Maarja Magdaleena vaatab üles taeva poole ja pühib silmist pisaraid. Tema kallis Isand ripub piinapostil. On kevad ja käes on keskpäev, kuid üle maa laskub pimedus. (Luuka 23:44, 45.) Maarja Magdaleena tõmbab rätiku õlgade ümber ja hoiab teiste naiste ligi. Seda kolmetunnist pimedust ei saa põhjustada päikesevarjutus, sest päikesevarjutus kestab vaid mõne minuti. Maarja ja teised Jeesuse juures olijad kuulevad võib-olla isegi ööloomade hääli. Mõned hakkavad väga kartma ning ütlevad: „See oli tõesti Jumala poeg.” (Matteuse 27:54.) Jeesuse järelkäijad ja teised võivad arvata, et Jehoova ise väljendab kurbust ja pahameelt oma poja julma kohtlemise pärast.

 Olukord on Maarja Magdaleenale talumatult raske, ent ta ei saa ka lahkuda. (Johannese 19:25, 26.) Jeesusel on ilmselt tohutud piinad. Ka Jeesuse ema vajab lohutust ja tuge.

 Pärast kõike seda, mida Jeesus on Maarja Magdaleena heaks teinud, soovib ka tema teha Jeesuse heaks kõik, mis on tema võimuses. Maarja oli varem olnud väga õnnetus seisus, kuid tänu Jeesusele kõik muutus. Jeesus andis talle tagasi väärikuse ja elumõtte. Temast oli saanud tugeva usuga naine. Kuidas see juhtus? Ja kuidas võime meie tema usku eeskujuks võtta?

 Piiblis algab Maarja Magdaleena lugu sellega, et Jeesus kingib talle vabaduse. Ta vabastab Maarja painajalikust olukorrast. Noil päevil olid paljud inimesed deemonite ehk kurjade vaimude mõju all. Deemonid ründasid inimesi, tungisid neisse ja võtsid nende üle võimust. Me ei tea, mida vaene Maarja deemonite pärast taluma pidi. Teame vaid seda, et temas oli seitse jõhkrat ja mandunud vaimolendit. Jeesus Kristus aga ajas nad kõik välja. (Luuka 8:2.)

 Neist vabanenuna algas Maarjal täiesti uus elu. Ta oli Jeesusele tohutult tänulik. Kuidas ta seda väljendas? Temast sai Jeesuse ustav järelkäija. Lisaks pakkus ta oma abi. Jeesusel ja tema apostlitel oli vaja toitu, riideid ja peavarju. Nad polnud jõukad mehed ega teinud sel ajal ka mingit tööd. Et nad saaksid keskenduda kuulutamisele ja õpetamisele, vajasid nad ainelist abi.

 Seda abi pakkusidki Maarja ja teised naised. Nad „toetasid ... [Jeesust] ja apostleid oma varaga”. (Luuka 8:1, 3.) Mõni naine võis olla rikas. Piibel ei täpsusta, kas nad valmistasid süüa, pesid riideid või otsisid külades neile ööbimispaiku. Igal juhul toetasid naised meeleldi seda umbes 20-liikmelist seltskonda. Tänu nende naiste abile said Jeesus ja tema apostlid pühenduda täielikult kuulutustööle. Loomulikult Maarja teadis, et ta ei suuda eales Jeesusele tasuda kõige eest, mida see oli tema heaks teinud. Aga ta tundis suurt rõõmu sellest, mida ta sai teha.

 Tänapäeval paljud põlgavad neid, kes teevad teiste heaks lihtsaid, alandlikkust nõudvaid töid. Ent selline pole Jumala suhtumine. Tal võis olla ääretult hea meel näha, kuidas Maarja kogu hingest Jeesust ja tema apostleid toetab. Ka tänapäeval on paljud ustavad kristlased rõõmuga valmis teiste heaks tegutsema. Vahel võib ka väike heategu või lahke sõna palju korda saata. Jehoova hindab seda väga. (Õpetussõnad 19:17; Heebrealastele 13:16.)

 Maarja Magdaleena on üks paljudest naistest, kes 33. aastal koos Jeesusega paasapühaks Jeruusalemma rändab. (Matteuse 27:55, 56.) Võime vaid ette kujutada, kui kohkunud ta on, kui kuuleb, et Jeesus on öösel vahistatud ja tema üle käib kohtuprotsess. Ja edasi läheb veelgi hullemaks. Maavalitseja Pontius Pilatus annab juudi usujuhtidele ja rahvale järele ning mõistab Jeesusele julma karistuse – hukkamise postil. Võimalik, et Maarja näeb oma isandat, kui see verise ja kurnatuna vaevu mööda tänavat liigub ja oma pikka piinaposti veab. (Johannese 19:6, 12, 15–17.)

