Patt on tegu, tunne või mõte, mis on vastuolus Jumala normidega. Patt on ka Jumala seaduste rikkumine: kui inimene teeb midagi sellist, mis on Jumala silmis vale või ebaõiglane. (1. Johannese 3:4; 5:17.) Piibel ütleb, et isegi millegi tegematajätmine võib olla patt, näiteks kui jäetakse tegemata õige tegu. (Jaakobuse 4:17.)

 Piibli algkeeltes kannavad patule vastavad sõnad endas mõtet märgist möödalaskmisest. Vanaaja Iisraelis öeldi ühe rühma osavate kivilingutajate kohta, et nad „[ei] eksinud”. Seda väljendit võiks sõna-sõnalt tõlkida „ei pannud märgist mööda” või „ei patustanud”. (Kohtumõistjate 20:16.) Seega on patt see, kui inimene ei suuda täpselt kinni pidada Jumala täiuslikest nõuetest.

 Loojana on Jumalal õigus seada inimestele reegleid. (Ilmutus 4:11.) Meil tuleb talle oma tegude kohta aru anda. (Roomlastele 14:12.)

Kas on võimalik patustamist täielikult vältida?

 Ei ole võimalik. Piibel ütleb, et „kõik inimesed on pattu teinud ja keegi ei suuda peegeldada Jumala võrratuid omadusi”. (Roomlastele 3:23; 1. Kuningate 8:46; Koguja 7:20; 1. Johannese 1:8.) Miks on see nii?

 Esimesed inimesed Aadam ja Eeva olid algul patuta. Jumal oli loonud nad täiuslikuks, enda sarnaseks. (1. Moosese 1:27.) Ent Jumalale vastu hakates kaotasid nad oma täiuslikkuse. (1. Moosese 3:5, 6, 17–19.) Lapsed, kes Aadamale ja Eevale sündisid, pärisid neilt patu ja ebatäiuse. (Roomlastele 5:12.) Iisraeli kuningas Taavet ütles: „Ma olen ju patusüüga sündinud.” (Laul 51:5.)

Kas mõned patud on rängemad kui teised?

 Jah. Näiteks ütleb Piibel, et muistse Soodoma mehed olid „kurjad ja patustasid rängalt” ning et „nende patt oli ränk”. (1. Moosese 13:13; 18:20.) Vaatame nüüd kolme tegurit, mis määravad patu tõsiduse.

1.   Raskusaste. Piibel käsib meil vältida selliseid raskeid patte nagu seksuaalne ebamoraalsus, ebajumalateenistus, varastamine, purjutamine, väljapressimine, tapmine ja spiritism. (1. Korintlastele 6:9–11; Ilmutus 21:8.) Piiblis on need vastandatud mõtlematute ettekavatsemata pattudega: näiteks kui keegi oma sõnade või tegudega teisi haavab. (Õpetussõnad 12:18; Efeslastele 4:31, 32.) Siiski hoiatab Piibel, et me ei tohiks alatähtsustada ühtki pattu, kuna väike patt võib viia tõsisemateni. (Matteuse 5:27, 28.)

2.   Motiiv. Mõned patud tehakse lihtsalt teadmatusest – inimesed ei tunne Jumala norme. (Apostlite teod 17:30; 1. Timoteosele 1:13.) Piibel ei kiida selliseid patte heaks, kuid need on eristatud pattudest, mida tehakse sihilikult Jumala seadusi rikkudes. (4. Moosese 15:30, 31.) Sihilikud patud saavad alguse „kurjast südamest”. (Jeremija 16:12.)

3.   Sagedus. Piibel teeb vahet ühekordsel patul ja patusel elul, mis kestab pikema aja jooksul. (1. Johannese 3:4–8.) Neile, kes teevad pattu tahtlikult ja isegi pärast seda, kui on saanud teada, mis on õige, saab osaks Jumala karistus. (Heebrealastele 10:26, 27.)

 Inimene, kes patustab rängalt, võib olla oma suurest eksimusekoormast lausa meeleheitel. Näiteks kuningas Taavet kirjutas: „Mu eksimused on tõusnud üle mu pea, need lasuvad mul taagana, liig rasked on kanda.” (Laul 38:4.) Siiski annab Piibel lootust: „Jumalatu jätku oma tee ja nurjatu oma mõtted. Ta pöördugu tagasi Jehoova juurde, kes halastab tema peale, meie Jumala juurde, sest tema annab heldelt andeks.” (Jesaja 55:7.)