Enamik noori isegi ei mõtle, et kunagi tuleks hakata oma vanemate eest hoolitsema. Vajadus selleks võib ju tekkida alles aastate pärast, kui üldse.

 Aga mida teha, kui su isa või ema jääb raskelt haigeks siis, kui sina oled alles kasvueas? Mõtle kahele noorele, kes olid just sellises olukorras.

•  Emmaline’i lugu

•  Emily lugu

 Mu emal on Ehlersi-Danlos’ sündroom (EDS), piinarikas krooniline haigus, mis kahjustab liigeseid, nahka ja veresooni.

 Sellele haigusele pole ravi ning mu ema seisund on viimase kümne aasta jooksul aina halvemaks läinud. Mitu korda on tema verepilt näidanud eluohtlikku seisundit või on valud olnud nii suured, et ta oleks tahtnud surra.

 Kõik mu pereliikmed on Jehoova tunnistajad ja kogudus on meid väga palju aidanud. Hiljuti saatis üks minuvanune tüdruk meile kaardi, kus ta kirjutas, et armastab meid väga ja tahab meile alati toeks olla. Nii tore, et on selliseid sõpru!

 Piiblist on olnud mulle tohutult palju abi. Üks mu lemmikkirjakoht on Laul 34:18. See ütleb: „Jehoova on ligi neile, kelle süda on murtud.” Teine on Heebrealastele 13:6: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda.”

 See viimane tekst tähendab mulle iseäranis palju. Kõige enam ma kardan, et ema sureb. Ta on mulle väga kallis. Olen tänulik iga koosoldud päeva eest. See piiblisalm aitab meeles pidada, et võin kindlustundega tulevikku vaadata, ükskõik mida homne päev ka ei tooks.

 Kuid mul on veel üks hirm. Nimelt EDS on pärilik. Ema sai selle oma emalt ja mina omakorda oma emalt. Jah, ka minul on Ehlersi-Danlos’ sündroom. Kuid Heebrealastele 13:6 kinnitab mulle, et Jehoova on mu abimees ka selles asjas.

 Praegu püüan väärtustada seda, mis mu elus hästi on, mitte elada minevikus ega muretseda tuleviku pärast. Kui hakkan võrdlema, mida mu ema varem suutis ja mida ta suudab praegu, võin kergesti masenduda. Piibel ütleb, et meie katsumused on hetkelised ja kerged, võrreldes eesootava igavese eluga, mis on vaba kõigist haigustest. (2. Korintlastele 4:17; Ilmutus 21:1–4.)

 Mõtteainet. Mis aitab Emmaline’il positiivne olla? Kuidas võid sina raskustes positiivseks jääda?

 Käisin keskkoolis, kui mu isa depressiooni langes. Temast oleks nagu teine inimene saanud. Sellest ajast peale on teda vaevanud kurbus, alusetud hirmud ja paanikahood. Kõik see on kestnud juba 15 aastat. Kui raske võib olla taluda seesugust masendust, teades, et pole ühtki mõistlikku põhjust end niimoodi tunda.

 Me oleme Jehoova tunnistajad ja kogudus on meile ülisuureks toeks. Usukaaslased on väga lahked ja mõistvad ning isa pole eales tundnud, nagu oleks ta koguduses kuidagi kasutu. Nähes, kui vapralt isa oma katsumuses vastu peab, armastan ma teda üha enam.

 Tunnen puudust oma „endisest” isast – isast, keda ei painanud ärevus, kes ei pidanud kannatama, vaid oli õnnelik. Mul on kohutavalt kahju, et ta peab iga päev pidama võitlust oma meeltes pesitseva nähtamatu vaenlasega.

 Ta on aga väga tubli ja pingutab kõvasti, et olla positiivne. Kui ta hiljuti taas mustas augus oli, seadis ta endale eesmärgi lugeda iga päev Piiblit, kasvõi paar salmi. Ta sai sellest palju jõudu. Selline näiliselt lihtne rutiin osutus päästerõngaks. Ma pole kunagi oma isa üle uhkem olnud, kui sel süngel ajal.

 Mulle meeldib väga kirjakoht Nehemja 8:10, kus öeldakse: „Rõõm, mida annab Jehoova, teeb teid tugevaks.” See on nii õige. Rõõm koosolekutest ja sellest, et osalen koguduse tegevuses täiel määral, aitab leevendada tühjustunnet, mis mind aeg-ajalt valdab. See soojendab mu südant kogu ülejäänud päeva. Isa eeskuju on mulle õpetanud, et Jehoova toetab meid mistahes raskustes.

 Mõtteainet. Kuidas on Emily oma isale haiguse ajal toeks olnud? Kuidas saad sina aidata kedagi, kes põeb depressiooni?