Pühadus tähendab eraldatust kõigest, mis on rüve. Heebrea sõna, mille vasteks on sageli „püha”, tuleneb sõnast, mis tähendab „eraldama”. Seega on püha keegi või miski, mis on eraldatud tavakasutusest või kellelegi-millelegi pühendatud, eriti just seetõttu, et ta on puhas ja rikkumatu.

 Kõige püham on oma olemuselt Jumal. Piibel ütleb: „Pole kedagi nii püha kui Jehoova.” a (1. Saamueli 2:2.) Seega on Jumalal õigus otsustada, mida pühadus hõlmab.

 Sõna „püha” võib käia kõige kohta, mis on seotud otseselt Jumalaga. Eriti nende asjade kohta, mis on eraldatud üksnes Jumala teenimiseks. Toome mõned näited.

•   Pühad kohad. Jumal ütles Moosesele põleva põõsa juures: „Paik, kus sa seisad, on püha maa!” (2. Moosese 3:2–5.)

•   Pühad sündmused. Muistsetel iisraellastel olid Jehoova teenimiseks korrapäraselt usupühad, mil peeti „pühasid kokkutulekuid”. (3. Moosese 23:37.)

•   Pühad esemed. Esemeid, mida Jeruusalemma muistses templis jumalateenimisel kasutati, nimetati „pühadeks riistadeks”. (1. Kuningate 8:4.) Neisse pühitsetud esemetesse suhtuti väga lugupidavalt, aga neid ei kummardatud mitte kunagi. b

 Jah, saab. Jumal on andnud kristlastele käsu: „Olge pühad, sest mina olen püha.” (1. Peetruse 1:16.) Muidugi ei suuda ebatäiuslikud inimesed Jumala täiuslikule pühaduse normile kunagi täielikult vastata, aga Jumal peab neid, kes tema õiglasi seadusi järgivad, siiski „pühaks ja Jumalale meelepäraseks”. (Roomlastele 12:1.) Kui keegi tahab olla püha, on seda näha tema sõnadest ja tegudest. Näiteks järgib ta Piibli nõuannet olla püha ja hoiduda hoorusest ning olla püha kogu oma eluviisilt. (1. Tessalooniklastele 4:3; 1. Peetruse 1:15.)

 Jah, võib. Inimest, kes Jumala normide kohaselt enam ei käitu, Jumal enam pühaks ei pea. Näiteks, kuigi Piibli kiri heebrealastele on kirjutatud „pühadele vendadele”, hoiatatakse neid selles kirjas, et nad „ei muutuks südamelt kurjaks ega uskmatuks”, eemaldudes elavast Jumalast. (Heebrealastele 3:1, 12.)

 Väärarusaam. Tsölibaat muudab inimese pühamaks.

 Tõde. Kuigi mõni kristlane võib otsustada vallaliseks jääda, ei taga vallalisus iseenesest talle püha seisundit Jumala ees. On tõsi, et need, kes otsustavad mitte abielluda, saavad segamatult keskenduda Jumala teenimisele. (1. Korintlastele 7:32–34.) Piibel näitab aga, et ka abieluinimesed võivad olla pühad. Vähemalt üks Jeesuse apostlitest, nimelt Peetrus, oli samuti abielus. (Matteuse 8:14; 1. Korintlastele 9:5.)