Lapsed võivad juba varases eas märgata, et teisest rahvusest või rassist inimesi koheldakse vahel halvasti. Mida sa saad teha, et sinu laps ei läheks kaasa ümbritsevate inimeste eelarvamustega?

Selles artiklis tuleb juttu järgnevast.

•  Kuidas rääkida lastele eri rahvustest ja rassidest?

•  Kuidas rääkida lastele rassismist?

•  Kuidas anda head eeskuju?

•  Kui su laps satub eelarvamuste ohvriks

 Mida öelda? Selgita lapsele, et maailmas valitseb vaimustav mitmekesisus. Iga inimene on ainulaadne. Me kõik erineme üksteisest välimuse ja kommete poolest. Neid erinevusi on aga mõnikord toodud ettekäändeks, et kedagi halvasti kohelda.

 Piibel õpetab, et kõigil inimestel on ühised esivanemad. See tähendab, et me oleme kõik omavahel sugulased.

 „Panime tähele, et kui meie lapsed sõbrustasid eri rahvustest inimestega, siis nad nägid, et iga inimene väärib armastust ja tähelepanu.” (Karen)

 Varem või hiljem kuuleb iga laps uudistest, et keegi on oma rahvuse või rassi tõttu sattunud kiusamise või koguni kuriteo ohvriks. Kuidas selliseid asju oma lapsele selgitada? Palju sõltub lapse vanusest.

•   Koolieelikud. Dr Allison Briscoe-Smith ütleb ajakirjas Parents: „Väikesed lapsed tajuvad väga hästi, kas miski on õiglane või mitte. See avab häid võimalusi teha juttu ebaõiglusest.”

•   Eelteismelised. 6–12-aastased lapsed on uudishimulikud ja küsivad vahel keerulisi küsimusi. Püüa vastata neile nii hästi kui oskad. Vestle lapsega sellest, mida ta koolis või meedias näinud on, ja kasuta võimalust õpetada talle, et rassieelarvamused on halvad.

•   Teismelised. Selles vanuses hakkavad noored juba sügavamalt mõtlema ja see on hea aeg võtta noorega arutluse alla rassivaenu puudutavad uudised.

 „Me vestleme oma lastega rassismist, sest see on teema, millega nad varem või hiljem nagunii kokku puutuvad. Kui sellest pole kodus räägitud, võivad teiste inimeste eelarvamused neile külge jääda. Leidub palju valeinformatsiooni, mida esitatakse faktidena.” (Tanja)

 Lapsed jäljendavad oma vanemaid, nii et pane tähele, kuidas sa räägid ja käitud. Mõtle järgnevale.

•   Kas sa viskad teiste rahvuste kulul nalja või halvustad neid? Ameerika laste- ja noortepsühhiaatria akadeemia väljaanne sõnab: „Sinu lapsed kuulavad ja vaatavad sind ja jäljendavad alateadlikult sinu eeskuju.”

•   Kas sulle meeldib suhelda inimestega, kes on pärit eri maadest? Lastearst Alanna Nzoma ütleb: „Kui tahad, et sinu lastel oleks erineva taustaga sõpru, siis peaksid ise selles eeskuju andma.”

 „Meil on aastate jooksul käinud palju külalisi igast maailma nurgast. Me tegime tutvust nende toidu ja muusikaga ja isegi kandsime nende rahvariideid. Räägime lastega inimestest, mitte nende rassist, ja me ei uhkusta oma kultuuriga.” (Katarina)

 Kuigi võrdsusest räägitakse palju, pole rassism kuhugi kadunud. Seega, kui su laps kuulub vähemusrahvusesse, võib juhtuda, et keegi ütleb talle midagi solvavat. Mida siis teha?

 Tee kindlaks faktid. Kas tegemist oli pahatahtlikkusega või lihtsalt mõtlematusega? (Jaakobuse 3:2.) Kas asjaga tuleks tegeleda või võib sellele läbi sõrmede vaadata?

 Tuleks muidugi olla mõistlik. Piibel annab tarka nõu: „Ära saa kergesti pahaseks.” (Koguja 7:9.) Rassism on tõsine probleem, aga igat solvangut ei tasu pidada rassivaenuks.

 Iga olukord on erinev, seepärast uuri järele, mis tegelikult juhtus, enne kui hakkad tegutsema.

 Kui oled kindlaks teinud, mis juhtus, küsi endalt:

•   „Kuidas mõjub mu lapsele see, kui ta eeldab inimestest halvimat ja võtab igat solvangut südamesse?”

•   „Kuidas mõjub mu lapsele see, kui ta järgib piibli soovitust „Ära võta südamesse igat sõna, mida räägitakse”?” (Koguja 7:21.)

 Kui paistab, et solvati tahtlikult. Selgita lapsele, et see, kuidas ta reageerib, võib olukorda kas parandada või hullemaks teha. Mõnikord on kiusaja eesmärk lihtsalt provotseerida. Sellisel juhul on parem üldse mitte reageerida.

 Vahel aga, kui see on turvaline, võib laps solvajaga asjast rääkida. Ta võib sõbralikult öelda midagi sellist: „Minu meelest ei olnud see ilusasti öeldud (või tehtud).”

 Kui juhtumist tuleks teada anda. Kui lapse turvalisus on ohus või kui näed mõnda muud põhjust asja käsitlemiseks, siis võid pöörduda õpetajate või isegi politsei poole.