„Ent Jumal pakub meile oma armastust sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime veel patustajad.” (Roomlastele 5:8, „Piibel. Uue maailma tõlge”, 2014.)

 „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.” (Roomlastele 5:8, 1997. a tõlge.)

 Jumal Jehoova a andis oma poja Jeesus Kristuse elu patuste inimeste eest. Sellega ta näitas, kui väga ta meid armastab. (Johannese 3:16.) Inimestele on omane mõelda ja käituda viisil, mis pole kooskõlas Jumala õiglaste põhimõtetega, ja seetõttu me oleme tema silmis patused. (Koloslastele 1:21, 22.) Kuid meil on võimalik saada temaga lepitatud tänu sellele, et ta andis meie eest oma poja. (Roomlastele 5:10.) See tähendab, et meil on juba praegu võimalik olla Jumalaga heades suhetes ning meil on lootus elada igavesti. (Roomlastele 5:11; 1. Johannese 4:9, 10.)

 Apostel Paulus kirjutas need sõnad Roomas elavatele kristlastele. Kirjas roomlastele selgitas ta, miks võivad kristlased oma lootuse üle rõõmustada ning selles täiesti kindlad olla. (Roomlastele 5:1, 2.) Selles „lootuses ei pea pettuma”, sest selle on andnud Jumal, kes armastab meid nii väga, et lasi Jeesusel meie eest surra. (Roomlastele 5:5, 6.) Esimene inimene Aadam oli Jumalale sõnakuulmatu, kuid Jeesus jäi täielikult kuulekaks. (Roomlastele 5:19.) Aadama patu tõttu on tema järeltulijad samuti patused ja surevad. (Roomlastele 5:12.) Kuid tänu Jeesuse kuulekusele ja ohvrisurmale on sõnakuulelikel inimestel võimalus elada igavesti. (Roomlastele 5:21.)