„Kuningas Ahab on surnud!” Võime kujutleda, kuidas eakas prohvet Eelija seda uudist kuuldes mõttesse jäi ja habet silitades meenutas neid aastakümneid, mil tal selle kurja kuningaga tuli kokku puutuda. Eelija oli palju üle elanud. Teda ähvardati, aeti taga ning taheti isegi tappa. Ja kõige selle taga olid Ahab ja tema naine Iisebel. Kui kuninganna Iisebel lasi paljud Jehoova prohvetid hukata, vaatas kuningas seda lihtsalt pealt. Kadedusest mõtlesid nad üheskoos välja jumalakartliku ja süütu mehe Naaboti ning tema poegade mõrvaplaani. Selle kõige peale oli Eelija edastanud Ahabile Jehoova sõnumi, et Ahab ja kõik tema järeltulijad hävitatakse. Ja nüüd oligi Jehoova sõna täide läinud! Ahab suri just nii, nagu Jehoova oli ennustanud. (1. Kuningate 18:4; 21:1–26; 22:37, 38; 2. Kuningate 9:26.)

 Siiski teadis Eelija, et sellega polnud tema raskused lõppenud. Oli ju Iisebel ikka elus ning ta pere ja kogu rahvas kannatas tema kurjuse pärast. Eelijat ootasid ees uued usukatsed ja tal oli veel palju õpetada oma kaaslasele ja mantlipärijale Eliisale. Vaatame nüüd lähemalt Eelija kolme viimast tööülesannet. Saame tema usueeskujust õppida, kuidas tugevdada oma usku praegusel keerulisel ajal.

 Iisrael sai uue kuninga. Troonile tõusis Ahabi ja Iisebeli poeg Ahasja, kes ei olnud oma vanemate rumalatest vigadest mitte midagi õppinud. Ta käis oma isa ja ema jälgedes, teenis Baali ja tegi kurja. (1. Kuningate 22:52.) Baali kummardamine oli religioon, millel oli laostav mõju kõigile, kes sellega kokku puutusid. See soosis templiprostitutsiooni ja isegi laste ohverdamist. Kas üldse oli midagi, mis oleks pannud Ahasjat muutma oma teguviise ja lõpetanud rahva seas sellise truudusemurdmise Jehoovale?

 Noort ja uhket kuningat tabas traagiline õnnetus. Ta kukkus läbi katusekambri aknavõre ja sai raskelt viga. Kuigi tema elu rippus juuksekarva otsas, ei otsinud ta abi Jehoovalt. Selle asemel saatis Ahasja käskjalad hoopis vaenlaste linna Ekronisse, et pärida vilistite jumalalt Baal-Sebubilt, kas tal on lootust terveks saada. Nüüd sai Jehooval mõõt täis. Oma ingli kaudu käskis ta Eelijal minna käskjalgadele vastu ja saata nad kuninga juurde tagasi kohutava teatega. Kuna Ahasja oli rängalt patustanud, käitudes nii, nagu Iisraelil ei olekski Jumalat, oli Jehoova otsustanud, et Ahasja ei tõuse enam kunagi haigevoodist. (2. Kuningate 1:2–4.)

 Oma tegu kahetsemata nõudis Ahasja: „Kuidas see mees välja nägi, kes teile vastu tuli ja need sõnad ütles?” Käskjalad kirjeldasid prohveti lihtsat rüüd, mille peale Ahasja otsekohe ütles: „See oli Eelija.” (2. Kuningate 1:7, 8.) Väärib märkimist, et Eelija elas niivõrd lihtsat, täielikult Jumalale pühendunud elu, et teda oli võimalik ära tunda pelgalt tema kodukootud riietuse järgi. Kahtlemata ei saanud sama öelda Ahasja või tema vanemate kohta, kes olid aplad materialistid. Eelija eeskuju on meile heaks meeldetuletuseks, et elaksime Jeesuse nõuande kohaselt lihtsat elu ja keskenduksime sellele, mis on tõeliselt tähtis. (Matteuse 6:22–24.)

 Kättemaksuihast kantuna saatis Ahasja 50 meest ja nende pealiku Eelijat vahistama. Nad leidsid Eelija, „kes istus mäe otsas”, a ja väepealik kamandas: „Jumalamees, kuningas käsib sul alla tulla!” Tõenäoliselt oli tema eesmärk Eelija hukkamisele viia. Kujutle vaid! Kuigi sõjamehed teadsid, et Eelija on jumalamees, võtsid nad endale õiguse teda hirmutada ja ähvardada. Kui suure vea nad küll tegid! Eelija ütles pealikule: „Kui ma olen jumalamees, siis langegu taevast tuli ning neelaku sind ja su 50 meest!” Seepeale asus Jehoova tegutsema. „Taevast langeski tuli ja neelas pealiku koos ta 50 mehega.” (2. Kuningate 1:9, 10.) Sõjameeste traagiline surm näitab ilmekalt, et Jehoova ei suhtu kergekäeliselt sellesse, kui tema teenijaid koheldakse põlgusega või lugupidamatult. (1. Ajaraamat 16:21, 22.)

