Lahing oli möödas ja Eela orus võttis tasapisi maad vaikus. Varaõhtune tuuleiil sahistas telgiriideid laagripaigas, kuhu kuningas Saul oma sõjameestega oli kogunenud. Teiste seas oli ka Sauli vanim poeg Joonatan. Nad kõik kuulasid põnevusega, kuidas üks karjuspoiss õhinal oma lugu jutustas. See leegitsevate silmadega noormees oli Taavet. Saul kuulas tähelepanelikult, neelates igat tema sõna. Mida aga Joonatan asjast arvas? Ta oli Jehoova sõjaväes kaua teeninud ja saavutanud palju võite. Tänane võit polnud aga tema oma, selle oli saavutanud see karjuspoiss. Taavet oli tapnud hiiglase Koljati! Kas au ja kuulsus, mis Taavetile selle teo eest osaks sai, tekitas Joonatanis kadedust?

 Joonatani reaktsioon võib tunduda üllatav. Piibel ütleb: „Pärast seda, kui Taavet oli rääkinud Sauliga, said Joonatan ja Taavet headeks sõpradeks ja Joonatan armastas teda nagu omaenese hinge.” Joonatan andis Taavetile oma sõjavarustuse, kaasa arvatud vibu. See oli tähelepanuväärne kingitus, sest Joonatan oli tuntud vibukütt. Lisaks sellele sõlmisid Joonatan ja Taavet omavahel lepingu ehk andsid pühaliku vande, millega kinnitasid igavest sõprust. (1. Saamueli 18:1–5.)

 Nii sai alguse üks kaunimaid sõprussuhteid, millest räägib Piibel. Kui tahame, et meil oleks tugev usk, on sõprade valik oluline. Kui valime sõpru targalt ja oleme toetavad, ustavad sõbrad, saame rasketel aegadel üksteise usku tugevdada. (Õpetussõnad 27:17.) Mida me võime Joonatanilt sõpruse kohta õppida?

 Kuidas sai selline sõprus nii kiiresti tekkida? Seda aitab mõista, kui mõtleme, millele see sõprus tugines. Uurigem veidi taustinfot. Joonatanil olid rasked ajad. Tema isa, kuningas Saul muutus iga aastaga üha hullemaks. Kunagi nii alandlikust ja kuulekast usumehest sai ülbe ja sõnakuulmatu kuningas. (1. Saamueli 15:17–19, 26.)

 Sauliga toimuvad muutused võisid Joonatanile suurt südamevalu teha, sest ta oli oma isaga väga lähedane. (1. Saamueli 20:2.) Tõenäoliselt kartis Joonatan ka seda, et isa võib Jehoova äravalitud rahvale kahju teha. Kas kuninga sõnakuulmatus võis juhtida Jehoova rahva halvale teele ja tuua neile sellega Jehoova hukkamõistu? Kahtlemata olid need Joonatani-suguse usumehe jaoks rasked ajad.

 See taustinfo aitab mõista, miks Joonatan Taaveti vastu sellist poolehoidu tundis. Joonatan nägi, milline võimas usk oli Taavetil. Erinevalt Sauli sõjameestest ei löönud Taavet hiigelkasvu Koljati ees verest välja. Ta oli kindel, et kui ta läheb lahingusse Jehoova nimel, on ta palju vägevam kui Koljat kogu oma sõjavarustusega. (1. Saamueli 17:45–47.)

 Aastaid varem oli Joonatan samamoodi mõelnud. Ta oli kindel, et kaks meest – tema ja ta relvakandja – suudavad rünnata ja võita tervet relvastatud väeosa. Miks võis ta selles nii kindel olla? Sest Joonatan teadis, et Jehoovat ei saa miski takistada. (1. Saamueli 14:6.) Joonatanil ja Taavetil oli seega palju ühist. Neil mõlemal oli tugev usk Jehoovasse ja sügav armastus tema vastu. See oli ideaalne alus nende kahe mehe sõprusele. Olgugi et Joonatan oli ligi 50-aastane suursugune kuningapoeg ja Taavet peatselt 20-aastaseks saav alandlik karjus, ei mänginud need erinevused nende suhetes mingit rolli. a

