Kas Piibel õpetab, et kui keegi on päästetud, on ta igaveseks päästetud?
Piibli vastus
Ei, Piiblis ei ole sellist õpetust. Inimene, kes on päästetud tänu oma usule Jeesus Kristusesse, võib usu kaotada ja päästest ilma jääda. Piibel ütleb, et usu eest peab võitlema, selle hoidmise nimel pingutama. (Juuda 3, 5.) Algkristlastele, kes juba uskusid Kristusesse, öeldi: „[Töötage] oma pääste nimel aukartuse ja värinaga.” (Filiplastele 2:12.)
Piiblisalmid, mis kummutavad õpetuse „kord päästetud – igaveseks päästetud”
Piibel hoiatab tõsiste pattude eest, mis takistavad saamast Jumala kuningriiki. (1. Korintlastele 6:9–11; Galaatlastele 5:19–21.) Kui inimene, kes on päästetud, oleks igaveseks päästetud, oleksid sellised hoiatused mõttetud. Piibel aga näitab, et kui selline inimene tagasi pattu langeb, võib ta päästest ilma jääda. Näiteks ütleb Heebrealastele 10:26: „Kui me tahtlikult pattu teeksime, pärast seda kui oleme tõde tundma õppinud, siis ei jääks pattude lepitamiseks enam ühtki ohvrit.” (Heebrealastele 6:4–6; 2. Peetruse 2:20–22.)
Jeesus rõhutas usu säilitamise tähtsust näite varal, milles ta võrdles ennast viinapuuga ja oma jüngreid selle okstega. Mõned jüngrid olid sellised, kellel alguses oli Jeesusesse usku, mida näitasid ka nende teod ehk viljad, kuid hiljem nad ei teinud enam usutegusid ning visati minema nagu viljatud oksad. Nõnda jäid nad päästest ilma. (Johannese 15:1–6.) Apostel Paulus kasutas samalaadset näidet, võrreldes kristlasi, kes ei säilita oma usku, okstega, mis raiutakse maha. (Roomlastele 11:17–22.)
Piiblis kästakse kristlastel valvel püsida. (Matteuse 24:42; 25:13.) Need, kes suiguvad vaimsesse unne, kas siis hakates tegema „pimeduse tegusid” või jättes unarusse Jeesuse antud töö, kaotavad võimaluse pääseda. (Roomlastele 13:11–13; Ilmutus 3:1–3.)
Paljud piiblitekstid näitavad, et need, kes on päästetud, peavad siiski lõpuni Jumalale ustavaks jääma. (Matteuse 24:13; Heebrealastele 10:36; 12:2, 3; Ilmutus 2:10.) Esimese sajandi kristlased olid väga rõõmsad, kui kuulsid, et nende usukaaslased on usus püsima jäänud. (1. Tessalooniklastele 1:2, 3; 3. Johannese 3, 4.) Kas Piibel rõhutaks usus püsima jäämise tähtsust, kui pääste oleks garanteeritud ka neile, kes ei jää ustavaks?
Alles vahetult enne oma surma tundis apostel Paulus, et ta pääste on kindel. (2. Timoteosele 4:6–8.) Varem oli ta tunnistanud, et võib päästest ilma jääda, kui patustele ihadele järele annab. Ta kirjutas: „Ma löön oma keha ja teen selle enda orjaks, et ma, olles teistele kuulutanud, ise Jumala soosingust ilma ei jääks.” (1. Korintlastele 9:27; Filiplastele 3:12–14.)