid Aabraham ja Mooses, samuti Jeesus. (1. Moosese 24:27; 2. Moosese 15:1, 2; Johannese 20:17.) Ta pole mitte ainult ühe rahva Jumal, vaid „kogu maa” Jumal. (Laul 47:2.)
Piibel näitab, et Jehoova on Jumala nimi. (2. Moosese 3:15; Laul 83:18.) See ainulaadne nimi tuleneb heebrea verbist, mis tähendab „olema” või „saama”. Paljud õpetlased on arvamusel, et nimi Jehoova tähendab „tema põhjustab [kellegi, millegi] saamise [kellekski, millekski]”. See tähendus sobib hästi kokku sellega, kes Jehoova on: ta on looja, kelle eesmärgid kunagi ei nurju. (Jesaja 55:10, 11.) Lisaks aitab Piibel meil Jehoovat kui isikut tundma õppida, näiteks tõstab see esile tema peamist omadust armastust. (2. Moosese 34:5–7; Luuka 6:35; 1. Johannese 4:8.)
Nimi Jehoova on eestikeelne vaste Jumala heebreakeelsele nimele, mida tähistatakse nelja tähega יהוה (JHVH) ja mida tuntakse tetragrammina. Ehkki pole teada, kuidas Jumala nime vanaheebrea keeles täpselt hääldati, on nimel Jehoova eesti keeles pikk ajalugu. Näiteks esines see tuhandeid kordi esimeses eestikeelses täispiiblis. a
Miks ei teata Jumala nime vanaheebreakeelset hääldust?
Vanaheebrea keeles vokaale kirja ei pandud, kasutati vaid konsonante. Seda keelt valdaval lugejal oli kerge lisada sõnadesse õiged täishäälikud. Ent pärast Piibli heebreakeelse osa (vana testamendi) valmimist oli paljusid juute haaranud ebausk, et on vale Jumala nime välja öelda. Kui nad lugesid ette kirjakohti, milles oli Jumala nimi, asendasid nad selle niisuguste väljenditega nagu „Isand” või „Jumal”. Sajandite möödudes kinnitas see ebausukomme kanda ja lõpuks vajus Jumala nime muistne hääldus unustuse hõlma. b
Mõned arvavad, et Jumala nime hääldati jahve, kuid on ka teisi arvamusi. Ühes Surnumere kirjarullis, milles on katkend 3. Moosese raamatust kreeka keeles, on Jumala nime translitereeringuks Iao. Vana aja kreeka kirjameeste tekstidele tuginedes on pakutud välja ka hääldusvorme iae, iabe ja iaue. Siiski ei saa mitte ühegi vormi puhul kindlalt väita, et just seda kasutati vanaheebrea keeles. c
Väärarusaamad Jumala nime kohta
Väärarusaam. Piiblitõlked, mis kasutavad nime Jehoova, on selle omavoliliselt sinna lisanud.
Tõde. Jumala nime heebreakeelne vorm ehk tetragramm esineb Piiblis umbes 7000 korda. d Enamik tõlkijaid kõrvaldab meelevaldselt Piiblist Jumala nime ja asendab selle mõne tiitliga, nagu näiteks „Issand”.
Väärarusaam. Kõikvõimas Jumal ei vaja nime.
Tõde. Jumala nimi on tema juhtimisel Piiblisse kirja pandud tuhandeid kordi ja ta ootab, et tema teenijad kasutaksid ta nime. (Jesaja 42:8; Joel 2:32; Malaki 3:16; Roomlastele 10:13.) Jumal mõistis hukka valeprohvetid, kes püüdsid panna inimesi tema nime unustama. (Jeremija 23:27.)
Väärarusaam. Juudi traditsiooni järgi peaks Jumala nime Piiblist kõrvaldama.
Tõde. On tõsi, et mõned juudi kirjatundjad keeldusid Jumala nime välja ütlemast. Nad ei kõrvaldanud seda aga Piibli käsikirjadest. Igal juhul soovib Jumal, et me ei järgiks inimeste pärimusi, mis kalduvad kõrvale Jumala käskudest. (Matteuse 15:1–3.)
Väärarusaam. Jumala nime ei peaks Piiblis kasutama, sest selle täpset heebreakeelset hääldust ei ole teada.
Tõde. Selle arusaama järgi ootab Jumal, et eri keeli kõnelevad inimesed hääldaksid kõik tema nime samamoodi. Ent Piibel näitab, et minevikus hääldasid jumalateenijad isikunimesid eri keeltes erinevalt.
Mõtle näiteks Iisraeli kohtumõistja Joosua nimele. Esimese sajandi kristlased, kes rääkisid heebrea keelt, hääldanuks seda nime Jehoošua, samal ajal kui need, kes rääkisid kreeka keelt, öelnuks Iesus. Piiblis on kirjas Joosua heebreakeelse nime kreekakeelne tõlge, mis näitab, et kristlased olid mõistlikud ja kasutasid isikunimesid, mis olid nende keeles tavalised. (Apostlite teod 7:45; Heebrealastele 4:8.)
Sama põhimõtet võib rakendada ka Jumala nime puhul. Õige häälduse valimisest palju olulisem on see, et Jumala nimi oleks Piiblis oma õigel kohal.
a Eesti keel on läbi aegade muutunud ning seetõttu on muutunud ka Jumala nime kirjutusviis. Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Georg Mülleri eestikeelsete jutluste käsikirjades, mis pärinevad aastatest 1600–1606, esineb Jumala nimi kujul Iehoua. 1739. aastal ilmunud esimeses eestikeelses täispiiblis (peatoimetaja Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Helle) esines tuhandeid kordi nimi Jehowa. Aastatel 1938–1940 ilmus selle parandatud kordustrükk (tõlkis ja toimetas Uku Masing), kus esines nimekuju Jehoowa. 1938. aasta väljaandes „Uus Testament ja Psalmid” (revideerija Harald Põld) on aga kasutusel tänapäevane nimekuju Jehoova.
b Ühes teatmeteoses öeldakse: „Mõni aeg pärast Babüloni vangipõlve lõppu hakati nimesse Jahve suhtuma erilise aukartusega ning levis komme asendada see sõnadega ADONAI või ELOHIM.” („New Catholic Encyclopedia”, 2. trükk, 14. köide, lk 883–884.)
c Kui soovid lisainfot, vaata piiblitõlke „Uue maailma tõlge” lisa A4 „Jumala nimi Piibli heebreakeelses osas”.
d Vaata „Theological Lexicon of the Old Testament”, 2. köide, lk 523–524.