 Keskpäeval, kui maad on võtnud pimedus, seisab Maarja Magdaleena koos teiste naistega Jeesuse piinaposti juures. (Johannese 19:25.) Ta on seal kuni lõpuni ning näeb ja kuuleb, kuidas Jeesus palub apostel Johannesel tema ema eest hoolitseda. Ta kuuleb Jeesuse ahastavat hüüdu oma isa poole. Ja ta kuuleb, kuidas Jeesus lausub oma viimased sõnad: „Lõpetatud!” Maarjat haarab ängistus. Sellegipoolest on ta seal ilmselt ka pärast Jeesuse surma. Hiljem jääb ta uue haua juurde, kuhu rikas mees Joosep Arimaatiast on Jeesuse surnukeha pannud. (Johannese 19:30; Matteuse 27:45, 46, 57–61.)

 Maarja eeskuju tuletab meile meelde, mida me saame teha, kui meie usukaaslastel on raske aeg. Meie võimuses pole ehk traagilisi sündmusi ära hoida ega kannatanute valu kõrvaldada. Kuid me saame tegutseda julgelt ja olla osavõtlikud. Keerulisel ajal on ainuüksi toetava sõbra kohalolu suureks abiks. Hädas oleva sõbra kõrval olemine näitab usku ja võib pakkuda suurt lohutust. (Õpetussõnad 17:17.)

 Maarja on naiste hulgas, kes ostavad Jeesuse surnukeha võidmiseks lõhnaaineid. (Markuse 16:1, 2; Luuka 23:54–56.) Hingamispäevale järgneval hommikul tõuseb ta varakult üles. Koos teiste naistega kõnnib ta mööda hämaraid tänavaid Jeesuse hauakoopa poole. Tee peal arutavad nad, kuidas nad kivi hauasuu eest ära saavad. (Matteuse 28:1; Markuse 16:1–3.) Kuid see neid ei heiduta. Usk ajendab neid tegema kõik, mis on nende võimuses, ja jätma ülejäänu Jehoova hoolde.

 Maarja jõuab ilmselt teistest varem haua juurde. Ta jääb jahmunult seisma. Kivi on ära veeretatud ja haud on tühi! Tegusa naisena jookseb ta sellest kohe Peetrusele ja Johannesele rääkima. Kujutle, kuidas ta teatab hingetult: „Isand on hauast ära viidud ja me ei tea, kuhu ta on pandud!” Peetrus ja Johannes tormavad haua juurde, näevad, et haud on tõesti tühi, ning lähevad tagasi koju. a (Johannese 20:1–10.)

 Kui Maarja haua juurde naaseb, pole seal kedagi. Hommikuvaikuses tühja haua juures olles saavad tunded Maarja üle võimust ja ta hakkab nutma. Ta ei suuda ikka veel uskuda, et tema isandat pole. Ta kummardab ettepoole, et vaadata hauakoopasse, ja lausa ehmatab. Seal istuvad kaks inglit valgeis riideis. „Miks sa nutad?” küsivad nad. Segaduses olles vastab ta sama, mida oli öelnud apostlitele: „Mu isand on ära viidud ja ma ei tea, kuhu ta on pandud.” (Johannese 20:11–13.)

 Maarja pöörab ringi ja näeb enda taga seismas üht meest. Naine ei tunne teda ära ja arvab, et tegemist on sealse aednikuga. Mees küsib temalt lahkelt: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja vastab: „Isand, kui sina ta ära viisid, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma toon ta ära.” (Johannese 20:14, 15.) Mõtle korraks tema sõnadele. Kas üks naine suudaks tõesti üles tõsta ja kanda täiskasvanud mehe surnukeha? Maarja oma pead sellega ei vaevanud. Tema oli valmis tegutsema.

 Kui meid rõhub hingevalu ja raskused näivad olevat suuremad, kui suudame kanda, siis mida võime Maarja Magdaleenalt õppida? Kui meie tähelepanu on koondunud vaid meie nõrkustele ja sellele, mida me ei suuda teha, võivad hirm ja ebakindlus meid halvata. Aga kui teeme kõik, mis saame, ja jätame ülejäänu Jumala hoolde, võime korda saata rohkem, kui oleksime eales arvanud. (2. Korintlastele 12:10; Filiplastele 4:13.) Mis kõige tähtsam, nii tehes rõõmustame Jehoovat, nagu tegi Maarja. Ja Jumal tasus talle erakordsel viisil.

