Mida räägib Piibel surnute tuhastamisest?

ESITA

Piibli vastus

Piibel ei anna tuhastamiskombe kohta mingit otsest nõu. Seal pole ühtki sellist seadust, mis sätestaks, kas surnukeha tuleks matta või põletada.

Piiblist leiame ülestähendusi sellest, et ustavad jumalateenijad matsid oma surnud lähedasi. Näiteks Aabraham tegi kõik endast oleneva, et tal oleks oma naise Saara jaoks kindel matmispaik. (1. Moosese 23:2–20; 49:29–32.)

Samuti räägib Piibel juhtumitest, kus ustavad jumalateenijad surnukeha põletasid. Näiteks kui Iisraeli kuningas Saul ja kolm tema poega lahingus tapeti, jäid nende kehad alguses vaenlase territooriumile ning neid koheldi teotavalt. Kui Iisraeli sõjamehed olukorrast kuulsid, tõid nad Sauli ja tema poegade surnukehad ära, põletasid need ning matsid luud maha. (1. Saamueli 31:8–13.) Piiblist tuleb välja, et see oli igati õige viis nende meeste surnukehadega toimida. (2. Saamueli 2:4–6.)

Levinud väärarvamused tuhastamise kohta

Väärarvamus. Tuhastamine teotab surnut.

Tõde. Piibel ütleb, et need, kes surevad, saavad mullaks, ja just nii juhtub surnukehaga, kui see kõduneb. (1. Moosese 3:19.) Tuhastamine lihtsalt kiirendab põrmustumise protsessi.

Väärarvamus. Piibliaegadel põletati pärast surma vaid need inimesed, kes olid olnud Jumala ebasoosingus.

Tõde. Mõnede Jumalale truudust murdnud inimeste, nagu näiteks Aakani ja tema pereliikmete surnukehad tõesti põletati. (Joosua 7:25.) Siiski oli see pigem erand kui reegel. (5. Moosese 21:22, 23.) Nagu varem märgitud, põletati ka mõne Jumalale ustava mehe, näiteks Joonatani surnukeha.

Väärarvamus. Tuhastamine takistab Jumalal seda inimest surnuist üles äratada.

Tõde. Mis puutub ülesäratamisse, siis Jumalal pole vahet, kas inimene on maha maetud, tuhastatud, uppunud või kiskjate ära söödud. (Ilmutus 20:13.) Kõikvõimas Jumal suudab talle vabalt uue keha luua. (1. Korintlastele 15:35, 38.)

Kas tuhastada või matta? Mis aitab otsustada?

Matmise või tuhastamisega seotud küsimuste korral võiks kaaluda järgnevat.

Mis oli kadunu soov. Piibel räägib juhtumitest, kus pereliikmed arvestasid kadunud omakse juhtnööre selle kohta, kuidas tema surnukehaga tuleks talitada. (1. Moosese 50:4, 5; 2. Moosese 13:19.)
Millised on kohalikud tavad. Üldjuhul määravad kohalikud matusekombed selle, kuidas surnuga toimitakse. (Johannese 19:40.) Näiteks piibliaegadel surnukehad tavaliselt maeti. (1. Moosese 49:31; 1. Saamueli 28:3.) Ka tänapäeval võib järgida kohalikke matusekombeid, kui need ei lähe Piibliga vastuollu.
Kas seadus teeb mingeid ettekirjutusi. Piiblis on kirjas, et meil tuleks alluda ilmalikele võimudele. (Roomlastele 13:1.) Mõnes paigas on võimud kehtestanud seadusi selle kohta, kuidas surnukehaga toimida. Näiteks mis puutub tuhastamisse, siis mõnikord on seatud piiranguid sellele, kuhu tuhka võib heita.
Kuidas teised suhtuvad. Piibel ergutab meid teiste tundeid arvesse võtma. (Filiplastele 2:4.) Kui meil tuleb langetada otsus seoses oma surnud lähedasega, oleks hea arvestada seda, mida tunnevad teised pereliikmed selles suhtes, kas nende sugulane maetakse või tuhastatakse, ja kuidas suhtuvad kumbagi tavasse kohalikud inimesed.