„Alanduge siis Jumala vägeva käe alla, et ta teid omal ajal ülendaks. Seejuures heitke kõik oma mured tema peale, sest ta hoolib teist.” (1. Peetruse 5:6, 7, „Piibel. Uue maailma tõlge”, 2014.)

 „Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1. Peetruse 5:6, 7, 1997. a tõlge)

 Need Peetruse sõnad näitavad, et me võime julgelt palves Jumalale oma muredest rääkida. Sealjuures peaks meil olema alandlik hoiak, siis Jumal tasub meile heldelt.

 „Alanduge siis Jumala vägeva käe alla.” Väljend „Jumala käsi” viitab piiblis sageli sellele, et Jumalal on jõudu inimesi kaitsta ja päästa. (2. Moosese 3:19; 5. Moosese 26:8; Esra 8:22.) Me alandume Jumala vägeva käe alla, kui toetume temale ja mõistame, et me ei suuda katsumustega omal jõul toime tulla. (Õpetussõnad 3:5, 6; Filiplastele 4:13.) Me oleme kindlad, et Jumal suudab ja tahab meid aidata täpselt õigel ajal ja parimal viisil. (Jesaja 41:10.)

 „Et ta teid omal ajal ülendaks.” Kui peame raskustes kannatlikult vastu, võime olla kindlad, et omal ajal Jumal ülendab meid ehk annab meile tasu. Ta ei lase oma teenijatele osaks saada suuremaid katsumusi, kui nad suudavad kanda. (1. Korintlastele 10:13.) Kui me raskustest hoolimata teeme seda, mis on Jumala silmis õige, tasub ta meile omal ajal. (Galaatlastele 6:9.)

 „Seejuures heitke kõik oma mured tema peale, sest ta hoolib teist.” Me heidame oma mured Jumala peale, kui nendest talle alandlikult palves räägime. Ühe väljaande järgi „tähendab tegusõna „heitma” seda, et miski visatakse endast eemale ja seda tehakse teadlikult”. Kui heidame oma mured Jumala peale, siis vähendab see meie murekoormat ja tunneme südamerahu. (Filiplastele 4:6, 7.) Kuna Jumal meist hoolib, siis teame, et ta tahab meid aidata. (Laul 37:5; 55:22.)

 Need sõnad kirjutas apostel Peetrus tolle aja kristlastele oma esimese kirja viimases peatükis. (1. Peetruse 1:1.) Nagu praegugi, oli ka siis Jeesuse järelkäijatel erinevaid raskusi, mis panid proovile nende usu ja võisid neid murelikuks teha. (1. Peetruse 1:6, 7.) Seetõttu kirjutas Peetrus neile millalgi aastatel 62–64 sooja ja julgustava kirja. (1. Peetruse 5:12.)

 Peetrus lõpetab oma kirja julgustussõnadega neile, kes oma usu tõttu raskusi kogevad. Ta innustab neid olema alandlikud ja toetuma Jumalale. Ta tuletab meelde, et Jumal on lubanud aidata neil usus kindlaks jääda. (1. Peetruse 5:5–10.) Tema sõnadest võivad saada jõudu ka need, keda tänapäeval usu pärast taga kiusatakse.

 Vaata lühikest videot, et saada ülevaade Peetruse esimesest kirjast.