 Nende vahel sõlmitud leping oli nende sõprusele tõeliseks kaitseks. Kuidas? Taavet teadis, mis plaanid Jehooval temaga on: temast pidi saama järgmine Iisraeli kuningas. Kas ta varjas seda fakti Joonatani eest? Sugugi mitte. Tõelist sõprust iseloomustab avameelne suhtlemine, mitte saladused ja valed. Mida võis Joonatan tunda, kui sai teada, et järgmine kuningas on Taavet? Kas oli ta ehk hellitanud soovi saada ise ühel päeval kuningaks ja heastada oma isa süüteod? Piibel ei räägi poolt sõnagi sellest, mida Joonatan oma sisimas tundis, aga räägib sellest, mis on tõeliselt tähtis – Joonatani ustavusest ja usust. Joonatan sai aru, et Taaveti peal on Jehoova vaim. (1. Saamueli 16:1, 11–13.) Seepärast pidas Joonatan oma tõotust ning suhtus Taavetisse kui sõpra, mitte kui konkurenti. Joonatan tahtis, et Jehoova tahe täituks.

 Aeg näitas, et see sõprus oli suur õnnistus. Mida me võime Joonatani usust õppida? Iga jumalateenija peaks oskama sõprust hinnata. Meie sõbrad ei pea olema meiega ühevanused või sama taustaga, aga nad võivad olla väga head sõbrad, kui neil on ehtne usk. Joonatan ja Taavet toetasid ja julgustasid teineteist palju kordi. Nad mõlemad vajasid seda, sest nende sõprus pandi edaspidi veelgi tõsisemalt proovile.

 Alguses meeldis Taavet Saulile väga ja ta pani Taaveti oma väeosa etteotsa. Peagi aga jäi Saul alla vaenlasele, kes Joonatanist võitu polnud saanud, nimelt kadedusele. Taavet saavutas Iisraeli vaenlaste vilistite üle võidu võidu järel, pälvides sellega kiitust ja ülistust. Mõned Iisraeli naised laulsid koguni: „Saul lõi maha tuhanded, Taavet kümned tuhanded!” Saulile see laul üldse ei meeldinud. „Sellest päevast alates suhtus Saul Taavetisse kahtlustavalt,” ütleb Piibel. (1. Saamueli 18:7, 9.) Ta oli hirmul, et Taavet võib kuningavõimu tema käest ära võtta. See oli aga põhjendamatu kartus. Taavet teadis küll, et temast saab järgmine kuningas, aga tal polnud vähimatki tahtmist Jehoova võitud kuningat troonilt tõrjuda.

 Saul leiutas igasuguseid plaane, kuidas Taavetit lahingus tappa, aga need kõik läksid luhta. Taavet tuli lahingutest ikka ja jälle võiduga koju ning rahva silmis tema kuulsus aina kasvas. Järgmisena püüdis Saul tõmmata Taaveti-vastasesse vandenõusse oma kodakondseid: kõiki teenijaid ja vanimat poega. Millist südamevalu võis Joonatan küll oma isa pärast tunda! (1. Saamueli 18:25–30; 19:1.) Joonatan oli ustav poeg, aga ta oli ka ustav sõber. Tundus, et ta seisab silmitsi kahe vastandliku valikuga, kas jääda ustavaks isale või sõbrale. Millise valiku ta teeb?

 „Ärgu tehku kuningas pattu oma sulase Taaveti vastu,” sõnas Joonatan Saulile kartmatult, „sest tema ei ole sinu vastu patustanud, vaid on teinud sulle üksnes head. Ta riskis oma eluga ja tappis vilisti, nii et Jehoova tõi kogu Iisraelile suure võidu. Sa nägid seda ja rõõmustasid. Miks peaksid siis patustama, valades süütu inimese verd, ja Taaveti põhjuseta surmama?” Sauli mõistus juhtus tol hetkel selge olema ja ta võttis Joonatani kuulda. Ta tõotas koguni, et ei tee Taavetile enam kunagi halba. Saul polnud aga sõnapidaja mees. Kui Taavetit jällegi edu saatis, lõi kadedus Saulis niivõrd lõkkele, et ta viskas suurest vihast Taavetit odaga. (1. Saamueli 19:4–6, 9, 10.) Taavet põikas oda eest kõrvale ja põgenes kuningakojast.

