Pihklase sültjas lima on teadlastele juba kaua huvi pakkunud. Pihklase lima on üks pehmemaid ja elastsemaid looduses esinevaid materjale.

 Mõtteainet. Pihklane meenutab välimuselt angerjat ja elab merepõhjas. Röövlooma rünnaku korral aktiveeruvad pihklase limanäärmed. Need eritavad ollust, mis koosneb mitmesugustest valkudest. Osad valgud moodustavad tiheda niidistiku. Eri valkude koostoimel muutub pihklast ümbritsev vesi kleepuvaks limaks. See lima ummistab ründaja lõpused ja sunnib ta lahkuma.

 Pihklase lima on ainulaadne. Selle valgukiud on juuksekarvast 100 korda peenemad, aga kuni 10 korda tugevamad kui nailon. Mereveega kokku puutudes moodustavad erinevad valgud peene ruumilise võrgustiku, millel on hämmastav veesidumisvõime. See moodustis võib siduda enda kaalust 26 000 korda rohkem vett. Seega koosneb pihklase lima peaaegu 100 protsendist veest.

 Teadlased pole suutnud pihklase lima järele teha. „Selle tekkemehhanism on liiga keerukas,” sõnab üks neist. Teadlased siiski kavatsevad jäljendada valgu kiude geneetiliselt muundatud bakterite abil. Neil on eesmärk välja töötada kerge, rebenemiskindel, elastne ja biolagunev materjal. Seda saaks kasutada tekstiilitööstuses ning meditsiinis. Sellel materjalil oleks lõputult kasutusvõimalusi.

 Mida sina arvad? Kas pihklase keerulise koostisega lima on arenenud evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?