Loe, mis juhtus Karinaga, ja kujuta ette, et see lugu juhtub sinuga. Mida sina tema olukorras teeksid?

 Karina: „Ületasin autoga kooli sõites kiirust, politseinik pidas mind kinni ja tegi trahvi. Olin täiesti endast väljas. Rääkisin juhtunust emale ja tema käskis mul sellest ka isale rääkida. Seda ma küll teha ei tahtnud.”

  Mida sina teeksid?

1.  Variant A. Teeksin näo, nagu midagi poleks juhtunud, ja loodaksin, et isa ei saa sellest kunagi teada.

2.  Variant B. Räägiksin isale kõik ausalt ära.

 Esimene variant võib tunduda ahvatlev. Ema ilmselt eeldab, et sa rääkisidki isale kogu loo ära. Kuid on siiski häid põhjuseid, miks oma viga üles tunnistada, olgu siis tegemist trahvikviitungi või millegi muuga.

1.  1. Nii on õige teha. Piibel võtab kristlaste kohta käiva põhimõtte kokku sõnadega: „Me soovime kõiges käituda ausalt” (Heebrealastele 13:18).

    „Olen püüdnud olla igati aus ja oma tegude eest vastutada ning tunnistada vigu kohe, kui neid teinud olen.” (Alexis)

2.  2. Inimesed andestavad meelsamini neile, kes oma vigu tunnistavad. Piibel ütleb: „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!” (Õpetussõnad 28:13).

    „Vea tunnistamiseks läheb vaja julgust, kuid nii võidad inimeste usalduse. Nad näevad, et sa oled aus. Viga tunnistades võid sa halva heaks pöörata.” (Richard)

3.  3. Mis kõige tähtsam, see meeldib Jumal Jehoovale. Piibel ütleb: „Jehoova jälestab salalikku, kuid õigetega seob teda lähedane sõprus” (Õpetussõnad 3:32, UM).

    „Pärast üht rasket eksimust mõistsin, et mul tuleb oma viga tunnistada. Jehoova poleks mind mingil juhul õnnistanud, kui ma poleks teinud nii, nagu tema tahab.” (Rachel)

 Mida Karina oma eksimuse suhtes ette võttis? Ta üritas trahvisaamist isa eest varjata. Kuid ta ei suutnud seda saladuses hoida igavesti. Karina selgitab: „Umbes aasta pärast nägi isa kindlustusandmetest, et minu nimel oli trahv. Sellest tõusis suur tüli ja ka ema sai pahaseks, sest ma polnud teinud seda, mida ta oli käskinud.”

 Õppetund. Karina räägib: „Vigade varjamine teeb asja üksnes hullemaks. Varem või hiljem tuleb sul neist aru anda.”

 Igaüks teeb vigu (Roomlastele 3:23; 1. Johannese 1:8). Ja nagu nägime, läheb vaja alandlikkust ja küpsust, et need üles tunnistada. Mida varem, seda parem.

 Järgmiseks sammuks on oma vigadest õppimine. Kahjuks lasevad mõned noored selle võimaluse käest. Nad võivad tunda midagi sarnast nagu Priscilla, kes ütles: „Võtsin oma eksimusi liiga südamesse. Mu enesehinnang oli madal ja mu vead tundusid ränkraske koormana, mida ma ei suutnud kanda. Tundsin end masendunult ja pidasin end täiesti lootusetuks juhtumiks.”

 Kas sinagi tunned end vahel samamoodi? Kui nii, siis mõtle järgnevale. Pidev mõtlemine minevikus tehtud vigadele, on nagu tahavaate peeglisse vaatamajäämine autojuhtimise ajal. Minevikule keskendumine tekitab vaid väärtusetuse tunnet ning teeb sind eelseisvate raskuste ees jõuetuks.

 Proovi selle asemel vaadata asjadele tasakaalukama pilguga.

 „Meenuta oma vigu ja õpi neist, et neid mitte korrata. Kuid ära jää nende üle mõtisklema nii kauaks, et need sind maha kisuvad.” (Elliot)

 „Proovin suhtuda vigadesse, kui võimalusse õppida neist midagi, mis muudaks mind paremaks inimeseks ning aitaks mul järgmine kord samas olukorras targemini käituda. See on parim viis, kuidas oma vigadesse suhtuda, sest see aitab küpsemaks saada.” (Vera)