 Mees, kes Maarja ees seisab, pole aednik. Ta oli varem olnud puusepp, seejärel õpetaja ja Maarja armastatud isand. Aga naine ei tunne teda ära ja asub minekule. Tõsiasi, et Jeesus võiks olla võimsa vaimolendina üles äratatud, ei tule talle mõttessegi. Jeesus ilmus inimese kujul, aga mitte selles kehas, mis tal oli varem olnud. Pärast Jeesuse ülesäratamist ei tundnud isegi tema lähedased jüngrid teda sageli ära. (Luuka 24:13–16; Johannese 21:4.)

 Kuidas annab Jeesus Maarjale teada, et see on tema? Ta ütleb Maarjale talle omasel viisil üheainsa sõna: „Maarja!” Maarja keerab ringi ja hüüab heebrea keeles: „Rabbuuni!” Nii on ta ilmselt korduvalt oma kalli õpetaja poole pöördunud. Maarja süda täitub rõõmuga. Ta haarab Jeesusest kinni ega taha enam lahti lasta. (Johannese 20:16.)

 Jeesus teab, mida Maarja mõtleb. Ta ütleb: „Ära hoia minust kinni.” Kahtlemata lausub Jeesus need sõnad soojalt ja võib-olla naeratab lahkelt, kui vabastab end õrnalt tema haardest. Ta kinnitab naisele: „Ma pole veel läinud üles Isa juurde.” Jeesusel pole veel käes aeg minna taevasse. Tal on maa peal ülesandeid täita ja ta soovib, et Maarja teda aitaks. Maarja kuulab teda õhinal. Jeesus ütleb talle: „Mine mu vendade juurde ja ütle neile, et ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde, oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Johannese 20:17.)

 Milline erakordne ülesanne! Maarja on üks esimestest jüngritest, kellel on au näha ülesäratatud Jeesust. Ja nüüd on talle usaldatud ülesanne rääkida seda head sõnumit ka teistele. Kujutle, millise tuhinaga tormab ta jüngreid otsima. Neid kohates lausub ta rõõmust pakatades: „Ma nägin Isandat!” Erutunult räägib ta neile edasi kõik Jeesuse sõnad. (Johannese 20:18.) Tema sõnad täiendavad seda, mida jüngrid on kuulnud teistelt naistelt, kes olid tulnud Jeesuse tühja haua juurest. (Luuka 24:1–3, 10.)

 Kuidas mehed reageerivad? Mitte just kõige paremini. Piibel ütleb: „Kuid naiste sõnad tundusid apostlitele tühja jutuna ja nad ei uskunud neid.” (Luuka 24:11.) Need mehed olid kasvanud üles ühiskonnas, kus naisi ei usaldatud. Rabide pärimuse järgi ei tohtinud naine kohtus tunnistust anda. Kultuur võis apostleid mõjutada rohkem, kui nad ise seda adusidki. Kuid Jeesust ja tema isa ei kammitse säärased eelarvamused. Millise aulise ülesande nad sellele ustavale naisele küll andsid!

 Meeste reageering ei tee Maarja meelt mõruks. Talle piisab teadmisest, et tema isand usaldab teda. Kõigile Jeesuse järelkäijatele on samamoodi usaldatud üks sõnum, mida teistele edasi anda. Piibel nimetab seda „heaks sõnumiks Jumala kuningriigist”. (Luuka 8:1.) Jeesus ei öelnud, et kõik jäävad tema järelkäijate sõnu uskuma või väärtustavad nende tööd. Olukord pidi olema suisa vastupidine. (Johannese 15:20, 21.) Seega oleks kristlastel hea mõelda Maarja Magdaleena peale. Isegi ta usuvendade skeptiline hoiak ei kahandanud tema rõõmu, kui ta rääkis Jeesuse ülesäratamisest.

 Jeesus ilmutas end hiljem ka apostlitele ning teistelegi järelkäijatele. Kord ilmutas ta end ühekorraga rohkem kui viiesajale jüngrile. (1. Korintlastele 15:3–8.) Iga niisugune juhtum kasvatas kindlasti Maarja usku, oli ta siis ise kohal või kuulis sellest teistelt. Maarja võis olla üks neist naistest, kes viibis nädalatepühal Jeruusalemmas ja sai püha vaimu, kui see kokku tulnud jüngrite peale välja valati. (Apostlite teod 1:14, 15; 2:1–4.)

 Igatahes on meil küllaga põhjust arvata, et Maarja Magdaleena usk püsis tugevana kuni elu lõpuni. Hoidkem ka meie oma usku tugevana. Me jäljendame Maarja Magdaleena usku, kui oleme tänulikud kõige eest, mida Jeesus on meie heaks teinud, kui oleme alandlikud ja valmis teiste heaks tegutsema ning kui toetume Jumala abile.