Piibel ei esita mingit kindlat komplekti „seitsmest surmapatust”. Kuid see õpetab, et tahtlik patustamine takistab inimesel päästet saada. Näiteks loetleb Piibel raskeid patte nagu hoorus, ebajumalakummardamine, spiritism, vihahood ja purjutamine ning nimetab neid „patuse loomuse tegudeks”. Seejärel ütleb see: „Need, kel on tavaks nõnda toimida, ei päri Jumala kuningriiki!” (Galaatlastele 5:19–21.) a

Kas Piibel mitte ei maini seitset asja, mis on Jehoovale jäledad?

 Mainib küll. Kirjakoht Õpetussõnad 6:16 ütleb: „Kuut asja vihkab Jehoova, need seitse on talle jäledad.” Siiski pole tekstis Õpetussõnad 6:17–19 loetletud pattude nimekiri lõplik. Pigem kirjeldavad need põhivaldkondi, mis hõlmavad igasuguseid valesid mõtteid, sõnu ja tegusid. b

Mida tähendab väljend „surmapatt”?

 Mõnedes tõlgetes esineb see väljend kirjakohas 1. Johannese 5:16. Näiteks „The New American Bible” ütleb: „On olemas surmapatte.” Väljendit „surmapatt” võib tõlkida ka vastega „patt, mis viib surma”. Mis vahe on „patul, mis viib surma” ja „patul, mis ei vii surma”? (1. Johannese 5:16.)

 Piibel näitab selgesti, et kõik patud viivad surma. Kuid me võime saada päästetud patust ja surmast Jeesus Kristuse lunastusohvri kaudu. (Roomlastele 5:12; 6:23.) Järelikult on „patt, mis viib surma” miski, mida Kristuse lunastusohver kinni ei kata. Inimene, kes on oma patusesse eluviisi kiindunud ega kavatse muuta oma hoiakut ja käitumist, teeb just sedasorti pattu. Piibel ütleb, et sellist pattu „ei anta andeks”. (Matteuse 12:31; Luuka 12:10.)