 Kas sinulgi on tulnud kunagi valida, kellele ustavaks jääda? Sellist valikut võib olla väga raske teha. Mõne arvates tuleks niisugustes olukordades alati perekond esikohale panna. Joonatan aga teadis, mida on õige teha. Kuidas oleks ta saanud asuda oma isa poolele, kui Taavet oli ustav ja kuulekas Jehoova teenija? Joonatan astus Taaveti kaitseks välja, sest ta tahtis olla ustav Jehoovale. See oli talle kõige tähtsam. Tegelikult oli Joonatan ustav ka oma isale, kui ta andis talle avameelselt nõu ega öelnud seda, mida isa kõrvad kuulda tahtsid. Meil kõigil on hea Joonatani ustavusest eeskuju võtta.

 Joonatan üritas Sauli ikka Taavetiga lepitada, kuid tulutult. Ühel päeval tuli Taavet salaja Joonatani juurde ning ütles, et kardab oma elu pärast. „Minu ja surma vahel [on] kõigest üks samm,” kurtis ta oma sõbrale. Joonatan oli valmis välja uurima, kuidas isa nüüd Taavetisse suhtub. Taavet pidi peitu minema ja Joonatan talle noolelaskmisega märku andma, milliseks olukord on kujunenud. Joonatan palus Taavetil vanduda, et tema truu armastus Joonatani pere vastu eales ei raugeks, seda isegi siis, kui Jehoova pühib maa pealt ära kõik Taaveti vaenlased. Taavet lubas, et ta toetab ja kaitseb Joonatani peret alati. (1. Saamueli 20:3, 13–27.)

 Joonatan läks Sauli juurde ja võttis Taaveti kaitseks sõna, aga kuninga viha süttis põlema. Ta nimetas Joonatani mässajaks ja ütles, et tema ustavus Taavetile on häbiks kogu perele. Saul püüdis ärgitada Joonatani enesearmastust, öeldes: „Niikaua kui Iisai poeg elab, pole su kuningavõim kindel.” Joonatan aga ei langenud lõksu. Ta vastas isale: „Miks ta peab surema? Mida ta on teinud?” Saul läks marru. Ta haaras pöörases vihas oda, oli ta ju oma kõrgest east hoolimata siiski vägev sõjamees, ja saatis selle poja poole teele. Kuigi ta oli odaviskamises vilunud, ei tabanud ta märki. Õnnetu, solvatu ja vihasena lahkus Joonatan isa juurest. (1. Saamueli 20:24–34.)

 Järgmisel hommikul läks Joonatan Taaveti peidupaiga ligidale väljale. Nagu kokku lepitud, lasi ta vibust noole ning andis sellega Taavetile teada, et Saulil on ikka veel plaanis teda tappa. Siis saatis Joonatan oma teenri linna tagasi. Nad jäid Taavetiga kahekesi ja said põgusalt rääkida. Mõlemad mehed olid pisarais, kui Joonatan oma noore sõbraga hüvasti jättis. Taavetist oli saanud nüüd põgenik. (1. Saamueli 20:35–42.)

 Olukorras, kus Joonatan oleks võinud käituda isekalt, jäi ta siiski ustavaks. Saatanal, kes on ustavate inimeste vaenlane, oleks kindlasti olnud hea meel, kui Joonatan oleks sammunud oma isa jälgedes ning juhindunud võimu- ja kuulsusejanust. Saatanale meeldib inimeste isekaid kalduvusi ära kasutada. Meie esivanemate Aadama ja Eeva puhul läks see korda. (1. Moosese 3:1–6.) Joonatani puhul aga mitte. See tegi Saatanale ilmselt suurt tuska. Kas sinagi pead samasugustes rünnakutes vastu? Me elame ajastul, mil isekus on lausa epideemiline. (2. Timoteosele 3:1–5.) Kas me võtame Joonatani omakasupüüdmatusest ja ustavusest eeskuju?

 Sauli viha Taaveti vastu muutus lausa maniakaalseks. Joonatan vaatas jõuetult pealt, kuidas ta isa üha süvenevas meeltesegaduses kogus kokku sõjaväe ja läks mööda maad süütut meest jahtima, et teda hukata. (1. Saamueli 24:1, 2, 12–15; 26:20.) Kas sõjameeste hulgas oli ka Joonatan? Huvitav, et Piibel ei maini teda kunagi seoses nende arutute ajujahtidega. Joonatanile oli mõeldamatu nendega ühineda, sest ta jäi ustavaks Jehoovale ja Taavetile ning pidas kinni oma sõprusvandest.