 Ahasja saatis Eelija juurde järgmise pealiku koos 50 mehega. See väepealik oli veelgi kangekaelsem kui esimene. Esiteks ei olnud ta mitte midagi õppinud 51 mehe surmast, kuigi nende tuhk kattis veel mäenõlvasid. Ja teiseks, ta mitte ainult ei korranud oma eelkäija jultunud käsku tulla mäelt alla, vaid käskis Eelijal teha seda lausa otsekohe. Kui rumal temast! Tema ja ta mehed kaotasid elu täpselt nii nagu esimene salk. Kuningas ei jätnud aga jonni. Külmavereliselt saatis ta kolmanda meestesalga. Õnneks oli kolmas väepealik mõistlikum. Ta kõnetas Eelijat alandlikult ning palus enda ja oma meeste elu pärast. Sellest, kuidas jumalamees Eelija nüüd tegutses, võis näha Jehoova halastust. Jehoova ingel käskis Eelijal sõjameestega kaasa minna ja Eelija läkski. Kurja kuninga juurde jõudes kordas ta uuesti Jehoova teadaannet. Ahasja suri, nagu Jumal oli öelnud. Ta jõudis valitseda kõigest kaks aastat. (2. Kuningate 1:11–17.)

 Mis aitas Eelijal selliste kangekaelsete ja mässumeelsete inimeste keskel vastu pidada? Vastus sellele küsimusele on tänapäevalgi aktuaalne. Kas oled olnud kunagi pettunud, kui keegi, kellest sa hoolid, keeldub kuulamast kainet mõistust ja käitub arutult? Kuidas pettumustundega toime tulla? Võime seda õppida sellest, kust sõjamehed Eelija leidsid. Me ei saa kindlalt väita, miks Eelija mäel istumas oli, kuid kuna tal oli harjumuseks palvetada, võis ta pidada sellist eraldatud paika heaks kohaks, kus armastava Jumalaga segamatult suhelda. (Jaakobuse 5:16–18.) Meiegi võime võtta korrapäraselt aega, et omaette Jumala poole palvetada, kasutades tema isikunime ning jagades temaga oma probleeme ja muresid. See aitab meil vastu pidada, kui inimesed meie ümber käituvad kangekaelselt ja ennasthävitavalt.

 Eelijal oli kätte jõudnud aeg loobuda oma ametist. Kuidas see toimus? Kui Eelija ja Eliisa Gilgalist ära minema hakkasid, ütles Eelija, et ta läheb üksinda Peetelisse, mis asus 11 kilomeetri kaugusel, ja palus Eliisal Gilgalisse jääda. Eliisa vastas veendunult: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, ja nii tõesti, kui sina elad, ma ei jäta sind maha!” Peetelisse jõudes ütles Eelija, et edasi Jeerikosse, mis asus 22 kilomeetri kaugusel, läheb ta üksinda. Veendunult vastas Eliisa samamoodi nagu eelminegi kord. Jeerikos kordus sama olukord kolmandat korda, enne kui nad hakkasid minema 8 kilomeetri kaugusele jääva Jordani jõe äärde. Seegi kord jäi noorem mees endale kindlaks – Eelijat ei jäta ta maha mitte mingil juhul. (2. Kuningate 2:1–6.)

 Eliisa ilmutas Eelija vastu äärmiselt olulist omadust, truud armastust. Samasugust armastust tundis ka Rutt Noomi vastu. Selliselt armastav inimene on teisele pühendunud ega hülga teda kunagi. (Rutt 1:15, 16.) Eriti just praegusel ajal on sellist armastust vaja kõigil jumalateenijatel. Kas peame seda omadust niisama oluliseks kui Eliisa?

 Eelijale läks kindlasti südamesse tema noore kaaslase truu armastus. Seetõttu oli Eliisal harukordne võimalus näha Eelija viimast imetegu. Kiirevoolulise ja kohati sügava Jordani jõe kaldal lõi Eelja oma ametirüüga vett. Ja vesi läks lahku! Seda imetegu nägid pealt ka 50 prohvetijüngrit, kes ilmselt õppisid koolis, kus valmistati ette puhta jumalakummardamise eestvedajaid. (2. Kuningate 2:7, 8.) Tõenäoliselt korraldas selle üha kasvava õpilaste arvuga kooli õppetööd Eelija. Kõigest mõne aasta eest oli Eelijal olnud tunne, et ta on ustavatest jumalateenijatest ainsana alles jäänud. Jehoova tasus Eelijale vastupidavuse eest sellega, et lasi tal näha, kuidas puhas jumalateenimine edeneb. (1. Kuningate 19:10.)