 Tema tunded oma noore sõbra suhtes polnud muutunud. Mõne aja pärast leidis ta uuesti võimaluse Taavetiga kokku saada. See toimus Horeses, mis tähendab metsakuru. Hores oli metsik, mägine piirkond, mis asus ilmselt paar kilomeetrit Hebronist kagus. Miks võttis Joonatan ette selle riskantse kohtumise põgenikuga? Piibel ütleb, et teda ajendas soov aidata Taavetil „Jehoovalt jõudu ammutada”. (1. Saamueli 23:16.) Kuidas Joonatan seda tegi?

 „Ära karda,” ütles Joonatan oma sõbrale. „Mu isa Saul ei leia sind,” kinnitas ta. Kuidas sai ta seda väita? Sest ta oli kindel, et Jehoova viib oma eesmärgid täide. Ta ütles: „Sina saad Iisraeli kuningaks.” Aastaid varem oli prohvet Saamuel saanud ülesandeks sellest teada anda ning nüüd meenutas Joonatan Taavetile, et Jehoova sõna saab alati usaldada. Millisena nägi Joonatan omaenda tulevikku? „Mina olen tähtsuselt sinust järgmine.” Nendes sõnades väljendus sügav alandlikkus. Ta oli valmis teenima selle 30 aastat noorema mehe käe all ning olema tema abiline. „Ka mu isa Saul teab seda,” ütles ta lõpetuseks. (1. Saamueli 23:17, 18.) Oma sisimas teadis Saulgi, et lahing Jehoova määratud järgmise kuninga vastu oli juba ammu kaotatud.

 Järgmiste aastate jooksul meenutas Taavet kindlasti südamesoojusega seda kokkusaamist. See jäi nende viimaseks kohtumiseks. Kahjuks ei läinud Joonatani lootus olla Taaveti järgi tähtsuselt teine mees kunagi täide.

 Joonatan läks oma isa kõrval lahingusse iisraellaste vaenlaste vilistite vastu. Ta võis puhta südametunnistusega oma isa kõrval sõdida, sest ta ei lasknud oma isa väärtegudel segada omaenda jumalateenistust. Ta võitles vapralt ja ustavalt, nagu ta seda alati oli teinud, kuid iisraellastel läks selles lahingus siiski halvasti. Sauli kurjus oli kasvanud juba nii suureks, et ta oli hakanud tegelema spiritismiga, mis oli Jumala seaduse järgi surmanuhtlust vääriv kuritegu, ning Jehoova ei õnnistanud enam teda. Selles lahingus langesid kolm Sauli poega, kaasa arvatud Joonatan. Saul sai haavata ja võttis endalt lõpuks elu. (1. Saamueli 28:6–14; 31:2–6.)

 Taavet oli sügavas leinas. See suure südamega mees leinas koguni Sauli, kes oli põhjustanud talle nii palju häda ja viletsust. Taavet kirjutas Saulist ja Joonatanist kaebelaulu, milles ehk kõige liigutavamad sõnad käisid Taaveti kalli sõbra ja nõuandja kohta: „Mind on haaranud ahastus, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis. Imelisem kui naiste armastus oli sinu armastus minu vastu.” (2. Saamueli 1:26.)

 Taavet ei unustanud Joonatanile antud tõotust kunagi. Aastaid hiljem otsis ta üles Joonatani vigase poja Mefiboseti ja kandis tema eest hoolt. (2. Saamueli 9:1–13.) Mõistagi oli Taavet palju õppinud Joonatani ustavusest, autundest ja valmidusest jääda truult sõbra kõrvale ka siis, kui selle eest tuleb kallilt maksta. Kas meiegi võime temalt seda kõike õppida? Kas me püüame leida endale selliseid sõpru nagu Joonatan? Kas me oleme ise sellised sõbrad? Kui aitame oma sõpradel kasvatada usku Jehoovasse, peame ustavust Jumalale kõige tähtsamaks ja jääme ustavaks selle asemel, et taotleda omakasu, siis oleme sellised sõbrad nagu Joonatan. Ja sellest on näha, et võtame tema usust eeskuju.