 Pärast Jordani jõe ületamist ütles Eelija Eliisale: „Ütle, mida ma võiksin su heaks teha, enne kui mind sinu juurest ära võetakse.” Eelija teadis, et kätte on jõudnud aeg lahkuda. Ta ei kadestanud kuidagi oma noort sõpra eesootavate ametiülesannete ja positsiooni pärast. Eelija oli meeleldi valmis Eliisat abistama. Eliisal oli ainult üks soov: „Palun, kas ma saaksin kaks osa sinu vaimust?” (2. Kuningate 2:9.) See ei tähenda, et Eliisa oleks küsinud endale topeltkoguses püha vaimu, võrreldes sellega, mida Eelija oli saanud. Ta hoopis palus pärandit just nagu esmasündinud poeg, kes kooskõlas oma uute kohustustega perekonnapeana pidi vastavalt seadusele saama pärandist suurema ehk kahekordse osa. (5. Moosese 21:17.) Olles Eelija ametipärija, soovis ta ilmselt, et tal oleks samasugune julge vaim nagu Eelijal, et eesootava tööga hakkama saada.

 Eelija jättis selle asja alandlikult Jehoova hoolde: kui Jehoova laseb Eliisal oma silmaga näha, kuidas Jehoova võtab vanema prohveti ära, siis on Jehoova Eliisa sooviga päri. Natukese aja pärast, kui need kaks kauaaegset sõpra omavahel vesteldes edasi läksid, juhtuski midagi imepärast. (2. Kuningate 2:10, 11.)

 Taevas lõi särama kummaline valgus, mis tuli aina lähemale ja lähemale. Võime vaid kujutleda seda mürinat ja vilinat, justkui torm oleks äkitselt tõusnud. Selle heli saatel sööstis ere objekt kahe mehe poole, sundides neid suurest jahmatusest teineteisest eemale astuma. Nad nägid tuleleegina lõõmavat vankrit. Eelija sai aru, et käes on aeg lahkuda. Kas ta ronis vankrisse? Piiblilugu sellest ei räägi. Igal juhul tundis Eelija, kuidas ta tormituules üha kõrgemale õhku tõuseb.

 Eliisa vaatas seda kõike hämmastunult pealt. Nähes neid imelisi sündmusi oma silme ees hargnemas, sai ta aru, et Jehoova annabki talle kaks osa Eelija julgest vaimust. Eliisa oli aga liiga kurb, et sellele mõtlema jääda. Tal polnud aimugi, mis tema armsast vanast sõbrast saab. Ilmselt arvas ta, et nad ei kohtu enam iial. Ta hüüdis: „Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavanker ja tema ratsanikud!” Eliisa vaatas, kuidas tema kallis õpetaja kõrgustesse kaob, ning rebis suurest kurvastusest oma riided lõhki. (2. Kuningate 2:12.)

 Kas taevasse tõustes kuulis Eelija oma noore sõbra ahastavat hüüdu ja kas ta ka ise selle pärast nuttis? Tal oli kindlasti meeles, kuidas ta tänu oma ustavale sõbrale oli raskeid aegu üle elanud. Meil tasub Eelijast eeskuju võtta ja olla sõber nendega, kes armastavad Jumalat ja tahavad täita tema tahet.

 Kuhu Eelija läks? Mõned religioonid õpetavad, et ta võeti Jumala juurde taevasse. See aga pole võimalik. Sajandeid hiljem ütles Jeesus, et ükski inimene pole üles taevasse läinud. (Johannese 3:13.) Seega, kui loeme, et Eelija tõusis tormituules taevasse, tekib õigustatud küsimus, mis taevast siin mõeldakse. (2. Kuningate 2:11.) Piiblis ei viidata sõnaga „taevas” üksnes Jehoova asupaigale. See käib ka maad ümbritseva õhuruumi kohta, kus asuvad pilved ja lendavad linnud. (Laul 147:8.) Just sellesse taevasse Eelija tõusiski. Mis temast sai?

 Jehoova lihtsalt viis oma armsa prohveti naaberkuningriiki Juudasse, kus teda ootas ees uus ülesanne. Piiblijutustusest on näha, et rohkem kui seitse aastat hiljem teenis Eelija ikka veel prohvetina. Tol ajal valitses Juudas kuri kuningas Jooram. Tema naine oli Ahabi ja Iisebeli tütar, mis tähendas, et rahvas kannatas selle pere kurjuse pärast ikka edasi. Jehoova andis Eelijale ülesande kirjutada Jooramile kohtusõnumiga kiri. Nagu ennustatud, suri Jooram kohutavat surma. Mis veelgi hirmsam, jutustuses on kirjas: „Keegi ei kurvastanud tema surma üle.” (2. Ajaraamat 21:12–20.)

 Kuri kuningas ja Eelija olid väga erinevad. Me ei tea, kuidas või millal Eelija suri, kuid võime olla kindlad, et ta ei surnud nii nagu Jooram, kelle surma üle mitte keegi ei kurvastanud. Eliisa jäi oma sõpra taga igatsema ja kahtlemata tundsid temast puudust ka teised ustavad prohvetid. Enam kui1000 aastat hiljem oli näha, et Jehoova peab teda ikka veel kalliks, sest ta kasutas selle armsa prohveti kujutist oma nägemuses. (Matteuse 17:1–9.) Kas sina tahaksid olla Eelija moodi ja omada usku, mis aitab raskustes vastu pidada? Selleks on sul tarvis valida sõpradeks neid, kes armastavad Jumalat, hoida vaimseid asju elus esikohal ning palvetada sageli ja südamest. Nii võid sinagi leida püsiva paiga Jehoova armastavas südames.